Rehesaare on soosaar Laeva soos Alam-Pedja looduskaitsealal. Kunagise metsavahi- ja talukoha praegune omanik Indrek Kuuben rajas sinna vanade kokkukukkunud hoonete asemele onni. Omaniku kinnitusel on see koht talle justkui kokteil eneseotsingutest, eneseteostusest, väikesest masohhismist, soovidest ja unistustest ning isegi keskeakriisist.
Kuubeni sõnul oli tema sees ammu tiksumas mõte, et tal võiks olla üks eriline koht. “Soomlasest loomaarst ja kirjanik, raamatu “Ungelo tare” autor Yrjö Kokko rajas endale Põhja-Soome onni, ta veetis seal suure osa aastast linde vaadeldes ja kirjutades. Mõtlesin, et minulgi võiks taoline onn olla. Koht, kus see onn võiks olla, pidi vastama kolmele kriteeriumile: esiteks suure soo või raba servas, teiseks ei tohiks sinna autoga ligi saada ja kolmandaks võiks seal olla palju päikest. Niisuguseid paiku Eestimaal leidub, kuid võimalus taolist kohta soetada tähendab, et peab palju raha olema. Kui sellist võimalust pole, tuleb kannatust varuda.”
Indrek Kuuben on pärit Märjamaalt, endiselt Läänemaalt. Õppinud paar aastat Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust ja hiljem Tartu Ülikoolis ajalugu ning töötab õpitud erialal.
Kuuben sattus esimest korda Alam-Pedjale aastal 2006. “Kui keegi rääkis, et läheb Laeva sohu jõhvikaid korjama, siis mina kujutasin ette, et see asub üldse teisel pool maanteed, Kärevere pool.
Asusin 2006 Luua metsanduskooli õppima loodusretke juhtimist. Sattusin ühele kursusele Eestimaa Looduse Fondi praeguse tegevjuhi Tarmo Tüüriga. Tema pakkus, kas keegi tahaks tulla talgujuhiks. Mõtlesin, et võiksin proovida. Sattusin Palupõhja, tegime koos Robert Oetjeniga rahvusvahelist talgulaagrit, olin talgujuhi abi. Neid laagreid tehakse siiani,” rääkis ta.
Esimene kohtumine suvel 2009
Rehesaarde sattus Indrek Kuuben esimest korda juulis 2009, kui oli palav ilm, rohi rinnuni, parmud. “Vanasse majja ronisin sisse, seal oli majavamm, maja oli üsna kõdunenud. Maa-ameti kaartidelt oli näha, et Rehesaares on maad umbes 40 hektarit. Tegin järelduse, et mul pole kunagi raha osta 40 hektarit metsamaad. Nii jäi mõte soiku.
Järgmisel aastal tuli tol ajal talu omanikuks olnud Pille Tammuriga koht uuesti jutuks. Pille ütles, et tal pole 40 hektarit metsa, on ainult kaks. Siis hakkas mul mõte liikuma, sain aru, et sellest käib ramm üle. Leppisime temaga kokku, et alustan Rehesaare omandamise protsessi. Kirjeldasin talle, mismoodi mina seda kohta näen. Ta sai aru, et inimene, kes paika sihib, on mõistlik. Protsess lõppes 2014. aasta algul ehk siis Rehesaare omandamine käis 2010. aasta sügisest kuni 2014. alguseni. Siis sain lõplikult erastatud ka ühe hektari Eesti maismaast. Vald mulle kahte hektarit ei andnud. Seal on üldse umbes viis hektarit avatud maad, mis on endine talumaa ja erineb kardinaalselt ümbritsevast. Lõpuks saime kokkuleppele rombikujulise maatüki omandamises, maalapi nurgad olid nii paika pandud, et mõned olulised elemendid sellest platsist sinna sisse jäid. Kõigepealt kaks tamme, mille all on lõkkeplats, kus sai süüa ja lõket teha, üks kuusk ja pihlakas ühes nurgas, samuti vana majaase, tiik ja kuusehekk.”
Indrek Kuubeni blogist: 2011 kadus kõnnumaalt kaks metsavahikoha majavaret. (Rehesaare vana maja vajus sisse 2010 talvel paksu lume tõttu- H.L.) Ühe lükkas kokku RMK, teise lammutas laiali üks kõhnavõitu vimmas kandilise peakoluga tüüp. Aga mõtted selles peakolus, nende järgi peab Rehesaare koht kord uuele elule saama!
“Venna abiga sain Läänemaalt palgid, võtsime lahti ühe vana rehielamu, mis oli juba otsast lagunemas. Palgid tõin Palupõhja tee äärde talvel. Pika palgi vedasime ühe päeva jooksul mootorsaani ja abilistega Rehesaarde kohale.”
Milleks mulle ikkagi saun sooserval? Molutamiseks? Molutada torkavat Rehesaare tulbal kohe eriti silma… Molutamine meie laiuskraadil on ühevõrra kohatu ja võimatu. Küll aeg näitab, mida Rehesaarde peale lihtsakoelise molutamise veel jagub.
Vajamineva vedas soosaarele kelguga
Kuidas vedada soosaarele palgid ja saematerjal, samuti ka katusematerjal ning kogu ülejäänud vajaminev onni ehitamiseks? Vastus: kelguga enda järel.
Tulin esimest korda 2015. aasta talvel suuskadega mööda kraavitrassi Rehesaarde ja tundsin lausa füüsiliselt, kuidas tõmban jälle lauakoormaga kelku…
Rehesaarde ehitusmaterjali viimiseks valmistas Kuuben kaks kelku – need koosnesid metallraamidest, millele ta sikutas jalaseks peale musta plasttoru. Jalased on otsast kaarjad ja ka hõõrdepind on võimalikult väike. Kui vedada mööda jääd ja on tekkinud rööbas ning see on uuesti külmunud, siis on kõige lihtsam tõmmata, võib ka kuni 200 kilo korraga ära viia, näitas tema kogemus. Aga kui tuli lumi, eriti sulalumi, millest moodustus kiil jalase ette, siis oli teinekord raskem tõmmata tühja kui ehitusmaterjali täis kelku.
Õnneks olid need kaks talve, mil Kuuben Rehesaarde materjali vedas, ikka talve moodi. Jätkus jääd, kuigi kevade poole vajus see juba kraavis allapoole ja siis oli tee, nagu ta oli. Kevadel vedas nii, et hommikul sai kelguga Rehesaarde, aga päeval jooksid ojad mööda jääd.
“Kohati sai laudu seljas veetud nagu Kalevipoeg. See oli päris naljakas, kuidas poolde säärde mudas mööda sood laudadega sai mindud ning samas ka sääskedega võideldud. Teha kõike ise kuulus sellesse protsessi.”
Viis viimast pikka lauda võtan esimeseks koormaks. Hommikuseks soojenduseks sellest täiesti piisab ja jääb ülegi. Õnneks, mida edasi metsa sisse, seda vähem lund on sadanud ja seda jäisemad on rööpad. Neli vedu teen lõunaks, vahelattu jõuab veel 51 kahemeetrist servamata kuuselauda ja paarkümmend haavalauda. Sellega on kraaviots puhas. Väike nädalavahetuse kokkuvõte: 10 vedu, 40 kelgukilomeetrit, sellest pool koormaga. Metsa saab veetud ca 400 jooksvat meetrit laia lauda ja pihuga pealegi. Loom mis loom!
Esimesel kevadel said püsti onni seinad, teda aitas palkehitust tundev mees. Kuuben õppis tema kõrvalt ja lõpuks tuli tal endal ka päris hästi välja. “Ma ei teinud seda nullist, vaid vana maja palkidest,” rõhutas ta.
Veovalem on sama, üks käruvoor võrdub kaks kelguvoori. Üks kärutäis enne ja teine peale lõunat. Vedada on sellevõrra kergem, et kelk püsib enamasti päevavanuses jäljes. Kus jälg jäisem, seal teeb jää juba pool tööd ära. Hommikupoole vedin kohale mõlemal korral seitse planku. See koormus on paras, nõuab paar puhkepausi, kui sedagi. Õhtuseid voore alustan nelja paiku ja lõpetan enne seitset pimedas. Viimast kelgutäit tõrgub mõistus lõpuni vedamast. Pardaarvuti söödab ette kõikvõimalikke variante, kuhu kelk jätta. Meeter meetri haaval aga kulub tee jalge all ja lõpplahenduseks on kolmandikust koormast poolel maal loobumine ning kuus planku võidukalt vahelattu. Mis valemiga sealt põrandaplangud edasi Rehesaarde vean, eks aeg näita.
Enamiku töödest tegi üksi
Mis peab onnis olema? Kolle, kus süüa teha, koht, kus ennast pesta, ning koht, kus magada.
Rehesaare omandamise protsessis tellis ta elumaja arhitektuurse eelprojekti, kaheksa korda kaheksa meetrit. Rehesaare vana maja asemele võib ta ehitada palkmaja. “Ma arvan, et nähtavas tulevikus ma selle peale ei mõtle,” tunnistas mees.
Teisel hooajal vedas ta kohale lauad ja plangud, mida ei olnud vähe. “Tihumeetreid peast ei mäleta.” Enamiku tööst tegi mees üksi.
Mida mõtlevad möödasõitjad, nähes teepervel üht vennikest kelgu ümber askeldamas? Võimalikule küsijale on mul vastus valmis: Kõnnumaal toimetavadki üksnes hundid ja hullud.
Indrek Kuuben on ehitusoskused saanud kodunt, haamrit ja naela oskas kasutada, saagi oli ka käes hoidnud. “Ma ei ole erihuvidega puutöömees ega ka ehitusmees kunagi olnud. Oma maja Tartu külje alla Tähtvere valda ehitasin küll suuresti ise.” Ometi ei pea ta end tavaliseks Eesti meheks, kes teeb kõik ise. Tal ei ole superhäid tööriistu, kuid tehnika on tänapäeval hea, Rehesaares oli tal mootorsaag põhiline tööriist. Sellega saab vähempretensioonikas palkehitises kõik ise ära teha – lihvida, soonida, uuristada. Senine kogemus aitas teda tublisti edasi.
“Ma olen mõelnud Kõnnumaa (Indrek Kuuben kutsub Alam-Pedjat kõnnumaaks – H.L.) rändaja peale, ta tuleb, üdini märg, külm, võib-olla on ka elunatuke niidi otsas… Ja ees on onn. Loomulikult lähed sisse…”
Onnis seina peal on kümnepunktilised “käsulauad”. Seal on kirjas, et jäta endast maha parem kord, kui leidsid eest. Seda reeglit täidetakse. Samuti sedagi, et kui kasutasid puid, siis palun hoolitse, et järgmistel oleks samuti puid kasutada. Vett ei maksa samuti seisma jätta, kummuta ämber tühjaks. Järgmine tassib samuti värske vee tiigist. Rehesaare onni all elab rästik, selle loomaga peab arvestama.
“See ongi huvitav, et seal satud kokku inimestega, keda näedki võib-olla esimest ja viimast korda elus. Satud konkreetses ajas ja ruumis kokku, see on midagi muud kui lennujaama ootesaalis kaks-kolm sõna vahetada, intensiivne aeg, mis kestab pool tundi või pool päeva. See annab palju juurde,” tunnistas peremees.
Eks see ole küsimusi tekitamas, kuna keeluajal käiakse rabas. Ja öeldakse, et Rehesaare õõnestab seadusekuulekust. “Mina ei saa mõjutada teiste käitumist. Panin onni jutu, et keeluajal pole põhjust peenrale minna. Tegelikult ei teata, et ollakse Laeva soo sihtkaitsevööndis, kus on liikumispiirang 1. veebruarist kuni 30. juunini.”
Vanad taliteed võiksid olla avatud
Rehesaare puhverdab neid vajadusi, mida looduskaitseala praegu ametlikult ei paku. Kas looduskaitseala peab pakkuma puhkamisvõimalusi ja metsikuma matkamise võimalusi? Ilmselgelt on inimesi, keda ei rahulda mööda laudteed käimine. Ametlikud loodusrajad on nende jaoks poolik lahendus.
“Rehesaare kuulus vanal ajal toetuspunktide hulka, seal oli paarsada aastat tagasi ka talikõrts. Koht metsatöölistele, peatuspaik.”
Rehesaarde saab nii läbi metsa kui üle raba. Kui valida, kas mineraalmaa või puisraba, siis Kuuben valib mineraalmaa.
“Vanad taliteed võiksid olla avatud. Kui vaatad noori, kes marsivad Palupõhja mööda killustikuteed 11 kilomeetrit, seljakotid seljas, looduskooli poole, siis miks nad ei võiks käia mööda vanu taliteid. Lõhmuse alt läheb Raudojani ilus talitee, eriti talvel. Samuti on taliteed Sillaotsalt Palupõhja, aga need teed on kohati kinni, sealt tuleks tuulemurd eest ära lükata. Vahelduseks oleks taoline matkarada väga huvitav. See on pärandkultuur, miks need ei võiks olla avatud. See on ajaloolise järjepidevuse hoidmine,” arutles ta.
Hundi jälgi on ta näinud soo peal, aga Rehesaare lähedal pole. Karu on kaks korda näinud, tänavu olid Rehesaare lähedal ilvese jäljed lumel. Põdrad-kitsed ja metssead on tavalised elukad ka platsi peal.
Kella 3.30 paiku kohtusime Sellil matkarajal nii 30 meetri pealt noore mõmmikuga. Tema spurt, õnneks minust eemale, oleks ka Boltile au teinud. Kuuldavasti on Sellil karu kohanud ka teised. Küllap on end marjaajaks siiakanti sisse sättinud. Või mine sa tea, ehk olen saamas endale otist püsinaabrit pikemakski…
Karu ei olnud Kuuben varem looduses näinud.“Ma ei ole loomainimene, imetajate elu ei jaga. Peab olema sisemine huvi, siis õpid linde tundma. Minul pole sellist suurt sisemist huvi lapsest peale olnud.”
Kuubeni isa oli elupõline ehitaja. See oli Tihemetsa metsatehnikumist Stalini ajal kinni läinud isa soov, et keegi poegadest õpiks metsandust. Pärast sõjaväeteenistust läks ta veel aastaks metsaasjandust tudeerima, kuid ei lõpetanud. Astus ajaloo erialale.
“Koer läheb ikka oma okse juurde,” on ta öelnud. Nüüd oligi ringiga tagasi, et minna loodusele lähemale. Elatist ta loodusega ei teeni. Ilmselt ei olnud tal nii palju motivatsiooni, sai aru, et metsandus pole tema jaoks.
“Minu element on raba. Palupõhja on tore koht jõe ääres, aga mul ei ole tõmmet jõe ega veekogude äärde.
Ma ei tea, kas see on pärispaik, võib-olla ei ole. Võib-olla leian pärispaiga elu lõpus või hoopis teises elus…”
Tore, et vanad kohad ära ei kao
Väike-Raudoja peremees Viljar Ilves tunnustab Indrek Kuubenit selle eest, et mees võttis kätte ja taastas vanas talukohas hoone. “Kogu materjal kelguga kohale sikutada oli tõsine ettevõtmine. Indrekul jätkus pealehakkamist ja visadust töö lõpuni teha.”
Üks koht sai jälle korda
Endine Laeva metskonna metsnik Sulev Steinvald leiab, et üks koht on jälle korda saanud. “Mees tegi väga rasket tööd, pea kolm kilomeetrit koormaga algul kraavi mööda ja hiljem metsa all käia ei ole kerge isegi siis, kui on tõesti ideaalne talv. Nüüd on mehel koht, kus saab rahulikult olla.”
HELVE LAASIK
