Tänavu 19. novembril peetakse Põltsamaal Felixhallis ajalehe Vooremaa karikavõistlused võrkpallis. Jõgeva rajoonilehe Kolhoosnik eestvedamisel 1957. aastal käima lükatud ning pikki aastaid Punalipu nime kandnud karikavõistlused toimuvad tänavu juba kuuekümnendat korda.
Juubeliturniiri eel meenutavad olnut ja vaatavad tulevikku neli Jõgevamaa võrkpalli jälje jätnud mängijat ja treenerit.
Enn Teras
83aastane Põltsamaa valla mees Enn Teras oli alates 1963. aastast seitse korda järjest Punalipu karikaturniiril võidutsenud Puurmani võrkpallimeeskonna üks tuntumaid mängijaid. “Olin põhiründaja, mul oli hea hüpe ning ma ründasin nii võrgu pealt kui ka teisest liinist,” lausus noorena 190 cm pikkune olnud Enn Teras. “Nüüd olen muidugi mõne sentimeetri võrra lühemaks jäänud,” lisas ta muiates.
Võrkpalli mängis Enn Teras natuke ka koolipäevil, kuid tõsisemalt hakkas ta selle alaga tegelema alles kolmeaastase sõjaväeteenistuse ajal Voroneži oblastis. “Väeosa ülem polkovnik Šalajev oli kõva spordihuviline,” meenutas Teras. “Tegin seal kõiki alasid. Väeosas toimusid spordipäevad ning käisime ka oblasti spordivõistlustel. Võrkpallis olin sõjaväeringkonna meister.”
Sõjaväeteenistuse järel asus Enn Teras mehhaanikuna tööle Lillevere-nimelise kolhoosi töökojas, kuid võrkpallimänguga jätkas ta Puurmanis asunud Volta tsehhi meeskonnas. “Lilleveres ei olnud võrkpallihuvilisi,” ütles ta. “Nädala sees olin loomulikult töö juures, kuid kõik nädalavahetused olin Puurmanis, kus mul jahimehena oli tuttav jahiseltskond.”
Puurmani võrkpallimeeskonnas mängisid Enn Terase kõrval Heinar Malsroos, Arvi Kink, Kalju Korjus, Viktor Kuik, Kalev Jaansalu, Enn Raud, Ilmar Ulp, Ants Tuula ja teised, rajoonivõistluste kõrval esineti edukalt ka üleriigilistel võistlustel.
“Treeninguid oli meil seejuures suhteliselt vähe, sest kõik käisid tööl,” lausus Enn Teras. “Põhiliselt tegutsesimegi laupäeval ja pühapäeval. Treenerit ka ei olnud, ise raplesime seal,” muigas ta.
“Punalipu turniiril olime kõvad tegijad, väga palju pingelisi mänge meil ei olnud. Kõige tugevamaks vastaseks oli Puurmanile Põltsamaa meeskond eesotsas Villu Ojassaluga,” rääkis Enn Teras. “Puurmani meeskonnaga käisime vabariiklikel võistlustel, seal aga kordagi esimeseks ei tulnud. Karikavõistlustel jõudsime välja finaali, kus tuli vastaseks Spartaki noortemeeskond, kes selle aja kohta olid n-ö elukutselised. Kurat, neist me enam jagu ei saanud,” on Enn Teras siiani nördinud.
Terase sõnul kaasnes tollal nii rajoonilehe turniiridega kui ka teiste võrkpallivõistlustega elav seltsielu. “Meil ei olnud kunagi nii, et mängud saavad läbi ja kõik jooksevad koju,” ütles ta. “Naismängijad organiseerisid tavaliselt väikese laua söökidega ning siis me istusime seal ja tegime olemise mõnusaks.”
Võrkpall jäigi Enn Terase peamiseks lemmikuks, kuid vajadusel sai ta alati edukalt hakkama ka teistel spordialadel. “Kui Põltsamaal toimusid asutuste vahelised võistlused, siis heitsin näiteks ka ketast ja tõukasin kuuli ning ei olnud neil aladel kindlasti käpard,” naeris ta.
Puurmani edutee kestis kuuekümnendate aastate lõpuni, seejärel võttis teatepulga üle veelgi edukam Põltsamaa EPT meeskond. “Esimesed kaotused olid valusad küll,” meenutas Teras. “Meil langes ka mitmeid häid mehi välja ning ühel hetkel läks meeskond laiali. Täpselt ei mäletagi, millal lõpetasin, aga eks põhjuseks oli ikkagi see, et pere ja töö tõttu ei olnud spordiks enam väga palju aega. Sain kolhoosis automajandi juhatajaks, tööpäevad läksid väga pikaks ning muuks enam aega ei jäänud.”
Enn Terase sõnul on võrkpall viimastel aastatel tema jaoks kahjuks kaugeks jäänud, ka mõnede endiste kaaslastega on side katkenud. “Mõne meeskonnakaaslasega käime siiani läbi, mõne puhul aga ei teagi, mis temast saanud on,” märkis ta. “Põltsamaal olen ka hiljem võrkpalli vaatamas käinud, aga viimastel aastatel pole sellega enam erilist sidet olnud. Tavaliselt ei teagi enam, et kuskil mängitakse, pärast lehest loen.”
Toivo Uusna
Homme seitsmekümne viiendat sünnipäeva tähistav Toivo Uusna on Punalipu/Vooremaa võrkpalliturniiriga seotud olnud juba ligi viiskümmend aastat. Kabalast pärit Uusna on turniiril kaasa löönud mängija, kohtuniku, treeneri ja korraldajana.
“1967. aastal tulin sõjaväest ning kahel järgmisel aastal mängisime Põltsamaa EPT meeskonnaga Punalipu turniiri alagrupikohtumisi, kuid finaalturniirile ei pääsenud,” meenutas Uusna. “Esimest korda saime edasi 1971. aastal ja siis alistasime ka Puurmani, kes oli võitmatuna püsinud seitse aastat järjest.”
Puurmani võitude rekordi ületas Põltsamaa EPT 1978. aastal, kui saadi kaheksas järjestikune võit. Aastase vahe järel triumfeeris EPT meeskond taas 1980. ja 1981. aastal, kokku võitsid EPT võrkpallurid 21 aasta jooksul viisteist esikohta.
“Sel ajal, kui Põltsamaa EPT meeskonda alles vormisime, olid meil kõige suuremad vastasseisud just Puurmaniga, kasvõi hambad ristis tuli neile vastu saada,” ütles Toivo Uusna. “Seetõttu oligi kõige toredam, et lõpuks suutsime nende rekordi üle lüüa. Hiljem oli põnevaid heitlusi ka Adavere, Kaarepere ja Kuremaa meeskondadega. Toona oli tugevaid võistkondi üle kogu rajooni, nüüd on maakonnas meeste võrkpalli keskpunktiks ikkagi Põltsamaa ning haaravaimad vastasseisud tekivad spordikooli praeguste ja endiste mängijate vahel.”
Konkurentsi hõrenemise tõttu on turniirid ka ajaliselt lühemaks jäänud. “Kui alustasime, oli finaalis kuus meeskonda ning turniir kestis kolm päeva,” lausus Toivo Uusna. “Mängud olid ka tasavägised, mängisime kolme geimivõiduni. Mäletan, kuidas ükskord lõpetasime alles pärast südaööd, järgmisel hommikul pidime aga juba kella kümnest uue mänguga alustama. Nüüd on finaalis neli meeskonda ja mängitakse kolm geimi. Õnneks pole aga karta, et osalejaid veelgi vähemaks jääb, tänavu oli alagrupiturniiril väljas kuus meeskonda.”
Toivo Uusna sõnul on Vooremaa turniiridel püütud ka varasemal ajal kombeks olnud seltsielu taastada, kuid enam pole see võimalik. “Üritusi on tänapäeval nii palju ja kõigil on alati kiire,” ütles ta. “Seetõttu jääb isegi suhtlemist vähemaks. Mängud on üksteise järel ja ei ole mahti kolleegidega vesteldagi, ühel hetkel jäetakse aga jälle järgmise korrani hüvasti.”
Uusna hinnangul ei ole hetkel siiski ohtu, et pikaajalise traditsiooniga turniir hääbuks. “Olen märganud, et järjest hakkab nooremaid mängijaid peale tulema,” lausus ta. “Kõik maakonna võrkpallikantsid töötavad, peaasi, et vedajatel jätkuks hinge.”
Noortetöö on taas käima lükatud ka Põltsamaal. “Kui praegune U20 meeskond Põltsamaal kooli lõpetab, tuleb tükk tühja maad, aga mul on hea meel, et järgmisel aastal saame jälle C-klassiga pihta hakata,” ütles Toivo Uusna, kes juhendab sellest aastast jälle ka kõige pisemaid võrkpallihuvilisi, abiks spordikooli noored võrkpallitreenerid Grete Mai Rohtmets ja Annika Seppa.
“Mina usun, et edasi kestavad nii Põltsamaa noorte võrkpall kui ka Vooremaa turniir,” lausus mees. “Mingi aura peab sellel turniiril olema, et ta nii kaua vastu pidanud on.”
Väino Treiman
Adavere kiiruisutamiskoolkonna rajaja ning Pyeongchangi taliolümpiamängudele pürgivate kiiruisutajate Saskia Alusalu ja Marten Liivi esimene treener Väino Treiman on andnud suure panuse ka Jõgevamaa võrkpalli arengusse.
“Minu esimene Punalipu võrkpalliturniir oli nelikümmend aastat tagasi,” lausus tänavu 65aastaseks saanud Väino Treiman. “1976. aastal tulin Adavere näidissovhoosi spordimetoodikuks ning sel ajal olid ka Adavere spordi hiilgeajad – võimla oli rahvast täis ning just võrkpall oli spordiala nr 1. Täpselt ei mäleta, aga tõenäoliselt just Punalipu turniiri alagrupimängude ajal sõitis ühel õhtul Adavere töökoja hoovist välja kolm erinevat bussi, kolm võrkpallimeeskonda läks erinevas suunas mängima. Lisaks ütles mõni mees mulle pärast halvasti, sest ei pääsenud üldse võistkonda,” muigas Treiman, kes lisaks Adavere võrkpallihuviliste treenimisele ka ise sovhoosi esindusmeeskonnas mängis.
“Mina olin spordimetoodik, mängija ja mängiv treener, samas olime vahepeal ka päris treeneriga meeskond, kui Jaan Pagel käis meid juhendamas,” lausus Treiman. “Mingil hetkel tekkisid meile ka võõrmängijad – Vambo Talu Jõgevalt mängis aastaid Adavere meeskonnas. Enamasti koosnes meeskond siiski sovhoosi autojuhtidest, traktoristidest ja töölistest.”
Väino Treimani eestvedamisel pandi Adaveres kokku ka võrkpallinaiskond. “Nemadki mängisid hästi,” lausus ta. “Naismängijatega oli aga selline probleem, et paljud neist töötasid lüpsjatena ning treeningutega saime alustada alles pool üheksa õhtul, kui lüpsiaeg läbi oli. Käisin neil kodus järel ja tihti tuli veel oodata ka seda, et nad saaksid oma isikliku lehma ära lüpsta. Kõigele vaatamata tuldi trenni hea meelega,” lisas ta.
“Hiilgeaegadel oli võrkpall maal väga populaarne, mängiti tõsiselt ja hingega,” märkis Treiman. “Mängijaid oli tollal palju ja tihti tuli enne turniire teha valikuid. Võimlas sai kahel väljakul kakskümmend meest korraga mängida. Spordimetoodikud panid kohapeal elu käima, majandite juhid olid spordiedust huvitatud ning majad täitusid noorte peredega, kes tegid ka sporti. Nüüdseks on aga eestvedajad ära kadunud ning Adavere võimlas pole vist juba kümme aastat võrku üles pandud. Ainult parematele sportimistingimustele loota ei saa, inimene on karjaloom ja vajab juhtoinast. Maal on töökohti väheks jäänud, ei ole noori lapsevanemaid ja lapsi – Adavere koolis oli toona 220 last, nüüd ainult 56. Vanemad inimesed sporti ei tee ning nooredki lapsevanemad on sageli kuskil kaugemal tööl.”
Võrkpallist on Väino Treiman nüüdseks juba paarkümmend aastat eemal olnud. “Olid ilusad ajad ja on, mida meenutada,” lausus ta. “Praegu satun väga harva võrkpalli vaatama, samas loodan siiski, et Vooremaa võrkpalliturniiri traditsioon jätkub. Kõige lihtsam on ju midagi ära jätta, taastada on alati raskem.”
Aarne Neimann
Torma spordihoone juhataja Aarne Neimann on Vooremaa võrkpalliturniiriga seotud olnud nii mängija kui ka Torma võistkondade treenerina.
“Võrkpalli hakkasin mängima kaheksakümnendate aastate alguses, kui Kuremaa tehnikumis õppisin,” ütles 52aastane Aarne Neimann. “Meie treener oli Andres Lippur, tehnikumi poistega jõudsime finaalturniirile kuue parema hulka. Tipus olid sel ajal Adavere ja Põltsamaa EPT meeskonnad.”
Spordihoone juhiks sai Neimann 2006. aastal. “Järgmisel aastal hakkasin treenima Torma nais- ja meeskonda,” lausus ta. “Naiskonnaga oleme seejärel igal aastal Vooremaa karikaturniiril osalenud, meeskond on teinud seda aga vahelduva eduga.”
Enda Kalmu eestvedamisel tegutsenud Torma võrkpallinaiskond noppis Punalipu turniiridelt esikohti juba seitsmekümnendatel, viimastel aastatel on alla jäädud vaid treener Jaan Rahuküla juhendamisel mängivale Mustvee naiskonnale. Tänavustel Jõgevamaa meistrivõistlustel võitis SK Torma Sport naiskond aga kindla esikoha.
“Tormas on võrkpall naiste hulgas alati hästi populaarne olnud ning ka nooremad mängijad võetakse vanemate poolt alati hästi vastu,” lausus Aarne Neimann. “Tüdrukuid olen treeninud viis-kuus aastat, esimesed õpilased on nüüdseks juba ka Torma naiskonda jõudnud. Sageli tulevad trenni sellised tüdrukud, kelle ema või isa on selle alaga varem tegelenud või tegeleb ka praegu. Just tüdrukute näol on Tormas korralik järelkasv olemas, poistega on aga lood natuke keerulisemad, sest nemad mängivad meil põhiliselt korvpalli. Loodan siiski, et vanemas eas leiavad ka nemad tee võrkpalli juurde. Võrkpallitüdrukutega püüame me liiga varajast spetsialiseerumist vältida, paljud neist käivad näiteks ka tennisetreeningutel.”
Aarne Neimanni juhendamisel harjutavad U14 vanuseklassi tüdrukud said tänavu minivõrkpalli Eesti meistrivõistlustel kaheksanda koha. “Hetkel on meil selline noortevõistkond, millist ainult Torma kooli baasil ilmselt enam kunagi ei teki,” rääkis Neimann. “U14 vanuseklassis on praegu trennis käijaid tosina ringis, veel nooremaid on umbes sama palju. Valiku suurendamiseks oleks hea, kui uues suures Jõgeva vallas saaks treeningrühma mitme kooli peale kokku panna. Andekaid tüdrukuid on kõikjal.”
Neimanni hinnangul vajaks Vooremaa võrkpalliturniir värskenduskuuri. “Turniiriga tuleb kindlasti tulevikus jätkata, sest nii pika ajalooga turniire meil maakonnas rohkem ei olegi,” lausus ta. “Samas tuleks tuleviku peale mõeldes maha istuda ja kõik küsimused läbi arutada. Mingi uuenduskuur oleks kindlasti vajalik, kahjuks pole praegu selle turniiri vastu suurt huvi. Tuleks püüda teha sellest palju suurem üritus, kus kaasa lööb rohkem võistkondi. Võistluspäeva jooksul võiks korraldada ka erinevaid lisavõistlusi, näiteks selgitada välja parim söötja või servija.”
Aarne Neimanni sõnul sobib Põltsamaa Vooremaa turniiri toimumispaigaks väga hästi. “Seal on alati publikut, kes mängudele aktiivselt kaasa elab,” märkis ta.
MATI ALEV
