(Järg 4. oktoobril ilmunud osale)
Romaani “Kevadised vood” teine osa läheb edasi sellega, et Toomari talu halvatud vanaperemees Mikk paraneb ning on kõige sellega rahul, mida poeg Heino ette võtab. Viimane soetab uue traktori, ent liigse vihma tõttu pole sellega kevadistel põldudel midagi teha. Suvi on aga ilus ja viljasaak tõotab tulla parim, mida Toomari põllud näinud. Sügis näitab siiski muud: viljasaak ei vasta ootustele ja linagi on ikaldunud, nii et pangale on võimalik tasuda vaid protsendid. Talu olukord ei parane, kuid vaatamata sellele käib Heino tihti linnas prassimas ja raha tuulde lennutamas.
Õnne pole Heinol ka isiklikus elus. Juba karjalapsena on Toomari tallu võetud emata Ellen, kellest saab suureks kasvades talu virtin. Kui Ellen Heinost rasedaks jääb, otsustab Heino, et vaese naisega abiellumine on üks sangarlik tegu, mis lisab talle aupaistet teistegi silmis. Noored abielluvadki, ent kui Heino ikka veel jõuka Toomari peremehena üleriigilisele põllumeeste päevale kutsutakse, juhtub Elleniga samal ajal kodus õnnetus, mille tagajärjel naine sureb.
Talu vabaneb küll võlgadest, ent traagilisel viisi. Toomaril puhkeb tulekahju, mis saab alguse linavabrikust ning kandub edasi sae- ja jahuveskile. Päästa ei õnnestu midagi, hiljem leitakse aga tuhast vanaperemehe Miku maised jäänused. Tekib kahtlus, et isa süütas ise hooned, et poeg kindlustussumma kätte saaks. Kui teised vaid haletsevad õnnetult hukkunud vigast meest, siis Heino imetleb teda kui kangelast.
Väärtus mitte mehel, vaid talul
Kindlustussumma saadakse siiski kätte ja see makstakse panka võlgade katteks. Heino tunneb end vabana, ta hakkab korraldama Toomaril vastuvõtte ja talle saab osaks avaliku tegelase kuulsus. Tänu populaarsusele valitakse ta riigikogusse. Heino tegeleb poliitikaga, Toomari talu juhib samal ajal põllutöökoolist tulnud noor töödejuhataja. Talumajapidamine edeneb, samal ajal külastab Heino pealinna restorane ja elab seltsielu. Kord kohtab ta seltskonnas meest, kes soovib Toomari talu ära osta. Juustumeister Vilter pakub arvestatava summa ja tehing saabki teoks.
Heino unistab ministriametist, ent uutel valimistel teda riigikogusse tagasi ei valita, sest tal pole enam talu. Nii jääb ka tee ministritoolile suletuks. Mõtslane näitab, et mehel endal polnudki tegelikult väärtust, väärtus oli vaid Toomari talul.
Ajaleht Elu kirjutab: “Seni ei ole ükski kirjanik nii iseloomustavalt kujutanud Eesti suurtalu elu ja olu, kui Mõtslane oma teoses, seepärast ta vääribki tõsist tähelepanu.” Uudistelehes on öeldud: “Mõtslane pole püüdnudki anda meile käsiraamatut maa praegustest oludest. Raamatu lõpupoole on kirjanik “nelja kihutama” hakanud. Kuna tal jutu alul aega küllalt on ja ta isegi vähema pisiasja hoolikalt välja toob, siis jutu lõpul hakkab ta ruttama, otsekui kardaks ta kuhugi hilineda.”
Teisele osale oli autor lubanud veel järgegi, kuid vaatamata mitmetele järelpärimistele Noor-Eesti kirjastuse poolt, jäi “Kevadiste voogude” teine osa Mõtslase viimaseks raamatuks.
Mart Kiiratsi/Mats Mõtslase teine loominguperiood oli väga viljakas. Liigne didaktilisus ja moraliseerimine olid taandunud ning esiplaanile tõusis inimese kujutamine oma ajas. Selle perioodi seitsme aastaga kirjutas Mõtslane üheksa algupärast jutustust ja romaani, milles kajastas isiklikult läbi elatud edu ja ebaedu, lisaks ilmus veel neli tema tõlgitud raamatut. Aastate jooksul oli Mõtslase meisterlikkus tõusnud: ta lõi huvitavamaid intriige ning tema teosed ei meenutanud enam romaanikujulisi juhtkirju, nagu esimesel loomeperioodil valdav oli. Mõtslase sündmusterohked teosed olid muutunud paljude lugejate lemmikuks.
Aines külaelust
Kirjanikule olid omased kaasatundmine ebaõigluse ohvritele ja inimlike hädade mõistmine. Sellest tingitult kujutas ta tihti elu varjupoolt, tegelaste allakäiku ja hukkumistki. Ta oskas hästi kirjutada inimese käekäiku määravatest välistest teguritest, kuid inimese sisemaailmale lähenes ta lihtsustatult ja pealiskaudselt. Mõtslane võttis oma kirjandusteoste ainese külaelust, mida ta põhjalikult tundis. Ta püüdis küll juurelda moraali, armastuse ja perekonna üle, kuid tema tegelaskujudel puudus veenev psühholoogiline sügavus. Mõtslane teadis, missugust kirjandust armastavad tavalugejad, ning leidis põneva sündmustiku ja hea jutustamisoskusega tee nende südameisse.
Tänapäeva Eesti raamatukaupluste letid on teosterohked ja värviküllased. Ilukirjandust välja andvaid kirjastusi on kümneid. Suurem osa nende toodangust on mõeldud lugejale, kes naudib meeleolukat ajaviidet, sest just sellist kirjandust nõutakse. Elu on ju pingeline ja probleemiderohke ning tasakaalustava vahendina kasutatakse raamatut, mille lugemine ei nõua pingsat kaasamõtlemist, vaid mõjub oma haarava sündmustikuga toonust tõstvalt ja värskendavalt.
Ka Mats Mõtslase raamatud paeluvad ja püüavad veenda vähemnõudlikku lugejat. Tema kirjanduslikku loomingut ei ole kriitikud kunagi kõrgelt hinnanud ega eriti tõsiselt võtnud. Mine tea, äkki leidub tänapäeva Eestis ka mõni selline kirjastus, kus ollakse valmis mõnd valitud teost Mats Mõtslase loomingust uuesti välja andma?
Pseudonüümi saamisloost
Lõpetuseks sellest, kust üldse pärineb Mart Kiiratsi pseudonüüm Mats Mõtslane. Sellest on kirjutanud Oskar Kruus oma artiklis “Meenutusi Mats Mõtslasest”, mis ilmus ajalehe Edasi 1984. aasta 7. jaanuari numbri rubriigis “Kultuuriloolist”.
Kiiratsite pere elas kirjaniku lapsepõlves Tõstamaa vallas. Kui Mart Kiiratsi vanemad ostsid endale Mõtsu talust juurde 50 tiinu maad, jäid nende maad Tänavaotsa talu omadega kõrvuti. Mart ja Tänavaotsa talu tolleaegne karjalaps Jakob Siivang käisid ühel ajal karjas ja nende talude heinamaade vahel oli Mõtsu jõgi. Tänavaotsa talu poolseid karjaseid hüüti tõstakateks, teisi nimetas Jakob Siivang mõtslasteks. Kord olevat Jakob Siivang Mart Kiiratsile öelnud, et sina kui Mõtsu poiss oled mõtslane. Et Jakob ei saanud r-tähte öelda, kutsus ta Marti Matsiks. Karjaväravasse oligi siis naabripoisi nimeks kirjutatud Mats Mõtslane ja selle nime võttis Mart Kiirats hiljem endale varjunimeks ehk pseudonüümiks.
i
TIINA MIHHAILOV, Siimusti raamatukogu juhataja
