Tosin korda jooksurajal Eesti meistriks tulnud Mati Lall võis oma sporditeel tartaanist ainult unistada. „Olin poriradade jooksja,“ ütleb ta ise. FOTO: TIIT LÄÄNE
Mitmekülgne jooksumees Mati Lall jõudis 1960ndatel 400 m tõkkejooksus kaugemale kui ükski teine eestlastest Vene ajal. Lõpuks NSV Liidu koondise kutse saanud mees eelistas aga ameeriklastega Leningradis võistlemisele hoopis tulusamat võistlusreisi Soome.
TIIT LÄÄNE
„Olin poriradade jooksja. Meil ei olnud Eestis mõnel aastal kordagi võimalust joosta korralikul rajal,“ tõdeb sel nädalal väärikat juubelit tähistanud spordimees.
„Viljandi staadionil kasutati siserajana vahel isegi 4. rada, sest esimesed kolm olid kasutuskõlbmatud. Tulemused hakkasid paranema alles siis, kui tulid asfaldirajad. Aga need olid nii erinevad, et mõnel pool ei läinud naeladki sisse, nii kõva oli. Eriti veel kui oli sadanud. Ja kui lõpuks need mõned korrad Soomes sain joosta tartaanil, siis ei harjunud sellega enam ära. Seal muutus samm hoopis teiseks. Kujutan ette, et see on sama, kas uisutada looduslikul või tehisjääl,“ ütleb Lall.
„Arvan, et 400 m tõkkejooks on üks loomingulisemaid spordialasid üldse. Sul peab olema nii kiirust, vastupidavust, painduvust (mida mul polnud) rütmitunnet ja head tõukejalga,“ ütleb tosin korda erinevatel jooksudistantsidel Eesti meistriks tulnud ja seitsmes Eesti rekordi püstitamises osaline olnud Lall. „See oli minu töö ja väärikalt tasustatud, muudkui jooksid.“
Jooksumehe sünnikohana on kirjas Vaimastvere vald Pedja, kuigi tegelikult sündis Mati Tartus. „Ema ja isa pidasid Pedjas kauplust, kuid mina sündisin Tartu haiglas. Ema rääkis, kuidas me siis rongiga Petja sõitsime. Nagu sõja ajal ikka rongid väiksemas jaamas päris seisma ei jäänud, vaid jaamas võeti hoog maha. Nii et ema-isa hüppasid minuga siis rongilt maha ja olimegi kodus.“
Pedjas kaua ei elatud, sest kauplust käidi pärast sõda kogu aeg röövimas. Olid need siis metsavennad või lihtsalt röövlid. 1946. aasta lõpus koliti ära Elvasse, kus isa Ernst, kes oli pärit Jõgeva vallast, sai kohaliku kaubamaja direktoriks. „Siis pandi isa aga kuueks kuuks vangi, sest ühes kinnises riiderullis olevat olnud viis meetrit vähem riiet. Keegi pidi ju vastutama. Pärast seda läksime elama Viljandisse, kus isa pandi sealse kaubamaja direktoriks.“
Treenimine enesekaitseks
Viljandis alustas Mati ka kooliteed ja hakkas spordiga tege-lema. „Olin vist 11-aastane, kui staadionil olid Viljandi 2. kesk-
kooli võistlused. Küsisin kaks aastat vanema õe Viive käest, et kas mina võin ka tulla. Mind kui titat lubati ja võitsin kõik seitse ala, mis kavas olid. Muide tõkkejooksu tulemus oli veel 60 aastat hiljem kooli rekordina kirjas minu nimel. Kui lapselaps õppis samas koolis, siis küsisin, et kas minu rekord on veel alles? Sain vastuseks, et on ikka.“
Esimene treener, kelle juures Mati harjutas, oli Meinhard Kirm. „Kuradima hea treener oli. Parim, kes mul kunagi oli,“ tunnustab Mati veel nüüdki. „Aga põhiline põhjus, miks hakkasin trenni tegema, oli Viljandis lossimägedes toimunud kevadistel krossijooksudel. Kui ma esimesel aastal seal jooksin, siis ei jõudnud ma märjal rajal viimast tõusu enam joosta. Veri oli kurgus ja kõndisin. Aga teadsin, et mind pannakse kevadel jälle jooksma ja mul ei ole sellest pääsu. Hakkasin ise ennast enesekaitseks treenima.“
Kuna Mati õppis siis õhtuses vahetuses, hakkas ta treenima hommikuti. „Igal hommikul jooksin kuskil
3 km. Siis tegin jõuharjutusi, tõmbasin viis kümnest seeriat lõuga ja siis tegin sammhüppeid. Alati sada hüpet, mõõtsin ja iga kord püstitasin uue rekordi. Juba ootasin, millise tulemuse teen järgmine kord. Ja kui siis järgmisel kevadel tuli krossijooks, vist oli 1000 meetrit, siis natuke maad jooksin teistega koos, kuni tundsin, et tempo on nõrk. Lõpuks panin suure tambiga eest ära, lõputõusust üles ja võitsin. See oli minu individuaaltreeningu tulemus.“
Viljandis seitse aastat koolis käinud Lall jõudis viimasel kooliaastal 1960 Eesti koolinoorte meistriks 110 m tõkkejooksus. Teine oli tema järel tulevane kolmikhüppe rekordimees Jüri Liigand.
Kolmikus Eesti koondises
„Lõpetanud Viljandis 7. klassi läksin õppima Tallinna Ehitustehnikumi. Siis ostsid vanemad Tartusse maja ja läksin ka Tartusse. Kuna seal oli siis vaid raudteetehnikum, jätkasin õppimist seal. Õppisin jaamakorraldajaks ja alustasin treeninguid Jaan Jürgensteini juures.“
1961. aastal hüppas Lall kolmikut juba 14.90.
Treener Jürgenstein on öelnud: „Mati alustas minu treeningurühmas B-klassi sportlasena. Tal oli loomupäraseid eeldusi kiiruses ja vastupidavuses. Tahtsin temast teha kolmikhüppaja, aga see ei istunud talle. Kindlasti pidurdasid tema loogilist arengut sagedased lihasrebestused. Lõtvuse ja painduvuse seos ei olnud tasakaalus. Mati oli väga emotsionaalne ja kohusetundlik sportlane, kes andis endast alati maksimumi.“
Lall tunnistab, et noorukieas saadud reielihase venitus andis pidevalt tunda. „Kui õppisin veel ehitustehnikumis, siis N Liidu keskeriõppeasutuste võistlustel Volgogradis 4 x 100 m viimast vahetust joostes käis järsku reielihases mingi plõks ja see andis hiljem sageli tunda. Arstid ütlesid, et lihase asemele tekkis sinna sideklomp, mis pidevalt end meelde tuletas. Kolmikut aga minu jalad ei kannatanud.“
Kolmikhüpe on tema sõnul üks hirmus jalgade tampimine. „Ikka: üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm.“
Suvel 1962 tuli Mati kolmekordseks Eesti noortemeistriks, olles parim 400 m, 110 m tõkkejooksus 4 x 100 m teatejooksus, kuid Eesti täiskasvanute koondisse võeti 18-aastane noormees just kolmikhüppajana. Balti matšil teenis ta viienda koha. Oktoobri keskel ootasid ees juba NSV Liidu meistrivõistlused Taškendis.
„Koondise katsevõistlustel võitsin 200 m tõkkejooksu ja teenisin koha esimesele suurvõistlusele. Kõigepealt läksime Alma-Atasse laagrisse. See oli mu esimene lennureis ja kohe hirmus pikk. Laagris olles juhtus aga selline jama, et läksime poistega Medeo juures mägedesse. Tahtsime lumeni jõuda, mis tundus nii lähedal olevat. Aga see oli ränk minek. Lõpuks isegi kuhugi jõudsime, aga tagasitulek tappis jalad lõplikult ära,“ kirjeldab Mati.
Alma-Atast sõideti siis rongiga Taškenti Liidu meistrivõistlustele. „Meie kupees oli millegipärast viis inimest, aga neli magamiskohta. Kui rong juba liikus, kutsus treener Alfred Pisuke mind kui kõige nooremat koridori ja ütles: „Sa, Mati, oled nagu armu pärast siia kaasa võetud, sina pead põrandal magama.“
Läksin kupeesse tagasi ja ütlesin poistele, et nüüd peame loosi võtma, kes magab põrandal. Loosiõnn „naeratas“ veerandmailer Martin Nurmele. Magas ära ja hommikul oli tal 38,7 palavik, sest vaguni alt käis kogu aeg külm tuul läbi.
Aga mina sain oma kangete jalgadega Taškendis 200 m tõkkejooksus ajaga 25,6 n-ö baranka. Nii nimetati neid, kelle tulemus jäi alla I spordijärgu. Kunagi aastaid hiljem NLiidu maanoorte meistrivõistlustel pärast medalivõite ütles kettaheitja Ilo Sepp, kes samuti kõrbes: „Need Taškendi baranka mehed on kõige kõvemad mehed.“ Hästi ütles.“
1963. aasta talvel võitis Lall tõkkesprindis ja kolmikus Eesti sisemeistrivõistlustelt oma esimesed medalid, hõbedad. Balti matšil esindas aga Eestit jälle kolmikus, kus parim tulemus oli 14.68.
Üleöö koondisesse
Läbimurdeni suurte tegijate hulka jõudis Lall oktoobris 1965. Mõned päevad enne 22-aastaseks saamist. Siis toimusid Alma-Atas uhiuuel bituumenrajal (nii nimetati asfaldtkummikatega radasid, mis vahetasid välja senised söerajad) liidu meistrivõistlused.
Suvel oli Kärkna jaamakorraldajana ametis olnud ja EPAs kaugõppes zootehnikat õppima asunud Lall Eesti meistrivõistlustel veel medalita jäänud. Parimana oli ta 400 m tõkkejooksus neljas. Küll tuli ta aga kahekordseks juunioride meistriks (400 m ja 400 m tõkkejooks) ning oli teine kolmikhüppes 14.81-ga.
Alma-Atas lubati ta võistlema väljaspool arvestust, sest Eestil oli igal alal ainult ühe võistleja koht. Juba avapäeval tegi ta 400 meetris 48,3-ga isikliku rekordi, mis väärinuks kohta poolfinaalis, aga teda sinna ei lastud. Teisel võistluspäeval (15. oktoober) jooksis Lall aga 400 m tõketega distantsil eeljooksus Eesti rekordi 52,3. Senise Eino Ojastu rekordi ületas 0,3 sekundiga. See oli eeljooksudes kolmas aeg, kuid Lall ei pääsenud poolfinaali ega finaali. Ilmselt jäi tegelik mark välja jooksmatagi. Küll jõudis finaali koondisekaaslane Aap Mumme, kes pälvis 52,7-ga viienda koha. „Esimest korda sain joosta kõval rajal, sellest need tulemusedki,“ ütleb Lall nüüdki.
Teise rekordi püstitas Lall aga Eesti 4 x 400 m teatemeeskonnaga, saavutades 3.14,5-ga kuuenda koha.
„Mati Lalli 52,3 400 m tõkkejooksus viis ta paugupealt NSV Liidu koondise kandidaatide hulka,” kirjutas hooaja lõppedes Spordileht. „Tõeline „pomm” plahvatas aga järgmisel päeval, kui Mati Lall kattis 400 m tõketega distantsi 52,3-ga – 0,3 sekundit kiiremini kui neli aastat tagasi meie senine rekordimees E. Ojastu. Jooksu lõppedes tuli Lallil asuda kohe Nõukogudemaa koondise kandidaadi ankeeti täitma. Pressiloožis aga küsis isegi selline tuntud statistik nagu V. Otkalenko: „Lall? Pole sellist nime justkui varem kuulnud. Mis imemees see on?”
Lall oli jõudnud NSV Liidu koondise vaatevälja ja stippi hakati maksma üleliidulise ametiühingute koondise palgal olemise eest. „Stippi sain 140 rubla kuus, see oli väga suur raha. Ema, kes oli kaupluses Kodutarve osakonnajuhataja, teenis näiteks 125.“
Tehnikumi lõpetanud, astus Lall EPAsse. Õppis kaugõppes viis aastat zootehnikuks, kuid pole päevagi erialal töötanud. „Olin laagrites, kui Jürgenstein ütles, et tuleb EPAsse astuda. Jürka valis teaduskonna ise välja, sest seal oli kõige vähem sisseastumiseksamid. Küsis, kas zootehnika sobib, mis mul sai selle vastu olla,“ muigab Lall.
Aga siis kimbutas spordimeest pidevalt Vene kroonu. „Lausa kandiliste pagunitega mehed käisid mind igalt poolt otsimas, sest Riia armeespordiklubis oli vaja just tõkkejooksjat. Kui mind otsimas käidi, olin alati „treeninglaagrites“. Käidi ema küsitlemas, EPAs, isegi Jürka juures kodus.
Lõpuks taheti mind siis võtta, kui EPAs ühel aastal kursust kordasin. Aga Jürgenstein leidis tuttava psühhiaatri ja selgus, et pärast aastatagust lennuõnnetust valutab mul kogu aeg pea.“ Värske koondise kandidaadina elaski Lall üle lennuõnnetuse.
„See juhtus aasta varem, kui Moskvast liidu koondise laagrisse Mineralnõje Vodõsse lendasime. Korraga jäi lennuk vakka ja kukkus otse alla. Mina lendasin peaga vastu ülemist pagasi luuki. Pea oli lõhki ja veri voolas. Teibad, mis lebasid lennuki vahekäigus, kerkisid korraks õhku.
Jõudsime lennujaama, kiirabiautod olid vastas. Mul seoti pea üleni kinni nagu vanas vene sõjafilmis. Läksin pärast vaikselt lennujaama tualetti ja harutasin sideme lahti, sest kuidas ma muidu tänaval oleks kõndinud. Pärast selgus, et lennuk oli automaatpiloodi peal ja kui korraga teine lennuk samas lennukoridoris vastu tuli, lülitus automaat ise välja. See vaba langemine päästis meid tegelikult kokkupõrkest teise lennukiga. Muidu oleksid lennukid 10 000 meetri kõrgusel kohtunud.“
Olümpiasuvel välismaale
Järgnenud hooaegadel jäi aga oodatud läbimurre tulemata. Kuigi Lall võistles erakordselt palju. Nii tuli ta sisehooajal
esmakordselt Eesti meistriks 600 m jooksus. Suvel aga tegi kaasa kolmel erineval tõkkedistantsil, lisaks erinevad teatejooksud ja lõpuks veel ka 800 meetrit. Starte kogunes ikka üle poole-saja (!), seejuures rääkimata vigastuspausidest, mis sundisid nii mõnegi suure võistluse vahele jätma.
„Minu arust tahetakse tänapäeval väga vähe võistelda. Alustatakse hilja, kusagil juunis ja siis augustiga on juba kõik. Minu tulemused hakkasid paranema alati pärast hooaja 30. välisstarti, sest igal võistlusel osalemine tõi mulle minimaalselt kolm starti. Näiteks Eesti rekord 400 m tuli hooaja 38. ja 400 m tõkkejooksus 41. stardil. Hooaeg lõppes oktoobris,“ tõdeb jooksumees.
Esimesele välisreisile pääses Lall alles 25-aastaselt ja seda mitte NLiidu, vaid Eesti koondislasena. 1968. aasta jaanipäeva eel toimus Oslos maavõistlus Norraga. Lall oli 400 m tõketes Eesti parimana kolmas.
„Jooksin sisemisel rajal ja juba kolmandal tõkkel sain eesjooksjatega ühele joonele. Kuni seitsmes tõke oli vales kohas, lähemale pandud. Jooksin sisse ja koperdasin jooksu ära.“
4 x 400 teatejooksus tõstis Lall Eesti kolmandas vahetuses juhtima, kuid Boris Nugis lasi viimases norralase mööda.
Augustikuus ootasid Armeenias ees liidu meistrivõistlused, ühtlasi olümpiakoondise katsevõistlus. Võistluspaika Leninakani jõudes tervitasid tippsportlasi ees palavusest umbne ja napi söögiga hotell.
„Leninakani hotell oli selline, et näiteks ustel olid lukud koos südamikega ära varastatud. Nii et kõik uksed oli lahti ja tuppa midagi jätta ei saanud. Tammerti Sass käis siis hotelli ja staadioni vahet, kõik kotid kaasas,“ meenutab Lall, kes sai eeljooksus kirja kaheksanda tulemuse 52,6 ja finaali, kuhu lubati kuus meest, ei pääsenud.
Septembri lõpus, kui olümpialased Mexico poole hakkasid sõitma, tuli ta Jaltas üleliiduliseks ametiühingute meistriks ajaga 52,3. Lall võitis ka 400 m 48,2-ga, kuid pärast diskvalifitseeriti võistlusmääruste rikkumise pärast. „Olin vist tagakurvis astunud joonele. Kulla sai minu asemel Rein Tölp,“ mäletab Lall.
Elu parim hooaeg
Järgmisel suvel tegi Lall elu hooaja, mille kulminatsioon oli augustis Kiievis toimunud liidu meistrivõistlused. Juba NLiidu ametiühingute suvespartakiaadil näitas Lall head minekut. Oma lemmikdistantsil võitis 52,5-ga pronksi. 50,8-ga võitis maailma esinumber Vladimir Skomorohhov. 4 x 400 m finaalis möödus Lall kolmandas vahetuses Moskva jooksjast ja tõstis Eesti liidriks. Ennu Laasner lõpetas teisena, kuid tulemuseks uus Eesti rekord 3.11,7.
Kiievis kordas ta sissejuhatuseks 400 meetris eeljooksus 47,5-ga Eesti rekordit. „Usun, et tegin puhtas neljasajas elu parima jooksu. Finišisirgel olin kindlalt esimene ja võtsin enne lõpuruudustikku n-ö käigu välja. Võit oli niikuinii käes. Joostud aeg 47,5 oli võrdne Eesti rekordiga. Mõtlesin siis pärast, et lõpuni joostes oleks võib-olla alla 47 saanud.“ Poolfinaalis sai Lall ajaks 48,1, mis viis ta finaali kaheksa tugevama hulka, aga sellest pidi sportlane loobuma, sest prioriteet oli 400 m tõkkejooksu finaal.
„Staadionil oli 6 rada, aga finaaliks tehti 8 rada ja mulle sattus kõige välisem. Kuus rada olid kõvad, kaks äärmist aga täitsa pehmed. Kuid ikkagi jooksin Eesti rekordiks 51,2 ja lõpetasin neljandana. Pronksi kaotasin 0,2 sekundiga lätlasele Zagerisele.“
„Nüüd, kus Lallile pandud lootused olid juba täiesti unustatud, tuli ta taas toime oma võimekuse realiseerimisega üleliidulisel areenil … Ehk saab sellest kõigest nüüd suurte kordaminekute algus,“ kirjutas Erlend Teemägi.
Kolmekordne võidumees oli Lall seejärel nii Eesti – Läti kui Eesti – Leningradi matšil. Oktoobris tõmbas aga hooajale joone alla kolmanda kohaga Naltšikis Liidu karikavõistlustel 51,7-ga. Sel edukal hooajal tegi Mati Lall 56 starti.
Loobus matšist USA-ga
1970. aasta suvel avanes lõpuks võimalus startida NSV Liidu koondises. Nimelt toimus südasuvel Leningradis NSV Liit – USA maavõistlus, kus korraldajad panid välja ka oma teise koosseisu.
Liidu meistrivõistlustel jõudis ta taas finaali. „Mati Lall polnud sugugi vormi harjal. 400 m tõkkejooksu eelvõistlusel märgiti ta tulemuseks 52,7, finaalis 52,9 ja 8. koht. Vajaka jäi ilmselt vastupidavusest (lõppvõistlus toimus samal päeval),“ kirjutati Spordilehes.
Viimased katsevõistlused olid Znamenskite mälestusvõistlused, mis oli siis esinduslik rahvusvaheline võistlus. 400 m tõkkejooksus püsis Lall teisel kohal viimase tõkkeni, kuid siis komistas ja lõpetas neljandana 51,7-ga. Sama aeg oli ka pronksivõitjal ja teine koht jäi 0,1 sekundi kaugusele. Nii oli koht koondises käes.
„Aga mina eelistasin sellele majanduslikult palju mõttekamat võistlust Soomes. Ütlesin koondise treenerile Bulantšikule, et ei tunne ennast hästi, vana vigastus lõi välja. Tegelikult oligi lihas jälle ära ja treener oli minu loobumisega päri, sest tahtis oma meest panna jooksma.“
Võistlus toimus Leningradi kivikõval asfaldil lausvihmas. Võitis ameeriklane R. Mann (49,9). Kuues ehk viimane oli meie mehe asemel jooksnud V. Mjasnikov 55,2-ga.
„Soome sõitsin 13 viina ja kahe kilo kalamarjaga, nii teenisin kokku üle tuhande marga ja tagasi tulin seitsme teksapaariga. Tammerti Sass ostis Soomest vinüülplaate ja andis need noorele kuulitõukajale Ülo Püssile, et sul kohvris ruumi on. Püss võttis ja tollis kuulasime kõiki neid plaate viis tundi läbi, enne kui tulema saime.“
Lall oli siis pikas tõkkejooksus Eestis kindel valitseja. Liidu meistrivõistlustel Minskis jõudis ta kolmandat aastat järjest finaali, olles seal kaheksas. Pika hooaja lõpetuseks debüteeris ta vigastusega heideldes maanoorte üleliidulistel spordimängudel Aluštas, olles 400 m tõkkejooksusus teine ja 200 m tõkkejooksus kolmas. Järgnenud aastatel tuli ta koguni viiekordseks NSV Liidu maanoorte meistriks.
„Oleks saanud korraliku raja peal vaid joosta. Ainult korra 1971 Helsingis see õnnestus. Minu aeg algas poriradadega ja lõppes asfaldiga. Siis läksid ajad kohe paremaks. 51,2 tänastes oludes oleks olnud 49 sekundi sisse,“ arvab Lall.
Tagasi juurte juurde
1973. aasta sügisel naasis Mati Lall Jõgevale, tagasi juurte juurde. „Oli ka teisi pakkumisi, kuid spordijuht Uno Plakk oli see mees, kes mind uue korteriga Jõgevale meelitas. Nii tulingi. Sain kergejõustikutreeneri koha, siis olin veel Lillevere kolhoosis spordimetoodikuks ja Jõgeval korvpallitreener. Ise tegin veel ka sporti,“ meenutab Lall ja tunnistab: „Mulle meeldis Jõgeval treeneritöö. Head pundid olid, kõik olid nagu omad inimesed, Alo Mattiisenist alates, kes tuli kõrgushüppes Jõudi noortemeistriks.“
Kaks hooaeg püsis Lall isegi veel tipus, seda juba Jõgeva Jõu sportlasena. 1973 septembris tuli ta Minskis kolmekordseks NSV Liidu maaspordiühingute meistriks. Järgmisel hooajal 400 meetris veel ka Eesti meistriks. Liidu maanoorte spordimängudel Saraatovis aga üleliiduliseks meistriks 400 m tõkkejooksus (53,3) ning sai hõbeda ankrumehena 4 x 400 m teatejooksus.
Tartus toimunud Jõu meistrivõistlustel oli Lall aga peakangelane suur-rootsi teatejooksus. „Terve juulikuu kannatas ta kerge jalavigastuse all. Tartus võitis ta 400 m tõkkejooksus meistrikandidaadi järku ületava 52,9 sekundiga ja oli võidukas ka sama pikal tõketeta distantsil 49,1-ga. Kui ta poolteist tundi hiljem sai Jõgeva 100 + 200 + 400 + 800 m teatejooksusu ankrumehena teatepulga neljandana kümmekond meetrit järel selle ala spetsialistidest Kuno Tormerist (Harju) ja Ülo Masingust (Rapla), oli küll staadionil vähe neid, kes uskusid Jõgeva võitu. Lõpusirgele jõudes oli Lall vähendanud vahet 3–4 m võrra, siis muutus Rapla mehe samm töntsiks ja 40 m enne lõpulinti vahetasid nad koha. Lall lähenes ka Tormerile. Finiširuudustikku jõudes oli ta veel enam kui meetriga taga, ent finišisse jõudis ta Tormerist rinnaosa võrra enne,“ kirjutati rajoonilehes.
„Treeneritöö oli hea, kuid teenistus oli väike. Sulaoja Jaan oli see mees, kes kutsus mind siis Tartu Kasekese kõrtsi šveitseriks. Toona oli Tartus õhtul pärast seitset alkoholi võimalik saada kahest kohast: Kaseke ja Kaunas. Mina olin siis uksel seistes jumal, järjekord taga. Aga võti oli minu käes ja kõik toppisid raha. Et see oli nii hea bisness, ei kujutanud ettegi. Teisel õhtul kui olin tööl, teenisin üle 200 rubla. Kuupalk oli muidu 70 rubla, millest 35 maksti avansina. Kassapidaja tuli varsti uurima, et miks te poisid palga järele ei tule. Kas teil raha polegi vaja?“ muigab Mati.
Mati Lall
Sündis 17. oktoober 1943 Vaimastvere vallas Pedjas
NSV Liidu ametiühingute koondises 1965–1971
Eesti koondises 21 korda 1962 –1974
12-kordne Eesti meister (400 m, 600 m, 400 m tj., 4 x 110 m tj., 4 x 400 m)
Püstitanud 7 Eesti rekordit
NSV Liidu meistrivõistluste 4. koht 400 m tj (1969)
üleliiduline ametiühingute meister 400 m tj (1968)
üleliiduline põllumajanduslike kõrgkoolide meister 400 m (1970)
5-kordne üleliiduline maanoorte meister
Jõgeva noortetreener 1973–1982
Isiklikud rekordid:
400 m 47,5 (1969)
800 m 1.54,0 (1970)
110 m tj. 15,0 (1971)
400 m tj. 51,2 (1969)
kolmikhüpe 14.90 (1961)
