Peale selle, et eestlased on laulurahvas, on neis kõvasti jonni ja vastupidavust. Kui onu Kalmer juhtis Entel-Tentelit väsimatult aastakümneid, võime juba praegu ennustada, milliseid Eesti Eurolaulukooslusi tulevatel aastatel näha võib. Mis ei tähenda seda, et poleks üllatusi.
Mäletate seda Kassiloo meest Vimbergi paar aastat tagasi? Küll te juba mäletate! Astus üles sellise muusikali ja kabaree vahepealse palaga. Keegi ei saa öelda, et ta polnud üllatunud. Lugu vastandus teistega ning kleepsudega kitarr ja pasunasaade meenuvad veel tänagi.
Lauluvõitluses osalevate maade eesmärgid on erinevad. Mõnele riigile on see kõige odavam võimalus näidata rahvusvaheliselt oma poliitilisi eelistusi, teised aga võtavad seda kui pühapäevamängu, harjumust ? nagu Bingo lototki. Eestlased aga kui võimalust «ära panna» ning esimese eelistusena teistele riikidele. Kui see ei peaks õnnestuma, siis vähemalt sellele, kes riikliku missiooniga lauluvõistlusele saadeti.
Õnneks on tänaseks pikalt jahitud esimene koht käes ning seega koht teistele kätte näidatud. Nüüdsest oleme rahul iga hea tulemusega (olla esiviisikus). Kahju on missioonitäitjatest, kes jätavad Eesti kuuenda kuni kahekümne viienda koha vahele. Eesti rahva mälu on pikk ja kui niiviisi edasi läheb, ei ole varsti enam keegi nõus Eestit esindama, sest mingidki kuldrahad ei kaalu üles neid kulutusi, mis selle jamaga ebaõnnestunud koha puhul kaasnevad.
Juba mitmeid aastaid palgatakse professionaalseid Eesti riigi esindajaid välismaalt. Nagu selgi Eurolaulu valimisel teeb Eestis come backi kunagine menukas poistepunt Charizma.
Muutused loo valikul
Esmatähtis on Eurolaulu valides pidada silmas, kellele teha ja eestlasele omaselt, et mitte häbi teha! Just seepärast on varem Eesti laulu välja valinud ka rahvusvaheline ja kahtlemata võimekas zürii, mitte eesti rahvas ise. Züriisse on kuulunud raadio kooridirigendid, erinevad produtsendid ja isegi Raimonds Pauls. Sellel aastal aga on antud vastutus rahva kätesse ning kui reformi kroonib edu, siis edaspidigi!
Seni on võidu nimel julgetud pigem matkida ja jäljendada. Ei tea, mis keeles «kassilaulumees» oma laulu esialgu esitada kavatses, kuid kui Viljandi päritoluga ja omakultuuri propageeriv ansambel «Vägilased» 2001. aastal samal konkursil kandideeris, oli sõelahoidjate jutt napp: oma keel ei löö rahvusvahelisel konkursil läbi ning kõlas soe soovitus laulda inglise keeles.
Suureks üllatuseks on tänasel Eurolaulu konkursil üks inglisekeelne laul võrukeelse laulu kasuks välja jäetud.
Kes julges?
Et vaevanägijad ei karda kuradit ega muud kobinat, näitab julgus vastanduda standardile. Tandemi Pajusaar & Pilvre lood on ikka püüdnud kuulajat viia maailma, mis vastandub argise ühiskonna mallide ja väärtustega. Iseasi, kuidas see neil alati välja kukub.
Tihti on nad väljendusvahendite otsimisel pöördunud pärimuskultuuri sügavustesse ja leidnud sealt elemente, mis vajalikku meeleolu toetaksid. Ootamatult ilmunud ülemhelid harfil, torupillil ja vilelistel ning ürgsed mõminad on nende lauludele lisanud arhailisust ja muinasjutuhõngu. Sellel korral siis Näiokõstõ võrukeelne kõrihäälelaul, millele lisandub eksootiline löökriist.
Kõrihäälel laulmise traditsioon on ainulaadne. Kooslaulmine annab lauljatele juurde lisaenergiat ning tekkivad kõrged helid loovad erilise õhkkonna nii kuulajate kui lauljate vahel. Ja nii, et ekslikult on Ameerika ajakirjanduses seto laulikuid peetud Euroopa viimasteks samaanideks.
Laulu sättimine massidele võib kaasa tuua liigse lihvituse, mistõttu on võimalik oht, et miskit olulist kaduma läheb. Õnneks on koosseisus vähemalt kolm õppinud ja traditsiooni valdavat rahvamuusikut, kes kindlasti sellel juhtuda ei lase.
Eurovisioonil osalemisega kaasnevad aurahad ja muu kuulsus, mida Räpina kohalikul omakultuurikandjal Aapo Ilvesel juba ammu vaja oleks.
Ilvese tekstidel on kontakt oma ajaga, mis peegeldavad tänapäeva ühiskonna malle ja suhtumisi. Tavaliselt kirjeldab Aapo oma tekstides jobusid ja «trendimehi», kes pealtnäha on kõvad konksukutid ning keda taplemiskihk kihutab kaubakeskuste ja bussijaamade taha kähmlema, kuid kes hallis tegelikkuses veedavad oma päevi tühjuses ja üksinduses. Kas aga Näiokõsõd laulus «Tii» nendest samadest jobudest laulavad või neilt midagi paluvad, kuuleb juba peagi!
Eurovisiooni algusest lõpuni vaatamine nõuab suuremat sorti pingutust, mida seni motiveerimas vaid punktivoor. Laule on palju ning enamik neist ei eristu ei tekstide ega meloodiakäikude poolest. Tähelepanu püütakse köita eeskätt showelementidega: kohtlased tolad, hõbeebemed, pärlid, karvad, suled? ja muud tuustid lendamas. Minul tekib küll vaadates mitmesuguseid küsimusi, nende seas ka, millises riigiosas antud tegelased elavad ja mis seal hetkel toimub. Eesti eristuv omapanus pakuks vähemalt nauditava pausi, sest meil juba oleks, mida näidata.
Heleriin Elmend, Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng
