Masingut pole vaja karta

Uku Masingule pühendatud kirjanduspäeval rääkis Vallo Kepp sellest, millega puutus kokku Masingust filmi tehes, Külliki Kuusk jagas kuulajatega  mälestusalbumi loomise mõtteid. Laule Masingu tekstidele esitasid Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann.

iii

“Masingut pole vaja karta,“ alustas Vallo Kepp oma juttu. “Ta on tunduvalt lihtsam ja hõlmatavam, kui räägitakse, peab ainult otsast pihta hakkama. Esimeseks raamatuks ma soovitan “Mälestusi taimedest“. Kui te seda natuke tähelepanelikumalt loete kui tavalist raamatut, siis on Masing juba teie kõrval.“

Kepp kinnitas, et Masing on tõeline talumees, kes tunneb taimi ja oskab nendega suhelda. “Natuke kummaline, justkui kiiksuga, peab puid inimesemaks kui rida inimesi, samas on tema tähelepanelikkus ja taimede tundmine erakordselt perfektne. Masing on see arbuja, kelle nõukogude võim ära kaotas! Alates 1940. aastast, kui kohe-kohe teoloogia doktoriks saav Tartu Ülikooli õppejõud lülitati elust välja. Sellepärast, et ta oli teloog, sellepärast, et ta ei kavatsenud teha mingid mööndusi nõukogude võimule. Sellepärast kadus 10-15 aastaks kirjandusest ka mõiste arbujad, mis tuli tagasi alles 1960. aastatel,  nn. sula ajal,“ rääkis Vallo Kepp, et Uku Masingust teatakse vähe eeskätt sellepärast, et teda polnud olemas.

Lööb hierarhia segamini

Teisalt selgus, et vaikus Masingu ümber kestab tänaseni ja eesti kirjandus ei oska tema suhtes seisukohta võtta. 

“Meil kõigil, kes me nõukogude aja läbi käisime, oli tunne, et kui see kord otsa saab, küll on siis sahtlitest võtta loomingut, mida nõukogude võim trükki ei lasknud. Nüüd on Eesti juba 20 aastat vaba ja me võime kindlalt öelda, et need sahtlid olid tühjad,“ tõdes Kepp.

Nii ei mõistetagi, et kuidas sai üks mees Tartus aina kirjutada ning temalt on nüüd kirjastuse Ilmamaa abiga avaldatud juba kuus köidet luulet ning see pole veel kõik.

“Mis juhtus eesti kirjanduses tervikuna ja mis aitas Uku Masingut? Mis hoidis teda üleval? Tema loomingus on vaid mõned üksikud nööked, praktiliselt pole seal ei Stalini aega, ei eesti aega, ei sula-aega, kus meie lugupeetud kassetlased rehabiliteerisid nõukogude võimu ja tõid ta luulesse,“ jätkas Kepp.

Veelgi enam: aastad mööduvad ja pole ilmunud ühtegi arvustust, mis oleks haaranud kõiki Masingu juba ilmunud luuleraamatuid.

“Kas see on mingisugune märk? Suhtumist näitab see kindlasti. Eesti kirjandus on hämmastunud ja ei oska Masinguga midagi peale hakata – kusagilt tuleb võimas kogu luulet, lüües hierarhia segamini.“

Tänu Eha Masingule

Vallo Kepp andis ka olulise võtme masingu mõistmiseks: tänu oma piiritult ustavale abikaasale, kes teda üleval pidas, sai Uku Masing teha kõike seda, mida ta tahtis. Tänu Eha Masingule on Uku Masing meil olemas.

Nii on Masingu ümber ikka veel palju eksitavat ja ebamäärast. “Me peame Masinguga kodunema ja ka Masingut kodustama – eesti kirjanduse jaoks. Põhiline on see, et Masingut ei pea kartma,“ kordab Vallo Kepp. Filmimees tugineb vääramatule faktile, et Masingu sarnaseid mitmekülgseid loojaisiksusi on olnud maailmas teisigi nagu  Michelangelo, Tagore, Roerich.

“Kas tänapäeval on niisuguse renessansiinimese tekkimine veel võimalik?“ püstitas Kepp küsimuse, millele keegi vastata ei osanud. Vallo Kepp pakkus välja ka idee püstitada mälestussammas Eha Masingule, kes hoidis veepeal ühe 20. sajandi Eesti suurkuju, kellest me hakkame aru saama alles 21. Sajandil.

Koduarhiivi perenaise aruanne

Külliki Kuusk puutus Uku Masinguga kokku esmakordselt 1999. aastal, mil Hando Runnel tegi talle ettepaneku Masingu koduarhiivi korraldama hakata.

“Nõustudes ma vaevalt aimasin, millega silmitsi seisan,“ tunnistas Kuusk, kelle  põhiuurimisteema kirjandusmuuseumis on Uku Masingu 1930. aastate luule.

Viis aastat arhiveerimistööd, mis sisaldas endas ka perenaiselikku hoolt korteri ja korra valvamise üle, viis mälestusalbumi koostamiseni.

Külliki Kuusk on seotud olnud ka Masingu juubeliaasta üritustega poeedi kodupaigas Raplamaal. Nii on pidevalt just Uku Masingu rea peal liikudes just koostamisel olev album, mis esialgsete plaanide järgi tänaseks juba valmis peaks olema, pidanud ootele jääma.

“Meie suurmeestest on ilmunud üldse vähe monograafiaid ja tervikkäsitluse puudumine Masingu puhul pole imekspandav,“ kinnitas Kuusk, et need on vaid eritahud teemandist ja tema rõhuasetus on anda Masingust edasi pildiline lugu.

“Opositsioon ja vastandpaaride rõhutamine pole Masingule omane, ta tegi teadust luuletajana ja luuletajaga külgnes tema teadlasemaailm, ta ei eristanud üht teisest,“ on Kuusk veendunud, et albumi puhul on oluline ja ainuõige lähtuda Uku Masingu elusamuse-kontseptsioonist.

“Elusamus kui kahe soopoole kooskõlast tekkiv tervik, elusamus kui inimese vaimne uuenemine. Masing on elu aeg jutustanud ühte lugu, see on elusamuse lugu. Inimene võiks teha läbi vaimse uuenemise, et jõuda elusama eluni ehk elusamuseni,“ selgitas Kuusk.

Amaryllised on Masingutele olnud sümboolsed lilled ja nendest saab Külliki Kuuse koostatava teose üks sõlmpunkte või ka raamatut raamiv motiiv. Lilledel on Masinute pereelus sügav elulooline taust, nende kodus kasvatamine iseloomustab Kuuse sõnul ka Ukut ja Ehat paarina ja abikaasadena.

Samas on just see lill ka üksinduse sümbol, Masingul on olnud vähe mõtte- või  vaimukaaslasi, ta on terve oma elu olnud otsingul.

Nii pakub lill allegooriat geeniuse vaimsele üksindusele, kuid üksiolek võib olla ka huvitav, vaimselt avardav, sisuline ja rikas aeg. Masing on oma sõnul olnud rohelise udu vang kogu eluaja, muu maailma endast eemale lükkamine ja taimedega sina peal olemine väljendub ka kirsipuu kaudu, mis on tema luules tähtsal kohal.

Kuusk otsis seost ka koduaias varju pakkunud papli murdumise ja Masingu nime muutmise vahel. Hugo Albertist sai Uku.

“Kui mõelda, mis tähendus on eestlaste taevajumalal Ukul, siis seda võiks nimetada paradigmaatiliseks muutuseks, mille Masing läbi tegi. Masingule meeldis Ukut võrrelda ka metsajumalusega,“ rääkis Kuusk.

Lisaks on Uku ja Eha teineteist palju pildistanud.

Kuigi Masing ise loobus põgenemast Läände ja kodus jätkata oli tema enda otsus, oli ta eesti luules pigem pagulasautor ja jõudis lõpuks koju koos pagulasluuletajatega.

iii

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus