9. märtsil möödub 65 aastat, kui Nõukogude Armee lennukid pommitasid Tallinna. Eesti ajaloo üks traagilisemaid sündmusi on ka üks süngemaid ja vahetult üle elatud episoode nüüdse jõgevalase, tuletõrjeveteran Rein Randoja lapsepõlvemälestustest.
„See on justkui õudusunenägu, mis kunagi meelest ei lähe,” alustas Rein Randoja jutustust verisest sündmusest Teise maailmasõja ajal. Oma meenutusi alustas ta aga siiski üsna rahumeelse tagasivaatega poisiaastatesse.
„Nagu põhiliselt kogu sõjaaja, elasin ka neljakümne neljanda aasta kevadel vanaema juures Rakvere lähedal Ussimäe külas asuvas talus. Meeles on ratsutamine sõbraliku oina seljas ning kurja kuke ja isahane rünnakud.
Ema Hilda oli aga Tallinnas, kus talle koos äripartneriga kuulus Vana-Posti tänaval asunud firma Terastald, kus valmistati kingi. Ühel päeval kutsus ta mindki koos noorema õega nädalaks Tallinna. Pealinnas mulle meeldis ja eriti tore oli trammiga sõita. Me elasime ettevõtte Terastald maja kolmandal korrusel paiknenud korteris. Esimesel korrusel asusid laod, teisel töökojad.
9. märtsi pärastlõunal ütles firma autojuht Hugo emale, et ta sõidutaks ta meelsasti koos laste ja äripartner Benitaga Kadriorgu, kus meie perel teine korter oli. Ema võttis nõu kuulda ning jõudsimegi autoga, mis sobis nii kauba kui ka inimeste veoks, kenasti kohale. Autojuht oli nimelt märganud merel Saksa sõjalaevade liikumist, aimas, et see on seotud nõukogude luurelennukite lendamisega ning oskas õnnetust ette näha.
Viibisime videvikutundidel Kadriorus, kui järsku hakkas kostma kohutavat müra ja undamist. Nõukogude armee oli alustanud Tallinna pommitamist,” rääkis Rein Randoja, kes oli tollal üheksa aastane.
Varemed ja masendatud inimesed
„Nüüdseks on teada, et esimese hooga pommitas Tallinna 240 ja pärast päästetöid alanud teise laine ajal 60 lennukit. Nägime lennukeid ka Kadrioru kohal tiirutamas. Seda piirkonda nad siiski ei pommitanud, kusjuures kuuldavasti oli põhjuseks Kadrioru loss, mida otsustati säästa.
Pommitatud Tallinnast on Rein Randojal meeles varemetes majad ning linna hävingust ja lähedaste hukkumisest masendunud inimesed. „Pommirünnakus hävis ka firma Terastald hoone ja küllap ei õnnestunud eluga pääseda seal parajasti viibinud inimestel. Maja purunemist soodustas omakorda asjaolu, et alumise korruse ladudes hoiti liime, lakke ja muid kemikaale. Piirkondadesse, mida kõige hullemini pommitatud oli, lapsi aga ei viidudki. 10. märtsil sõitsin tagasi maale vanaema tallu,” rääkis Randoja.
Lapsena ta märtsipommitamise poliitilisi tagamaid eriti ei tajunud. Lastele öeldi, et Tallinna pommitasid vaenlase lennukuid. Nii mõistsid nad, et pommitamine käib sõja juurde. Nõukogude Liidust ja Saksamaast, Stalinist ja Hitlerist ei teadnud nad aga tollal õieti midagi.
Mõnedki pommitamisega seotud asjaolud on Rein Randoja aga enda jaoks selgeks mõelnud täiskasvanuna. „Nõukogude väed valisid pommitamiseks õhtuse aja, mil paljud inimesed viibisid kodudes, aga samuti kinos või teatris. Näiteks oli eriti julm Estonia teatri pommitamine ajal, mil seal käis etendus. Nüüdseks olen lugenud, et pommitamislaine haaras vanalinna lõunaosa ja ulatus ka kaugemale Tallinn-Väikse raudteejaamani ning üle Pärnu maantee Suur- ja Väike-Ameerika tänavani. Põlemise kõrbelõhna oli aga tunda kogu Põhja-Eestis,” jutustas ta.
Rein Randoja on teadlik, et paljud pommitajad olid naislendurid. „Pommitamine toimus pärast naistepäeva. Küllap seetõttu olid naispiloodid ka kraadiga jooke tarvitanud ja nii julgust juurde saanud. Samas tuleb nendesse suhtuda ka kui käsutäitjatesse, kes olid pealegi pimestatud stalinlikust propagandast,” tõdes Randoja.
„Ma olen märtsipommitamisest rääkinud oma lastele ja lastelastele. Mu kõrges eas sugulased Kanadas ja Rootsis küsisid hiljuti, kuidas seda sünget sündmust Kodu-Eestis mäletatakse ning kas sellest ikka kirjutatakse ja räägitakse. Arvan, et 1944. aasta 9. märts on päev, mis ei tohi eesti rahva ajaloolisest mälust kunagi kaduda ja mille ohvreid tuleks alati meenutada küünalde süütamise ning pärgade ja lilledega,” ütles 74-aastane mees.
Fakte ja arvamusi märtsipommitamisest
Inimohvreid kokku 1416
*757 langenut
*213 raskelt vigastatut
*446 kergelt vigastatut
*Peavarjuta jäi rohkem kui 20 000 inimest
*Purustatud 1418 elumaja
*73 avalikku hoonet
*73 majandushoonet
*58 avalikku hoonet
*Kokku 1549 hoonet
Tallinna märtsipommitamise tagapõhja selgitamiseks tuleks heita pilk naabermaale Soome ja kaugemalegi. 1944. aastal olid raskete tagajärgedega õhurünnakud muutunud Teise maailmasõja lahutamatuks osaks.
*Soome mõjutamiseks pommitasid venelased Helsingit 6., 16. ja 26. veebruaril. 1944. aasta märtsi algul korraldasid sakslased suurrünnaku Londonile, ameeriklased ründasid 6. ja 8. märtsil suurte jõududega mõlemal korral 600 pommitajaga Berliini.
*Estonias toimus pommitamise algul veel „Krati“ etendus, rahvas lahkus paanikata teatrisaalist, riidehoid suleti, et ei tekiks rüselemist. Kõik said oma riides järgmisel päeval kätte.
*Vaid Kratt (tantsija ja ballettmeister Boris Blinov) pidi oma kostüümi ja sabaga koju jooksma, sest näitlejad ei saanud ümber riietuda.
(Allikas: raamat „Tallinn tule. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9. ja 10. märtsil 1944. Koostanud Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv)
iii
JAAN LUKAS
