Margus Kastor – Kuldsuu 2004 Põltsamaalt

Võitja selgitati finalistide seast Tallinnas ööklubis Parlament publiku silme all välja juba 19. detsembril, et salvestus aasta viimasel päeval eetrisse lasta. Niisiis õnnestus Margus Kastoril ligemale kaks nädalat Kuldsuu 2004 tiitli täieõigusliku omanikuna segamatult ringi käia. Õnnitlustesadu hakkas tulema uue aasta esimestel päevadel. Eile polnud aga tiitliomanikul õnnesoovide vastuvõtmiseks eriti aega, sest varahommikul oli ta juba raadioeetris. Star FM hommikuprogrammis on Kuldsuu 2004 tiitli võitnule nüüd ja edaspidi igal hommikul eraldatud aeg anekdoodivestmiseks. Ühtekokku oodatakse temalt viitkümmet anekdooti.

Teles juba tegija

Paljudele televaatajatest oli Margus Kastori nägu kindlasti tuttav juba naljasaatest Viva Las Vegas, milles ta enam kui aasta eest osaledes poolfinaali jõudis. Justkui selleks, et vaatajatel tema nägu ikka silme ees püsiks, oli ta juhuse tahtel teleekraanil ka veel eilses TV3 saates “Rooside sõda”, milles ta sugulaste peres asendas pereisa, kes ei olnud viitsinud saatesse tulla.

Mis võis aga olla Kuldsuu 2004 finaalis tema trumbiks, Margus praegu täpselt arvata ei oska. Ilmselt tuleks seda küsida ?üriilt, miks just nii läks, et viiest kaks oma hääle Kaarel Tuvikesele ja kolm temale andsid. Vahest oligi varasem televisioonikarastus see, mis kaalukausi tema kasuks kallutada aitas, oletab Margus ise. “Kuigi lavakogemuse poolest oli Kaarel ikkagi meist kõigist üle,” leiab ta. Et ta aga ennast finaalisaates kuidagi eriliselt vabalt ja hästi tundis, seda peab küll tunnistama. Suurt osa mängis ka Parlamendi õhustik, kohal olnud publik ja Marguse vaieldamatud lemmikesinejad Ines ning ansambel Smilers. “Valgus, muusika, on sinu aeg, et lavale minna ja särada,” kirjeldab Margus sellel hetkel valitsenud tunnet. Lavaga ja tähelepanu keskmes olemisega on ju temagi üksjagu harjuda jõudnud, kui arvestada pikaajalist näitemängudes osalemist, päeva- ja õhtujuhiks ning pulmakorraldajaks olemist jms.

Viva Las Vegase ja viimatise Kuldsuu saate erinevus seisneski peamiselt selles, et Kuldsuus oli võistlusmomenti ilmselt rohkem. Kui esimese puhul tehti koos proovi, mängiti Salong-teatris asjad läbi ning oldi üksteisele ka pealtvaatajateks, siis Kuldsuu eeldas võistlejatelt tõelist enese proovilepanekut erinevates situatsioonides. Hoolikalt tehtud kodutöö võis mõnikord täiesti nulliks muutuda, kui ikka olukord sattus olema ette valmistatud ja pähe õpitud anekdoodist kardinaalselt erinev. See nõudis käigu pealt ümber orienteerumist.

Käimasolev raadioesinemine on Marguse jaoks aga sootuks uus kogemus, sest linti lugenud ta seni veel pole. “Eks seda, mis teles ?estide ja miimikaga võimalik edasi anda, tuleb nüüd sõnajõuga püüda teha,” arvab ta. Kui välja arvata kunagine kahekümne aasta tagune esinemine Tõnis Erilaiu saates “Soovid, soovid, soovid…”, mil Margus oli sinna valitud kui elluastuja ja üks parimaid õpilasi selles koolis, kus ta tol ajal õppis, pole ta edaspidi raadiosse küll esinema sattunud.

Kümnest kolm pluss üks

“Tähelepanelik saatejälgija võis ehk märgata, et nende kümne hulgas, kes sõelale jäid, esindas Jõgevamaad kolm inimest – Urmo Kaur Palalt, nooruke Georg Murakas Õunalt ja mina Põltsamaalt. Nii et üks naljarikas maakond see Jõgevamaa. Üldse oli enamik kümnest just väljastpoolt Tallinna. Ja kui viiest finaali pääsenust rääkida, siis ei olnud ju pealinnast ühtegi. Kersti oli Loksalt, Arno Viljandist, Kaarel Tartumaalt…” arutles Margus finalistide päritolu üle. Kui veel lisada, et Jõgevalt oli pärit ka saatejuht Tiit Sukk, tuleb kolm pluss üks tugevalt Jõgevamaa kasuks, kuigi teatavasti saatejuhil edasipääsenute üle otsustamisel mingit osa ei olnud.

Oleks Marguse teha olnud, eelistanuks ta finalistide hulgast kindlalt Urmo Kauri. Mitte sellepärast, et ta Urmo perega saate käigus lähemalt tuttavaks sai. “Ta lihtsalt oli minu arvates parim, läbi kõikide saadete. Omas ?anris väga mõnus ja alati oli tal anekdoot nagu varrukast võtta. Selline vana rahu ise, aga samas on tal ka võitlejahinge,” leiab Margus.

Et aga väike Kersti ainsana õrnema soo esindajatest finaali pääses, oli juba nähtus omaette. “Ta oli tõesti väga tubli ja vapper, ikkagi väike tüdruk üksi onude hulgas, kes me ju tema suhtes tõesti olime. Ei ütleks, et ta sugugi närveerinud poleks, aga vanemad, kes temaga alati kaasas olid, pabistasid küll hoopis rohkem.”

Baskini ees püksisääred värisesid

Seda kogemust, mis saates osalemine andis, ei asenda miski. Eriliseks jäävad need päevad Marguse arvates just sellepärast, et selliseid hetki elu naljalt just palju ei paku. Oli ju võimalus kohtuda oma ala tõeliste spetsialistidega ning lisaks näpunäidete saamisele sai omavahel suhelda inimlikul tasandil ja kõnelda erinevatel teemadel.

Igalt ?üriiliikmelt oli läbi saadete ju midagi kasulikku kõrva taha panna ja igast situatsioonist võimalik õppida. “Diktsioon, tempo, pikkus,” rõhutas näiteks olulisi aspekte anekdoodi edasiandmise juures Anne Paluver. See jääb vist küll alatiseks kõrvu kumisema.

Et ette teatamata sõidutati bussis võistlejaid teatrisse, loodusse, mere äärde, võimlemissaali ja mujalegi, tekkis tihtipeale tunne, et oled justkui tundmatusse vette visatud ja vaata ise, kuidas kaldale rabeled. Kahtlemata oli sellest palju õppida. Hoopis isemoodi kirjeldab Margus aga seda tunnet, mis valdas teda ja ilmselt ka teisi kohtumisel vanameister Eino Baskiniga. See kokkusaamine oli olnud sootuks teises olukorras kui varasemad, sest väikeses ruumis oli sedakorda eriti palju pealtvaatajaid. Koos olid nii võistlejad, ?üriiliikmed kui ka kaameramehed. Margus pani siis tähele, et püksisääred olid pisut värisenud kõigil. “Mul oli küll niisugune tunne nagu lapsel esimesel kohtumisel jõuluvanaga,” tunnistab ta tagantjärele.

Pidu tuleb kindlasti

Kusagil jaanuari keskel lubab Margus Imavere kõrtsi kokku kutsuda Kuldsuu saate finalistid, ?üriiliikmed, saatemeeskonna, oma fännid ja ka mittefännid ning üleüldse kõik, kes naljast aru saavad. See on vastus ka neile, kes küsivad, et kas ta auhinna puhul pidu ka peab. “Terve maja on sellel päeval nalja päralt,” lubab ta. Imavere kõrtsist ja selle traditsioonidest peab ta väga lugu. Sinna läheb Margus meeleldi ka oma vastloodud ansambliga T?aka-t?aka esinema ning uuel aastal võtab ta seal enda peale ka iganeljapäevaste karaokevõistluste juhtimise.

Põhjust tänulik olla on Marguse sõnul kõikidele, keda tema osalemine saates külmaks ei jätnud, kes võtsid vaevaks kas siis pahandada või kiita, ütlemata heameel on aga selle üle, et nii paljud soovisid talle rääkida anekdooti, et ehk läheb tarvis. Mõni oli selle koguni paberile kirja pannud. “Sellest kõigest oli kindlasti kasu. Minu valikuvõimalused muutusid laiemaks ja tahaks loota sedagi, et anekdootide meeldetuletamine ja omavahel kõnelemine argipäevadesse positiivsust lisas.”

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus