Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe kohale kandideeriv Jaan Männik tunnistas, et rohkem tuleks tegeleda kaugemate sihtidega, samuti majandusküsimustega, vähendada Eesti Pangas töötavate inimeste arvu ja kaotada mõttetud fondid.
Miks soostusite kandideerima IRLi etteotsa? Mis sundis seda tegema?
IRLi inimesed võtsid minuga ühendust, sest erakonnas on vaja teha suuri muutusi. Erakond kaotas väga palju kohti riigikogus. On vaja muuta Eesti poliitikat.
Olete juba astunud IRLi liikmeks?
Jah, eile (intervjuu toimus eelmisel neljapäeval – toim.) viisin avalduse.
Miks oleme Eestis jõudnud olukorrani, kus neljas erakonnas on juhtimiskriis? Mis on meid selleni viinud?
Inimestele pole praegu täpselt selge, millised on IRLi väärtushinnangud, mille eest seistakse. IRLi juhtimisse tuleks kaasata rohkem inimesi. Keskerakonnas otsustab üks inimene, Reformierakonna asutajaliige Siim Kallas on öelnud, et ka nende erakonda juhib väga kitsas ring, kes langetab 90 protsenti otsustest. Ma ei ole eile sündinud, mul on sõpru ja tuttavaid nii poliitikute kui ka ärimeeste hulgas. Ka IRLil on sarnaseid jooni, otsused tehakse üsna kitsas ringis.
Käisin Kuressaares, olen ka Tallinnas erakonna liikmetega rääkinud ja võin öelda, et inimesed on päris vihased. Kui eraettevõte teeks nii suure kahjumi, nagu tegi IRL viimastel riigikogu valimistel, siis tekib küsimus, kas keegi selle eest ka vastutab. Inimesed on vihased sellepärast, et minnakse samamoodi edasi. Nüüd tulid muutustevajadusest aru saanud inimesed minu juurde ja küsisid, kas ma tuleksin erakonda. Vastasin, et tulen küll.
Mida peaks kõigepealt muutma?
Tuleks rohkem tegelda pikaajaliste sihtidega. Kõigepealt peaksime tegelema sellega, et Eesti elanike elu läheks paremaks. Eesti suurim probleem on väljaränne. Ka Jõgevamaalt minnakse Tallinna, Soome ja kaugemalegi. Väljaränne on seotud majandusküsimustega. Teema, millest on kaua räägitud, aga keegi midagi ei tee, on palgavaesus. Kui inimene töötab täistööajaga 40 tundi nädalas ja saab palka vähem kui 500 eurot kuus, siis selle rahaga ta ära ei ela. Seda probleemi me ühe liigutusega ei lahenda. Küll aga tuleb Eestis tegeleda majanduskeskkonnaga. Kui tahame, et inimesed ei lahkuks Eestist, siis ei saa palgavahed nii suured olla. Lahendused ei ole kuu aja pärast valmis.
Olin viis aastat Eesti Panga nõukogu esimees ja rääkisin korduvalt sellest, et kui meil on 1,3 miljonit inimest, siis ei saa olla meil keskpanka, kus töötab 270 inimest. Tegemist on kõrgharidusega inimestega, kes saavad väga head palka. Mis see Eesti rahvale maksma läheb? Samad probleemid on ka mujal. Olen arengufondi nõukogu liige. Niisugusel kujul, nagu see asutus praegu töötab, pole seda vaja. Siis öeldakse, et arengufondi ülalpidamiseks kuluva kahe miljoni euro eest ei saa midagi. Rootsis on ütlemine, et mitu väikest oja teevad suure jõe. Me peame riigisektoris vaatama, kui palju on neid kahemiljonilisi kokkuhoiuvõimalusi. Kui neid on 50, siis saame sada miljonit, ja see on juba arvestatav raha. Õieti on seegi majandusküsimus.
Meil on Eesti poliitikas kurdetud, et siin on vähe naisi. Võimu ei anta kellelegi. Võim tuleb võtta. Keegi ei tule naistele midagi pakkuma, tuleb ise aktiivsem olla ja võidelda.
Mis on Teie hinnangul Eesti suuremad proleemid praegu? Kuidas neid lahendada saaks?
Eestis on aktuaalsed kolm teemat – piirilepe, kooseluseadus ja Aafrika paadipõgenikud. Kooseluseaduse kohta on minu nägemus selline, et me ei ela omaette kultuuriruumis. Oleme ajalooliselt seotud Venemaaga ida poolt ja lähiajaloo järgi lääneriik. Mina toetan kooseluseadust, kuid ma aktsepteerin seda, kui IRLis on enamik selle seaduse vastu. Ma tulen läänemaailmast, olen elanud kaua aega Rootsis ja Ameerikas. Lääne mõtlemine on, et ühes erakonnas ei pruugi olla ühesugust nägemust, me aktsepteerime erinevusi ja tolereerime teist nägemust.
Martin Helme on öelnud, et me ei lähe ühtegi koalitsiooni, mis otsekohe ei tühista kooseluseadust. Minu hinnangul on see väga ebatolerantne suhtumine. IRLil võiks olla läänemaailma suhtumine, sest me ei nõua kellegi käest samasugust mõtlemist. Igaüks mõelgu selles küsimuses täpselt nii, nagu ta tahab.
IRLis arutaksin Venemaaga sõlmitava piirileppe küsimust Marko Mihkelsoniga. Kahjuks ei valda ma vene keelt. Vene küsimusest arusaamiseks peab rääkima inimestega, kes valdavad keelt ning suudavad vene meediat jälgida.
Kas leiame praegu, et meil on Eestis veel vähe venelasi, et me peaksime neid siia juurde võtma ning hakkama administreerima ning toetusi maksma? Praegune poliitiline olukord Venemaal on keeruline. Ega nad ei anna veel üht tükki, kus venelased elavad, oma riigist Eestile.
Oleme Euroopa Liidu liige, oleme pidevalt rääkinud, et NATO saadaks meile siia rohkem mehi ja tehnikat, kuna meil on keeruline ohuolukord. Kui me hakkame nõudma teisi piire, siis lükkame selle lepingu sõlmimise veel kümme aastat edasi. Meil pole vaja niisugust kuvandit, et venelased pakuvad Eestile piirilepingut, kuid eestlased ütlevad, et me pole sellest huvitatud. Sellepärast ma toetan piirilepingu allkirjastamist.
Mis puudutab paadipõgenikke, siis tasub meeles pidada, et me oleme Eesti riigis. Me pole just õnnelikud, kui meile midagi peale surutakse. Meil on siin juba päris keeruline olukord erinevate rahvustega, sest siin on üle 100 000 teise riigi kodaniku. Tänapäeval ei saa öelda, et kui oled must, siis näita ust. Me peame minema Brüsselis laua taha ja ütlema seal oma seisukoha välja.
Euroopa Liit on ilma visiooni ja strateegiata 28 riigi ühendus. Selles olukorras on paadipõgenike küsimus osake suuremast pildist. Põhiküsimus on, kas Euroopa Liit liigub rahvusriigi või föderalismi suunas. Siiani otsustavad rahvusriigid suurel määral asjade üle ise. Meil pole ühist välis-, kaitse- ja maksupoliitikat. Kui nüüd sakslastel või rootslastel king pigistab, siis meie kaitsekulutused on kaks protsenti SKPst, rootslastel alla ühe protsendi ja sakslastel samuti. Me ei saa välja kiskuda üht küsimust, mis on sakslastele ja rootslastele kulukaks läinud ning nüüd püütakse ka meile kvoote peale suruda. Ma olen selle vastu, et põgenikke meile kvoodiga jagatakse.
Kui kindel Te olete, et IRLi suurkogu üldse probleeme arutab, mitte ei pane kõike täpselt paika nagu teatrietendust?
See sõltub sellest, kuidas suurkogu juhitakse ja kes seda juhib. Leian, et erakonnas peaks olema juhtrühm, kuhu kuuluksid erakonna esimees, aseesimehed, riigikogu komisjonide esimehed, erakonna volikogu esimees ja peasekretär, erakonnast pärit ministrid. Neid on kokku kümne ringis ja nemad juhivadki erakonda. Ma väldiksin iga hinna eest olukorda, kus erakonna esimees on tegelikult ainult n-ö ühe jalaga erakonna tagatoas. Formaalne struktuur ja reaalne struktuur peavad kokku minema.
HELVE LAASIK
