Järg 11. mail ilmunud osale
Nii kirjutatigi mind pataljonist välja. Minuga kippus kaasa üks venelane, kes oli vaid korra haavata saanud. Ta palus, et tema eest seisaksin. Me olime hästi läbi saanud ja võtsin ta kaasa.
Diviisi staabis taheti teist meest tagasi saata, et tal pole õigust liinilt ära minna, kuid rääkisin seal, et ta on minu hea sõber, kes ei taha minust maha jääda. Nii lasti ka tema läbi.
Staabis võeti meilt aga relvad ära ja politseikomandost, mida enne lubati, polnud enam juttugi. Meid saadeti korpuse moonahankijate transporti, mis asus Jamalintsi linnas. Meie hulgast otsiti transpordikantselei kirjutajat, aga venelaste seas oli sel ajal kirjaoskajaid vähe. Sõber soovitas kohe mind, aga keeldusin, väites, et ei oska vene keeles hästi kirjutada. Olin küll aidanud teistel koju kirju kirjutada ja ega seal poleks olnud muud kui ümber kirjutamise töö, aga ma siiski ei tahtnud sinna minna.
Olematut vara üle ei võtnud
Nii saadeti mind 7. Siberi armeekorpuse transporti. Kaks hobust anti sööta ja käisin paar korda vooris, aga sööta neid loomi millegagi polnud, isegi vanad katuseõled olid otsas. Nii müüdi üks hobune ära ja teine lasti maha.
Pidasin mitut ametit, olin ka köögis korrapidaja, kus lihaportse kaaluda tuli.
Peagi hakati vanemaid mehi koju laskma. Ka laohoidja lubati minema ja talle oli asendajat vaja. Jälle otsiti kirjaoskajat meest ja tehti mulle ettepanek seda tööd tegema hakata. Eriti valida ei antud ja nii läksingi ladu üle võtma. Eelmine laohoidja ja transpordiülem olid kohal. Hakkasid mulle ette lugema, et nii palju on herneid, jahu, tangu jne. Mina polnud nõus jutu järgi seda ladu vastu võtma. Ütlesin, et paneme kaalu keset ladu, teie hakkate mulle kaupa andma ja mis üle kaalu on käinud, selle võtan vastu. Siis oli jutul lõpp ja hakati uut meest otsima. Teadsin, mis see tähendas. Laos olid suured puudujäägid ja kõik taheti mulle huupi üle anda. Aga kui mul edaspidi kellelegi ladu üle oleks tulnud anda ja oleks puudujääk, siis olnuks laul lühike: lagedale väljale ja kuul pähe!
Segadus ja korralagedus
Varsti hakkas lõppema ka inimeste toit. Taheti saata mehed igaüks oma polgu juurde, aga mehed võtsid miitingu kokku ja nõuti saatmist kreisi sõjaväeülema käsutusse.
Segadus ja korralagedus oli juba suur. Räägiti, et sel ajal käisid juba lahingud Venemaa ja Ukraina vahel. Mina oleksin läinud parema meelega oma polku liinile, seal oleks vähemalt süüagi saanud. Mulle anti nüüd kätte paberid korraldusega sõita Jurjevi kreisiülema käsutusse. Sel ajal oli Tartu venelastele veel Jurjev.
1918. aasta 31. jaanuarile järgnes kohe 14. veebruar – kehtestati uus kalender.
Sõitma hakkasin uue kalendri järgi 18. veebruaril. Toitu ärasõitjaile kaasa anda ei olnud, aga müüa seda oli. Mul oli üle kuuekümne rubla ja ostsin mõneks päevaks toitu kaasa, et eks tee peal osta jälle. Aga kui Kiievist läbi sain, oli mu moon otsas ja osta polnud enam midagi. 18. veebruaril katkesid ka Brest-Litovski rahuläbirääkimised ja lõppes vaherahu. Saksa väed alustasid uut pealetungi.
20. veebruaril tuli Saksa sõjavägi Muhust üle väina ja okupeeris kogu Eesti.
Otsustasin sõita Brjanskisse, sealt Moskvasse ja Petrogradi. Gomeli ja Brjanski vahel tulid mõned sõitjad, kes olid aru saanud, et mul on raha, rääkima, et organiseerime leiva ostmise. Et nemad teavad, kust saab osta, kuid üksikult ei müüda, vaid hulgi kogu vaguni peale. Et andku mina raha, nemad toovad ära ja koguvad pärast vaguni pealt raha kokku. Ütlesin, et kui saate raha koguda, siis tehke seda kohe. Siin ühed reisijad lähevad maha ja teised tulevad peale, sõitjad pole ju ühest kohast, ega andnud neile raha.
Brjanskis tahtsin Moskva rongile ümber istuda, aga kohtasin jaamas üht soldatit, kes oli just läbi Petrogradi ja Moskva Eestist tulnud. Ta rääkis, et seal on suur toidupuudus, hea ülikonna eest võid saada soldati leivaportsu.
Otsustasin sõita üle Smolenski, Vitebski, Dno ja Pihkva.
Brjanskist sain osta pool naela vorsti. Seda müüdi väljas külma käes, kus see ikka vorsti moodi oli, aga kui sooja läksin, oli nagu kott körti.
Smolenskis müüs üks naine korvist vorstileibasid. Oli umbes veerandnaelane leivaviil ja paar õhukest vorstiratast peal, maksid viis rubla tükk.
Kodumaale üle kivide ja kändude
Vitebski ja Dno vahel juhtus mul äpardus. Läksin rongist kaugemale asjale, vedur vilistas ja rong hakkas liikuma. Kiirustasin tagasi ja ei märganud poolhämaras semafori traati. Jalg jäi selle taha ja kukkusin rinnuli rööpale. Tuigerdasin rongi juurde, mis oli õnneks uuesti seisma jäänud. Oma vaguni juurde ei jõudnud, kolkisin prahivaguni uksele. Uks tehti lahti ja küsiti, mis tahan, kuid ma ei suutnud rääkida, näitasin vaid kätega. Minust saadi aru, aidati vagunisse ja lasti küdeva raudahju juurde sooja. Alles tüki aja pärast sain kõnevõime tagasi ja jutustasin, mis juhtus.
Järgmise peatuse ajal läksin oma vagunisse, kuhu jäi mu seljakott. Dnos istusin Pihkva suunas minevale rongile.
Uue kalendri järgi oli 24. veebruar, kui Pihkvasse jõudsin. Siit tahtsin minna Valka, kuid jaamakorraldaja ütles, et sinna enam ei saa, nii Valgas kui Ostrovis on juba sakslased sees.
Küsisin, millal rong Gatšina peale läheb. Jaamakorraldaja vastas, et Gatšina rongid on kõik välja saadetud. Tahtsin süüa, aga jaama taga leiba müüvalt naiselt seda osta ei saanud, sest tal polnud vahetusraha. Ajutise valitsuse rublasid kutsuti Kerenskiteks, need olid rullides, mida polnud isegi trükkimise järel lahti lõigatud, ostes lõigati ära, palju vaja oli.
i
ALEKSANDER TOOTS
