Miks ma sedasi väidan? Juba pikka aega olen kogenud, et konkreetse ostusoovi tekkel leian kauplustest vaid ühte sorti kaupa või vaid ühe konkreetse teenuse pakkuja. Ja kui viimaseid ongi rohkem, siis millegipärast pakuvad nad seda teenust väga sarnastel tingimustel ja üsna lähedase tasu eest. Igasugune paindlikkus ja vastutulek on ettevõtjate poolt kadunud. Toon mõned näited:
Tahad osta satelliitantenni teenust, kuid sul on juhuslikult varasemast lepinguperioodist järele jäänud vana taldrik. Firma pakub sulle vaid ühte varianti, ühe summa eest: taldrik ja tüüner + paigaldamine, reguleerimine + ühenduseks vajalik kaart. Võta või jäta.
Tahad remontida maja fonolukku või veevärki. Firmast küsitakse kohe, kas olete meie klient, st kas te maksate meile igal kuul määratud summa? Kui ei siis, lõpeb jutt kohe või paremal juhul öeldakse, et kuna tööd on väga palju, siis meister helistab teile hiljem tagasi. Kuid telefonikõnet võibki jääda ootama.
Või tahad näiteks osta lükandustega kappi, mis paigaldataks vastavalt sinu soovidele. Ukse ja otsaseina võid saada, sest seda firma müüb, kuid kapi otsa veel nelja kolmnurkset plaaditükki, millest moodustuks nurgariiul, pole enam võimalik saada. Selliste asjadega firma ei tegele.
Elitaristliku majandussüsteemi näiteid võiks tuua veel pangandusest, laevandusest, elektrimajandusest ja mujalt, kuid jätan selle võimaluse nüüd lugejatele.
Meie praegune olukord meenutab tüüpilist elitaristlikku majandust, mille keskmes ongi vaid üks monopoolne ettevõte absurdselt kõrgete hindadega. Eks põhinenud ju pärisorjuski analoogsel majanduskorraldusel: lisaks teoorjusele pidi talupoeg jahvatama oma jahu vaid mõisnikule kuuluvas veskis, küpsetama leiba mõisnikule kuuluvas ahjus ning jätma iga kord määratud osa lõpp-produktist teenuse osutajale. Ja loomulikult kippus see olema suurem kui kümnendik.
Individualistlikule majandusele on tüüpiline kaupade, pakkujate ja hindade rohkus ning firmade äärmine paindlikkus. Saksamaa ehitusmaterjalide kauplused müüvad mitte ainult ehitusmaterjale, vaid lõikavad ka eelpool viidatud mööbliplaadi või vineeritükid sulle ka välja, ükskõik kui keerulise kujuga see ei oleks. Konkureerivate kaupade mitmekesisusest ei tasu rääkida. Meil võib sellist mitmekesisust veel kohata vaid kosmeetika-, rõiva- ja elektroonikakauplustes. Siiski, elitaarsete meelelahutuste pakkujate vahel esineb samuti veel konkurentsi. Kohe ei teagi, millise firma ja kui eksklusiivse ATV-ga peaks täna rallima minema või eelistaks hoopiski Hummerit?
Individualistlikku ja elitaristlikku majandust eristab veel kauba hind ja selle muutumise trend. Individualistlikus turumajanduses on hinnad madalad ning reeglina langevad veelgi. Elitaristlikus majanduses on hinnad kõrged ja reeglina jätkavad tõusu. Küsite: miks? Väga lihtne! Isikuid, kes võivad või suudavad vastavat teenust pakkuda, on vähe. Konkurentsiohu tekkel võetakse kasutusele bürokraatia ja litsentsid. Kuna pakkujaid on vähe ja nad kõik tunnevad üksteist, siis saab ka sobivas hinnakujunduses kokku leppida, mis tagabki kõrgete hindade püsimise ning nende kasvamise.
Kallid eestimaalased ? vaadake enda ümber! Kas teie näete veel kusagil turumajandust? Eriti kui te võrdlete oma palka ja pakutavate kaupade/teenuste hindu turumajanduslike riikide omadega. Võrrelge meie hindu Ameerika, Saksamaa või Hollandi omadega! Minule isiklikult jääb vaid arusaamatuks, miks me maksumaksjatena peame ülal pidama selliseid mõttetuid asutusi nagu Konkurentsiamet või Finantsinspektsioon. Ma saan küll aru, et valitsevate erakondade grupihuvide teenimisele keskendunud keskkonnas, kus päevast päeva, otsus otsuse järel kujundatakse ümber meie elukeskkonda, ei saagi nad midagi teha, kuid see ei õigusta nende olemasolu!
PAUL TAMMERT,
Rohelise erakonna juhatuse liige,
majandusteadlane
