Madis Kalmet toob Palamusel välja Lutsule pühendatud suvelavastuse

Palamuse tänavusele kultuuriaastale on vajutanud sügava pitseri omakandimehest kirjaniku Oskar Lutsu 125. sünniaastapäev. Juuli keskel toob vabakutseline lavastaja Madis Kalmet Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi õuel välja kirjaniku tähtpäevale pühendatud lavastuse Nõiutud kevade”, mille aluseks on Toomas Suumani kirjutatud näitemäng ning kus teevad kaasa nii kutselised kui ka harrastusnäitlejad. MTÜ Look eestvõttel välja toodava ja 14.-21. juulini mängitava lavastuse proovid juba käivad. Tehtavalt oli nõus saladuskatet kergitama Madis Kalmet.

 

Mis tükk Nõiutud kevade” on ja kuidas see sündis? 

Kui Palamuse rahvas palus mind appi O. Lutsu 125. sünniaastapäeva tähistavat suvelavastust välja tooma, siis oli mulle kohe selge, et selleks tuleb tellida uus ja värske näidend, ning selge oli ka see, et selle kirjutajaks sobib just Rakvere teatri näitleja Toomas Suuman. 25 aastat tagasi tegime nimelt koos temaga Rakvere teatris Lutsu 100. sünniaastapäevale pühendatud lavastuse “Õhtu apteekriga ehk tiitund Oskar Lutsuga”. Tekst oli Toomaselt ja mina lavastasin. See oli meie jaoks ilus ja oluline lavastus.

Toomas tunneb nii Lutsu elu kui ka tema loomingut läbi ja lõhki ning ta on ka ise väga hea kirjamees. Nii see “Nõiutud kevade” sündis. Žanrimääratluselt on see unenäoline tragikomöödia, sest lugu ühendab endas nii fantaasiat ja unenäolisust kui ka tõsielulisust, nalja ja traagikat. Elu lõpusirgele jõudnud Oskar Lutsu vaevavad kahtlused oma kirjanikuväärtuses ja teda kummitavad aina ja aina tema oma “Kevade” tegelased. Ta oleks nagu nõiutud selle teose ja tema legendaarsete persoonide külge. Näidend on nii naljakas kui ka kurb, nagu tegelikult ju “Kevade” isegi. 

Lavastuses osalevate kutseliste näitlejate seltskond on üsna kirju, st neid on eri vanuses ja eri teatritest. Kuidas trupp vormus? 

Näitlejad tahtsin valida muidugi kõik oma lemmikute hulgast, aga paraku oli mitmetel suvi juba reserveeritud. Õnneks paljudel minu soosikutel siiski mitte! Sain moodustada tugeva ning põneva trupi, mille tuumiku moodustavad Tallinna Linnateatri näitlejad Alo Kõrve, Indrek Ojari, Argo Aadli ja Mart Toome. Lisaks neile teevad kaasa vabakutseline Erik Ruus, noor Rakvere teatri näitlejanna Maarika Mesipuu ja kirsina tordil muusik Bonzo, kes teeb ühe oma elu esimestest näitlejarollidest. 

Proffidega olete Tallinnas juba kuuldavasti proove alustanud. Kus te neid teete ja kuidas need edenevad? 

Kuna suurem osa trupi liikmeid on Tallinnast, siis teeme proove Tallinna Linnateatris. Senini on sujunud kõik hästi, meil on lõbus ja näidend meeldib kõigile. Kunstnik Toomas Hõrak on teinud huvitava kujunduse ja värvikad kostüümid. Loodame, et meievaheline hea klapp kestab kuni viimase etenduseni. 

Lavastuses löövad kaasa ka Jõgevamaa harrastusnäitlejad ja puhkpillimängijad. Missugustest truppidest-orkestritest nad tulevad ja kui suureks trupp üldse paisub? 

Kindlasti osaleb etenduses muusikalise kujunduse komponendina väike puhkpilliorkester, mis on lavastuses väga oluline element, ja muidugi kaasame ka kohalikke harrastusnäitlejaid, kuid nende hulk ja rollid selguvad alles siis, kui alustame proove Palamusel. 

Millal see juhtub? Ning kas proffidel tuleb siis ka mõneks ajaks Palamusele kolida”? 

Kogu meeskonnaga hakkame Palamusel proove tegema 2. juulist. Siis oleme juba kõik seal kuni esietenduseni välja ning moodustame väikese n-ö loomingulise kommuuni. 

Kus tükki täpsemalt mängima hakkate? Kas lavakujundus eeldab ka mingite suuremate rajatiste püstitamist? 

Lavastust mängime Palamuse muuseumi õuel, mis on väga sobiv ja näidendiga haakuv mänguplats. Kujundus, julgen öelda, tuleb põnev. Kõige mahukam element saab olema vast vaatajatribüün. 

Millega loodate Eesti teatritegemisest pungil suves vaatajale silma jääda ning mida lisada arvukatele eelnevatele Lutsu-tõlgendustele? 

Usun, et “Nõiutud kevade” annab uue ja värskema vaatenurga nii Oskar Lutsu isikule kui ka tema loomingule. Ja loodan väga, et ehk hakatakse Lutsu mõistma ka natuke sügavamas ja inimlikumas tähenduses kui harjumuspärases kooliõpiklikus trafaretsuses või kirjandusteaduslikus tolmunud igavuses. Luts on juba piisavalt klassik, et väärida ja välja kannatada erinevaid tõlgendusi ja uudsemaid lähenemisi.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus