Umbes nelikümmend näitusetööd, mis valminud paari-kolme viimase aasta jooksul, esindavad tõepoolest üsna traditsioonilist suunda õlimaalis. Traditsioonilist selles mõttes, et kujutavad midagi arusaadavat ? maastikke, hooneid, lilli, inimesi vms ? ja teevad seda üsna realistlikult. Koloriitki on rahulik ja natuurilähedane ega tüki silma “kriipima”.
Kui mõnd maalijat saab selgelt maastiku-, lille- või inimesemaalijate sekka liigitada, siis Maie Luhti puhul on kindlat lemmikmotiivi välja tuua raske: ta proovib kõike ja enamasti tulemuslikult. Tema maastikupiltidelt võib leida põhja- ja lõunamaise mere, suvise laisalt voolava ja kevadel jääst vabaneva jõe, talvise metsa ja sügisese linnapargi, kollendava viljapõllu ja kaugusse viiva kiirtee, mille ääres kollased kased taevasse tõusnud tumeda vihmapilve mõjul eriliselt kumama on löönud.
“Natuurist olen ainult mõne lillepildi ja maastiku maalinud,” ütles Maie Luht. “Inspiratsiooni maalimiseks saan tihti mõnest nähtud fotost, aga suisa foto järgi maalimiseks seda nimetada ei saa: kui algimpulss käes, panen foto kõrvale ja maalin edasi peast. Ning kaldun algmaterjalist mõnikord väga kaugele.”
Ükskord läks ta isegi nii kaugele, et maalis ühe igavaks kippuva maastikupildi tagaplaanile Tallinna panoraami. Kes Tallinna ja selle ümbrust ei tunne, võib pidada pilti realistlikuks, teiste jaoks on see päris lõbus eksperiment.
Kõrred ja kanad
Eksperimenteerinud on Maie Luht tegelikult ka materjalidega. Näiteks on ta proovinud papi kõrval maalida linasele riidele, saades päris huvitava struktuuriga pinna.
“Värvi peab tegema nii vedela, et see riidekiudude vahele läheks, muud erinevust pole,” ütles Maie Luht.
Paaril maalil (“Kõrred tuules” ja “Kanad söövad”) on ta jälle tavalist kipsplaadi silumiseks mõeldud pahtlit kasutades saavutanud huvitava reljeefsuse. Kõrred on saanud väga kõrrelikud ja kanad väga kanalikud, st mõnusalt sulelised.
Inimesi kujutavad taiesed on Maie Luhtil pigem n-ö mõttemaalid kui portreed. Sellest annavad tunnistust ka allkirjad. “Jõudeolek” kujutab näiteks kohvilaua taga raamatut lugevat daami, kelle nägu on küll kübaraäärega varjatud, ent kelle keha räägib selget keelt sellest, et ta jõudehetke naudib. “Unistus kevadest” kujutab sootuks peata naist (täpsemalt: naise pea jääb pildipinnast väljapoole), kes keset lund õitsvaid tulpe kastab. Kirikust väljuvat noorpaari selja tagant kujutav pilt on saanud nimeks “Seotus”. Jne.
Et autor kahte oma aktimaali kerge irooniaga suhtub, nähtub samuti allkirjadest ? “Lihakehad” ja “Lopsakusele kalduv”.
“Ei tea, kas keegi selliseid oma magamistoa seinale tahaks?” küsis kunstnik muiates.
Tujuga ja tujuta
Inimkehast teab Maie Luht tegelikult nii mõndagi, eriti meditsiini aspektist vaadatuna: ta töötas nimelt aastakümneid meditsiiniõena. Koolipõlve põgus harrastus ? maalimine ? sai uuesti armsaks tosin aastat tagasi, kui Ethel Hakkaja praeguse Põltsamaa kunstiseltsi eellase, maaliklubi kokku kutsus.
“Nüüd ei oskaks ilma maalimata enam kuidagi olla,” tõdes Maie Luht. “Kaua sa, pensionärist inimene, ikka ainult raamatut loed või telekat vaatad!”
Maalimise tuhin tulevat mõnikord peale kui palavik: siis ununevat kõik muud tööd-toimetused, söögitegemine kaasa arvatud.
“Kui pilt valmis, ärkan kui unest ja avastan õudusega, et kõik on tegemata,” ütles Maie Luht.
Vahel läheb maalimise isu mõneks ajaks jälle sootuks ära. Siis ei tasu Maie sõnul pintslit kätte võttagi: niikuinii ei tule midagi välja. Tellimise peale konkreetset asja maalidagi olevat üsna ebameeldiv.
“Ükskord tahtis keegi näiteks, et ma talle lehmakarja maaliksin. No kuidagi ei tulnud välja,” meenutas Maie. “Teinekord tahtis jälle üks vanataat, et ma maaliksin tema lapsepõlve kodutalu, millest isegi fotot polnud säilinud. Tegin heast südamest pildi valmis ja siis hakkas taat tujutsema, et maja olevat liiga pikk…”
Kui aga tuju on ja võib maalida, mida hing ihkab, on Maie meelest pintslit liigutada lausa lust. Maalib ta kodus ühes valgusküllasemas kööginurgas. Kuna köök on ruumikas, ei pea maalimistarbeid vahepeal kokkugi korjama: süüa saab lihtsalt teises nurgas teha.
“Vängelõhnalise tärpentini asemel kasutan lõhnatut. Värske õlivärvi lõhn mind aga ei sega, vaid hoopis meeldib mulle,” ütles Maie Luht.
Maie Luhti näitust “Meenutused”, mis pühendatud autori hiljutisele juubelile, saab kultuurikeskuses ja kiriklas näha 27. märtsini.
RIINA MÄGI
