Imeilusa kevadilmaga laupäeva raatsisid selleks kulutada Kaarepere, Võisiku, Esku ja Tabivere pillimehed. Saare kapellist tuli esindus vaid kontrabassimängija näol, Tabiverest olid seevastu kohal ka lastekapelli suuremad mängijad.
Mõttele rahvamuusikud rohkem ühe mütsi alla saada tuli juba talvel Jõgeva maakonna rahvakultuuri spetsialist ja Voore aktiviseerimiskeskuse projektijuht Janne Veeverson ning ta kirjutas vastavasisulise projekti. ?Minu idee kiideti heaks ja projekt rahastati sajaprotsendiliselt. Paraku tuli vastus suhteliselt hilja ja seetõttu jäi ürituski suurde kevadesse,? selgitas Janne, miks ta pillimehed sellisel ajal tubasele üritusele kutsus, kui maainimeste näpud juba mullas siblimise järele igatsevad.
Harjutati asjatundja käe all
Et 16. juulil on plaanis Mustvees maakonna memmede-taatide pidu pidada, mängiti kõigepealt läbi selle peo repertuaar. Orkestrit juhatama oli kutsutud Margus Veenre, kes on ametilt Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse rahvamuusika peaspetsialist. Mustvees mängimisele tulevad lood võeti mitu korda läbi. Margus Veenre oli pillimeeste ja nende koostööga üsna rahul, mainis aga naljaga pooleks, et repertuaar on kuidagi ?nutune? sattunud: Vanapapi valss, polka ja reilender, Haige jala valss… Rahvamuusikaspetsialist soovitas suvisel peol neid lugusid võimalikult humoorikalt ette kanda, näiteks jauramite soolot ja muid nippe kasutades. Mustvee peo kavas on siiski ka kelmikamaid ja hoogsamaid palu.
Margus Veenre tegi juttu ka juunis Paides toimuvast vabariiklikust rahvamuusikapäevast. Et folkloorinõukogu on käesoleva aasta pillimeistrite aastaks kuulutanud, pühendatakse neile Paideski rohkem tähelepanu. Sealses kultuurikeskuses on plaanis selliste meistrimeestega kohtuda ja jälgida lihtsamate pillide valmistamistki. Vabariiklikku rahvamuusikapäeva korraldatakse iga kahe aasta tagant ning peopaigad on alati erinevad. Viimane suur pidu oli 2003. aasta suvel Intsikurmus.
Loo jutustamise ja lugupidamise seos
Pärast ühist lõunasööki oli aeg pillid käest panna ja kuulata, mida on öelda kaugetel külalistel ? rahvapillimängijal Tuule Kannil ja lugude pajatajal Piret Pääril Tallinnast rahvakultuuri keskusest.
Nende esinemistunni juhatas sisse Piret, kes rõhutatult vaikse häälega hakkas rääkima lugu, mis tema ema talle kunagi rääkis ja mida emale olevat kunagi ammu rääkinud tema vanaisa… Aegamisi jäi nihelev-sekeldav publik hiirvait. Tõelise näitlejameisterlikkusega rääkis jutustaja lugusid, milletaolisi me kõik lapsepõlves kuulnud oleme ? nii veidi müstilisi ja uskumatuna tunduvaid kui ka lihtsamaid külajutte, mis just selles-teises külas selle või teise inimesega kümneid ja sadugi aastaid tagasi juhtunud. ?Lugude rääkimine aitab inimeste vahel paremat kontakti saavutada, nendega annab vanem põlvkond oma kogemusi noorematele edasi, ilma et see moraalilugemisena tunduks. Ja oma esivanemaid on ilus mäletada,? rääkis Piret ja jutustas Gruusiast pärit loo, kuidas ammu surnud isa ja poeg teises ilmas avastavad, et nende söögilaud, mis seni iga päev rikkalikult kaetud oli, ühel hommikul tühi on. Isa ütleb pojale, et see tähendab, et nüüd on elavad sugulased nad unustanud ja ei räägi neist enam. ?Selles loos on juurdlemisainet ka meile. Olen isegi mõelnud, et väljendil lugu pidama on ilmselt nii sõnaline kui vaimne seos loo jutustamisega,? tunnistas Piret. Kaasakiskuvate ja enamasti humoorikate pajatuste vahele näitas Tuule Kann, kui imelist muusikat saab osav pillimees teha pealtnäha lihtsate muusikariistadega ? väikese kandle, isetehtud vilepilli ja parmupilliga. Tuule on pillilugusid korjanud paljudest maadest ja tunnistas, et sageli pole tal nende nootigi. Kui oma pilliga võõra loo järele mängid, jätad selle meelde ja oledki ta endale saanud. ?Selles mõttes on pilliloo rändamine jutu rändamisest lihtsam, et seda keeleoskus ei takista,? ütles Tuule.
Muusikarahvas tunnistas, et üritus oli igati tänuväärne ja läks mitmes osas täielikult asja ette. Lisaks pillimängule ja huvitavale meelelahutusele oli väga oluline, et saadi omavahel tuttavamaks. On ju üldiselt teada, et kes mängib pilli ühes orkestris, teeb seda ka teises. Või tantsib kusagil või laulab. Ja mida rohkem on sellise rahva hulgas inimesi, kes vajadusel üksteisel sugulase kombel nööbist kinni võtta ja nõu-abi paluda saavad, seda parem.
KAIE NÕLVAK
