Ei ole just palju paare, kellele on antud võimalus kuus aastakümmet koos elada ja kes nii pikale ajaproovile vastu on pidanud. Sellise väga pika ühise elutee on läbi käinud Saare vallas, Saarjärve külas, elavad Luule ja Uno Arula, kes tähistasid hiljuti oma teemantpulmapäeva.
Luule ja Uno Arula koduks on pea kogu nende ühise elutee vältel olnud otse Jõhvi-Tartu maantee ääres Saarjärve külas asuv ajalooline Saare kõrtsihoone. Nii Luule kui Uno Arula on pärit Peipsi äärest Pala vallast, mis küll varasemal ajal Ranna valla nime kandis.
Tantsupidudel jäid noored teineteisele silma
Luule ja Uno lapsepõlvekodu lahutas kahe kilomeetri pikkune vahemaa. Ranna vallas tegutses siis Lümati rahvamaja, kus noored tantsupeol kokku said. Uno mängis nendel pidudel akordioni. “Seal me siis 1950. aastate keskpaigas kohtusimegi. Uno oli ilus poiss ja küllap ta seetõttu mulle silma jäi,” meenutas Luule teineteise leidmise aega.
Luule oli Räpinas aiandust õppinud ja Uno oli lühemat aega Kadrina mõisamajas asunud kaupluses kaupmehe ametit pidanud. Noored registreerisid oma abielu 1957. aasta 30. aprillil Pala külanõukogus. Mingit pidu ei peetud ja abielu vormistas külanõukogus töötanud tuttav neiu. Pulmapidu peeti juulikuu lõpus. Luule ja Uno vanemate sooviks oli, et noored ka kiriklikult laulatatud saaksid. Luule sõnul nende jaoks kiriklikust laulatusest mingit probleemi ei tekkinud, sest mõlemad olid lihtsad inimesed, ei kuulunud nad ei komsomoli ega parteisse.
Uno Arula meenutas, et kui nad Kodavere kirikus leeris käisid, osales seal väga palju noori. Paljud ütlesid, et kirikusse ei tohi minna. “Tohtis küll, aga sa pidid teadma, milline on sinu ametlik ja ühiskondlik positsioon,” rääkis Luule. Laulatus toimus Kodavere kirikus ning pulmapidu Kodavere ja Ranna mõisa vahel Sookülas, Luule kodus, kuhu oli kutsutud palju külalisi. Samal ajal tähistas Luule õde oma 25. sünnipäeva, mis muutis pulmaliste seltskonna veel suuremaks. Noori sõidutas Uno sõber oma Pobedaga. Pulmarongis oli veel sõidumasinaid, enamik neist Moskvitšid, oli ka üks veomasin. Pulmaliste kolme kilomeetri pikkusele teekonnale oli püstitatud mitu auväravat. Luule sõnul oli siis komme, et auväravate tegija ei pidanud ennast pulmalistele näitama. Mõistagi kuulusid pulmade juurde ka kingitused. Noored said viis äratuskella, lillevaasid, serviisid jmt. Luule onu kinkis noorpaarile suure peegli.
Jaksu jätkus riigitööks ja koduse majapidamise jaoks
Ühiseks elupaigaks sai seesama Saare kõrtsihoone, kus nad tänase päevani elavad. “Uno oli enne meie kooselu algust ühes kui teises kohas elanud. Küllap tal siis ikka naise võtmise plaan oli ‒ ta oli siin köögi ja ühe toa, kus enne asusid karjanaise eluruumid, ära remontinud,” meenutas Luule. Unol oli siis töökoht olemas, aga Luulel tuli endale alles töö leida. Kuid juba 1958. aasta veebruaris sündis perre esimene poeg Raul. Lasteaeda siis polnud, töökohta samuti veel mitte. Luule õde rääkis, et Elvas, Uku firmas, teevad naised tööd kodus. Nii asus Luulegi Uku töötajana kodus tööle ja kudus üle 20 aasta vaipu. “Uku lõpetas pärast Eesti iseseisvaks saamist tegevuse. Muidu kooks veel praegugi edasi. Seal oli oma plaan, mis vajas täitmist,” rääkis ta. Mõne aasta pärast, 1963. aastal sündis perre poeg Aivo. Laste kantseldamise ja kanga kudumise kõrval tuli hoolitseda majapidamise ja loomade eest, lisaks kasvatati veel kurke. Maast-madalast tööd tegema õppinud ja harjunud Luule sai kõigega hakkama. “Põhilise sissetuleku saime siis ikka kurgikasvatusest. Meil olid siin suured kasvuhooned nagu tollal Kasepäälgi. Peamiseks kurkide müümise kohaks oli Leningradi turg.”
“Töötasin Lembitu kolhoosis autojuhina, hiljem automehhaanikuna. Käisin Põltsamaal autojuhi esimese liigi kursusel ja olin siinkandis esimene niisuguse tiitliga mees,” meenutas Uno kooselu algusaega. Ajapikku nii Luule Ukust saadav palk kui Uno palk automehaanikuks saamise järel natuke suurenes. Perenaise sõnul poleks ainult kahekesi suurest majapidamisest jõud üle käinud, aga pojad olid vahepeal suuremaks kasvanud ja aitasid vanemaid.
Tänaseks on Luulest ja Unost saanud vanaema ja vanaisa viiele lapselapsele ning vaarema ja vaarisa kahele tüdrukule. Rauli peres on üles kasvanud poeg Ando ja kaksikud tüdrukud Kadi ja Kadri. Noorema poja peres on suureks sirgunud poeg Jako ja tütar Marta. Pojapoeg Ando on isaks kahele tütrele. Kadi ja Kadri on laia maailma läinud.
Linna elama asumise plaan jäeti sinnapaika
Luule ja Uno pere suurenedes tekkis vajadus lahedamate eluruumide järele. Kunagises kõrtsihoones jäid mõned ruumid vabaks, mille arvelt nad elamispinda juurde said.
Pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis kolhoosil plaan kõrtsihoone, elava liiklusega maantee ääres, ära müüa. Õnneks neist plaanidest tegudeni siiski ei jõutud.
Kuid oli väga suur võimalus, et Luule ja Uno maalt linna ümber asuvad. Majagi oli neil juba Tartusse valmis ostetud. “Leidsime siiski, et see ei ole meie jaoks õige elamise koht,” meenutas Luule. Ehkki Luule ja Uno pole selles majas päevagi elanud, ei läinud see siis veel võõrastesse kätesse. Eesti põllumajanduse akadeemiasse õppima asunud vanemale pojale oli elukohta vaja ja poeg Raulist saigi selle maja elanik. Tänaseks on maja siiski ära müüdud ja Rauli elukohaks nüüd Ihaste, kuhu ta endale ise maja ehitas.
Saare kõrtsihoones, kus Arulad elavad, asus päris kaugel ajal kõrts. Nõukaajal tegutses seal teemaja ning hiljem kauplus. Kui varem oli neil alati kauplus kas üsna lähedal või lausa nende elamisega ühe katuse all, siis nüüd, vanaduspõlves, asuvad kauplused neist kaugel.
Palju huvitavaid reise lähemale ja kaugemale
Nii pikkade kooseluaastate sisse mahtus lisaks töö tegemisele ka muid huvitavaid ja toredaid tegemisi. Luulel õnnestus tollal käia turismireisil Tšehhoslovakkias, Unol Bulgaarias, samuti tollase suure Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariikides, mida ta ise peab kõige huvitavamaks reisiks. Suure Venemaa laiadele avarustele teoks saanud reise oli neil mõlemal teisigi.
Kõik pere tähtpäevad on nad ühiselt, Uno akordionihelide saatel, ära pidanud. Praegu peremees enam pilli mängida ei saa. Uno on oma kätega valmis ehitanud kaks sauna, millest ühte, kilesauna, on uudistamas käinud ka tuntud telemees Vahur Kersna. Lisaks kilesaunale on Uno valmis ehitanud ratastel sauna, mis on käinud ka mujal, aga nüüd seisab juba pikemat aega koduõuel. Pererahva sõnul on nad ise väga saunalembesed ja laupäeva õhtu ei oleks täiuslik, kui selle juurde ei kuuluks saunaskäimine. Vahel kütavad nad sauna ka nädala keskel. Luule kinitas, et ta on ikka tõsine vihtleja.
Nüüd, pensionipõlves, on perenaise sõnul elu veidi igavaks muutunud, sest pole enam nooruslikku särtsu ja pole ka vajadust pidevalt tegutseda, sest lapsed ja lapselapsed on juba suureks kasvanud ning kahekesi on tegevust ja kohustusi oluliselt vähem.
Ka Unol jätkub pidevalt nokitsemist. Viimati meisterdas ta valmis söögilaua, mis sobib pikenduseks köögilauale neil kordadel, kui rohkem pereliikmeid kokku on tulnud. Kõige meeldivam tegevus on perenaise jaoks kudumine. “Kui ma kangastelgede taha saan istuda ja kuduma hakata, siis muutub terviski paremaks. Vahel teeksingi midagi rohkemat, aga olen õhtuks nii väsinud, et ei jõua enam,” rääkis Luule. Oma kootud vaibad annab Luule tavaliselt laste peredele. Tema mõlemad miniad, õpetajad, on neid vaipu ka oma kolleegidele kinkinud. Palamuse laada algusaastatel käis Luule seal ka oma vaipu müümas, samuti Koosa ning teistelgi laatadel. Nüüd on vaibamüüjaid aina juurde tulnud ning inimeste ostuhuvi vaipade vastu väiksemaks jäänud ja enam ta laatadel vaipu müümas ei käi.
Kurvad ja rõõmsad ajad käsikäes
Vahel veedavad Luule ja Uno oma aega Eestis autoga ringi sõites. Sagedasemateks sihtpunktideks on Välgi, Varnja, Alatskivi, Kodavere, Punikvere. Seal asusid Uno kunagised lapsepõlve- ja tööpaigad, mida ta vaatamas käib. Ka kaugemad sõidud on vahel ette võetud, näiteks Ida-Virumaale Narva-Jõesuusse, Jõhvi, Toilasse, Orule ja mujale selle maakonna ilusatesse paikadesse. Viimati Ida-Virumaal käies plaanisid nad edasi Narva sõita, aga olid nii väsinud, et piirilinna enam ei jõudnud.
Tihti teevad nad peatusi kalmistute juures ja käivad surnuaias ringi ning loevad hauaplaatidelt nimesid. Varem käisid igal suvel korra ka Tallinnas, aga enam pealinna tiheda liikluse sisse sattuda ei taha.
Luule on insuldi läbi elanud. “Nädal aega olin ära,” ütles ta. Insuldist on ta suurepäraselt taastunud, sest kui ta seda ise maininud poleks, ei oskaks aimatagi. “Muidu on mul päris hea tervis olnud,” jutustas perenaine.
Unol on kirikuga tihedad sidemed, ta on kuulunud nii Kodavere koguduse nõukokku kui täitnud koguduse juhatuse aseesimehe kohustusi.
Uno meenutab küüditamist, millest ta ise küll pääses. 1949. aastal oli ta Alatskivi lossis traktoristide kursustel. Öösel tahtis ta lossist välja minna, aga uksel seisis püssiga Vene sõdur, kes kedagi majast välja ei lubanud. Osa kursustel osalenud veidi vanemaid noormehi värvati sealt informaatoriteks. Uno nägi ka kolmest vallast küüditamiseks kokku toodud inimesi, kelle hulgas oli haigeid, vanureid ja sülelapsi. Teda hoiti koos kaaslastega kaks päeva lossis kinni ega lubatud kuhugi minna. Ka sõjakoledusi on nii Luule kui Uno ise kogenud. Perenaise sõnul oli neil lastena sõjaaega lihtsam üle elada, aga see aeg oli eriti ränk nende vanematele.
Luule ja Uno teemantpulmapäeval 30. aprillil korraldasid pojad emale-isale Alatskivi lossis tähtpäevale kohase peo, kus osalesid pereliikmed. Samal päeval sai Alatskivil lossiplatsil teoks Peipsi maitsete aasta avaüritus. “Me käisime ka seal,” jutustas perenaine.
“Praegu liiguvad mõtted tihti selle peale, kui meist teine üksi jääb. See muudab elu päris keeruliseks. Ega ise niisuguse aja peale ei tahagi mõelda. Nüüd on ühiskonnas selle peale mõeldud ning hooldekodusid ehitatud. Mina mõtlen, et parem siis juba hooldekodus elada kui lapsi või lapselapsi nende juures elades häirida,” arutles Luule. Oma maise varagi tahavad Luule ja Uno võrdselt laste ja lastelaste vahel ära jagada ning on seda juba osaliselt teinudki.
“Muidu oleme elanud rahulikku elu ja suuri tülisid pole meil kunagi olnud. Ka meie poegade peredel on kõik hästi läinud. Ei meeldi, et tänapäeval noored inimesed tihti oma kooselu enam ametlikult ei registreeri. Meie võime oma eluga, vaatamata keerulisele ja vaesele noorusajale, rahul olla. Pika kooselu võtmesõnadeks on üksteisemõistmine ja teineteise toetamine nii rõõmus kui mures,” võtsid Luule ja Uno kokku oma väga pika ühise elutee saladuse.
TOOMAS REINPÕLD
