Selle aasta septembrikuust hakkab ühe Luual täiskasvanuõppes metsanduserialasid omandava õppuri pangakontole iga kuu laekuma 200 eurot.
Luua metsanduskool sai tänavu viienda, Ain Jürisoo nimelise stipendiumi, mis mõeldud just täiskasvanuõppes kas uusi oskusi ja kutset omandavale või ka mittestatsionaarses õppevormis õppivale täiskasvanule. Stipendiumi pani välja Metsamaahalduse aktsiaselts.
Luua metsanduskoolis anti seni välja nelja stipendiumi. Toomas Ehrpaisi nimelist saab parim metsandusõppur, Põlvamaa Metsaomanike Selts eesotsas Tarmo Leesiga toetab parimat metsandust õppivat Põlvamaa noort, Stihli stipendium on mõeldud tublile metsandusõpilasele, kes tegeleb ka raiespordiga, ning kool on välja pannud ka aiandusvaldkonna noore maastikuehitaja stipendiumi.
Metsandus on paljudele uus võimalus
Luua Metsanduskooli direktori Haana Zuba-Reinsalu sõnul on tegemist väga teretulnud algatusega. Tema hinnangul on tegemist aja märgiga, et nüüd ka täiskasvanud õppijatele stipendium välja on pandud. “Elu sunnib inimesi kogu aeg elukutset vahetama või teadmisi täiendama, sellepärast on elukestev õpe väga aktuaalne,” tõdes ta. “Rõhuasetus täiskasvanud õppijale on ka meie koolis teadlik suund,” märkis koolijuht. Tema kinnitusel tuleb üha rohkem kooli neid täiskasvanud õppijaid, kes vahetavadki elukutset. Metsandus on paljude jaoks uus võimalus. Kui inimene on otsustanud oma karjääris kannapöörde teha, on mõnikord üsna raske toime tulla. Riik võttis nendelt õppuritelt, kel kõik õppeprogrammis ettenähtu olid sooritatud, toetuse ära. Nüüd enam õppetoetusi ei saa, samuti ei kompenseerita bussipiletite maksumust.
Metsaga tuleb osata ümber käia
Metsamaahalduse juhataja Taavi Raadik ütles, et mõte stipendium luua tuli neil pärast Puurmanist pärit Ain Jürisoo manalateele minekut. Otsustati jäädvustada tema mälestus just stipendiumi näol.
“Ain Jürisoo oli meie ettevõttes tööl 1996. aastast, kui alustasime. Metsamaahaldus oli üks esimesi, tol ajal kandis see nime Maa ja Talu.
“Eriliseks teeb uue stipendiumi see, et seda antakse täiskasvanud õppijale ja erametsandusse panustajale. Need on kaks võrdväärset faktorit metsanduses. Täiskasvanud metsaomanik vajab tegelikult tuge. Kui suudame igal aastal panustada neisse kursuslastesse, kes meile õppima tulevad, on see osa selle sektori arengusse. Kui saame koostööd teha ja ühiselt aidata, siis see julgustab neid inimesi õppima. Tänapäeval tulebki kogu aeg õppida, sest elu on palju kiiremaks läinud ja muutusi tuleb pidevalt.
Kui räägime metsaomanikest, siis nende inimeste käes on olulised ressursid ning nendega tuleb osata ümber käia ja neid hinnata ning väärtustada. Kui see toob inimesi koolipinki ja paneb neid mõtlema, et metsa tuleb osata targalt majandada, siis täidame oma rolli ühiskonnas ja hariduselus,” rääkis koolijuht Zuba-Reinsalu.
Ta on tähele pannud, et kooli uksest sisse tulemine nõuab inimeselt enda kokkuvõtmist ning pakub talle uusi võimalusi. “Nad elavad emotsionaalses minevikus, igaühel on kooliga kokkupuutepunkt. Kui ta on ühe eriala lõpetanud, tuleb ta tagasi ja õpib teise eriala veel. See on juba pigem elustiili õpetamine. See ongi elukestev õpe.”
“Õppimine on tegelikult imelihtne, kui on motivatsioon, kaaslased, kellega õppida, ja head õpetajad,” ütles Metsamaahalduse tegevjuht Tarmo Männigo.
Tänavu avas Luua Metsanduskool täiskasvanuõppes lausa kaks rühma, kokku 45 inimesega, kes tulid uusi teadmisi omandama. Nende hulgas on ka erametsaomanikke. Täiskasvanute ja noorte suhe on umbes 60:40 ehk juba rohkem kui pooled õpilastest on täiskasvanud. Kokku asub 2014./2015. õppeaastal kooli õppima üle 200 uue õppuri. Kokku on koolis 455 õpilast. Nad on tulnud üle Eesti, päevases õppes enim Harjumaalt ja Tallinnast, täiskasvanud õppijaid on enamasti pärit Tartumaalt, Ida- ja Lääne-Virumaalt ning Jõgevamaalt.
Ain Jürisoo on pärit Puurmanist
Ain Jürisoo sündis 17. aprillil 1954 pere esimese lapsena. Kasvas üles Puurmani lähedal ja sealt on pärit ka esimesed kokkupuuted loodusega. Isa Paul Jürisoo oli ametilt loomaarst, aga pärast mootorrattaõnnetust, mis juhtus siis, kui Ain oli kümneaastane, isa eriti enam tööd teha ei saanud ja nii langesid ka kodused toimetused pigem Aini õlgadele. Ema Endla Jürisoo töötas kohaliku kolhoosi laudas lüpsjana.
Mida suuremaks poiss kasvas, seda kaugemale viisid kalaretked ja matkad. Meelispaigaks sai Utsali polügoon koos metsade, rabade ja Pedja jõega. Praegu on sinna rajatud Alam-Pedja looduskaitseala, aga nõukogude ajal oli seal viibimine keelatud, kuna tegemist oli Nõukogude armee pommitusalaga.
Utsalis, soode ja rabade ääres, üsna Pedja jõe lähedal asub Aini esivanematele kuulunud Käppoja talu, mis oli jäägritaluks Puurmani mõisale.
Pärast keskkooli suundus ta Tartusse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Metsamajandust õppides spetsialiseerus metsa järelkasvule. Akadeemia lõpetas 1978. aastal ja pärast seda pidi minema sõjaväkke.Teenistuse läbis ta Valgevenes kahuripataljonis.
Tööle asus ta kõigepealt Viljandis, rajooni looduskaitseinspektorina. Muude kohustuste ja tegevuste kõrvalt meenutas ta ehk kõige eredamalt salaküttide püüdmist Võrtsjärvel ja Viljandimaa metsades. Tema jaoks oli see alati väga põnev, kuid samas ka ohtlik töökoht.
Siis määrati ta rajooni peametsaülemaks ja 1990. aastal avanes tal erakordne võimalus minna Rootsi StoraSkogi firmasse tutvuma, kuidas seal juba aastakümneid metsa on majandatud.
1990. aastate keskel ostis Ain Suure-Jaani valda Kildo talu ja proovis koos perega ka natuke põllumajandusega tegelda. Aga lähedal asuv Soomaa rahvuspark meelitas ta tagasi looduse kaitsmise ja metsanduse juurde.
1996. aastal asus ta tööle Maa ja Talu peametsaülemana (praegune Vestman Gruppi kuuluv Metsamaahalduse aktsiaselts), kus ta töötas oma elupäevade lõpuni, tehes hingelähedast tööd – arendades metsamajandust ja kasvatades metsa.
i
HELVE LAASIK
