Hilda Illissoo sündis 1929. aastal Võrumaal Varstus. Tema haridustee jäi lühemaks, kui ta ise seda soovinud oleks, sest kaotas 1941. aastal isa ja kodune majanduslik olukord oli edaspidi väga kehv. Noore tüdrukuna töötas ta lühikest aega Valgamaal Laanemetsa raamatukogus, seejärel Varstus tollase tarbijate kooperatiivi teemajas. Hiljem tõi saatus ta koos abikaasaga Jõgevale, kus ta elas surmani. Ta töötas siin kaubanduses, mitmetes ametiasutustes ja ka raamatukogus. Raamatud, nii luule kui proosa, köitsid intelligentset naist kogu elu. Hilda on enda kohta öelnud, et nii, nagu Gorki, tõdeb temagi, et kõige eest, mis temas on head, võlgneb ta tänu raamatutele. Veel eluõhtul, kaheksakümneselt, andis ta EELK Jõgeva koguduse ja sõprade toel välja luulekogu ja tunnistas toona, et luuletusi on ta kirjutanud elu jooksul sahtlisse umbes 400!
Selle elurõõmsa ja kõrge hingeharidusega inimese maine teekond jõudis hiljaaegu lõpule, mõne päeva eest sängitati ta oma sünnipaika Võrumaale, paarkümmend aastat tagasi lahkunud abikaasa kõrvale.
Lähedastele mälestuseks on Hilda kirja pannud oma eluloo, aga ka värvikaid ja vaimukaid jutukesi oma lapse- ja noorpõlvest. Need koondas ta omaköidetud vihikukesse pealkirjaga “Küla ja mõnda” ning tema loal avaldame mõned neist ka ajalehes.
Mustlasevoor tuleb!
Sellise teatega jooksid alevikulapsed koju või naabrite juurde, sest see polnud igapäevane nähtus, mida vaatamata jätta võiks.
Mustlasevoorid, mis koosnesid 3-5 hobuvankrist, liikusid 1930. aastatel Eestimaa teedel ühest piirkonnast teise, võib-olla isegi ühest riigist teise. See oli tollal lubatud ja seaduspärane. Talvel mustlasi näha ei olnud, keegi polnud huvitatud, kus nad sel ajal olid. Mäletan kuulnud olevat, et üle 24 tunni ei tohtinud nad ühes paikkonnas viibida.
Lapsed jooksid kohe tee äärde huvitavaid sõitjaid vaatama. Sõiduvankri ees oli tavaliselt üks hobune; kui oli olemas ka teine, siis see astus kõrval. Vanker oli külglaudade abil laiemaks tehtud, et rohkem kraami ja inimesi peale mahuks. Filmides nähtud telkkatusega vankreid sel ajal näha ei olnud.
Suurtel sulepatjadel istusid sõitjad: paar meest, piipu suitsetav vanaema, mõned noored vasest kõrvarõngastega naised ja arvukas lastepere, kõik tõmmu naha ja lokkis juustega.
Meestel olid ka sooja ilmaga nahksäärikud jalas. Vanameestel oli tavaliselt habe ja alati oli neil piits käes.
Kui perel ka koer oli, siis oli see nii hästi koolitatud, et kui voor liikuma hakkas, asus ta ettenähtud kohale vankri all kahe tagumise ratta vahel ja kõndis täpselt seal kogu sõidu vältel. Peatuse ajal tuli korraks välja, edasiliikumisel läks aga jälle oma kohale. Ma ei jõudnud seda koera tarkust ära imestada.
Tavaliselt liikusid mustlased ringi enne laatu. Seal püüti oma vanast hobusest kalli hinna eest lahti saada ja parem asemele osta. Selleks kasutati igasuguseid kätteõpitud trikke.
Mõnikord läks lasterühm voorile järele, et näha, kuhu nad laagrisse jäävad. Kui maantee äärde heinamaale pidama jäädi, istusime meie viisakasse kaugusse mäenõlvale nende toiminguid vaatama.
Hobused rakendati lahti, nende esijalad pandi kammitsasse ja lasti nad rohtu sööma. Mehed hakkasid kohe telke üles panema ja metsa alt lõkke jaoks puuronte tooma. Vanaema jäi, piibutobi hambus, lapsi kantseldama, noored naised suundusid alevikku elatist teenima ehk ennustama.
Noored mustlannad olid saledad ja graatsilised. Neil oli mitu erineva mustriga lehvivat sitsiseelikut seljas, rätikud õlgadel.
Minu ema andis neile tüki leiba, pudeliga piima või peenralt mõne kurgi, kuid ennustamisest keeldus alati. Mustlannadel olid seelikutel sügavad sisetaskud, kuhu teenitud kraam mahutati.
Kui naised laagrisse tagasi jõudsid, oli meestel juba pada lõkke kohal konksu otsas ja hakati õhtusööki valmistama. Tegevust saatis valjuhäälne võõras keeles jutuvada.
Järgmisel päeval läksime juba laagrile veidi lähemale, et lapsi ja nende mängimist lähemalt vaadata. Panin tähele, et vaatamata laagrielu kehvadele pesemistingimustele, olid laste juukselokid puhtad ja säravad.
Lõunaks keetsid perenaised vees jahuklimpe. Kui klimbid valmis, kurnati neilt vesi ja segati hulka võid. Lapsed hoidsid klimpe oma mustade käekestega ja hammustasid servast, nii nägu kui käed olid toiduga koos. Sellele vaatamata tekitas söömise vaatamine isu. Läksime õega koju ja tellisime emalt, et ta meilegi klimpe keedaks. Jutustasime, kuidas neid laagris tehti. Meie klimbid tulid küll väiksemad, kuid maitsesid hästi. Meie sõime neid muidugi lusikaga.
Mõned vanemad või lapsehoidjad hirmutasid sõnakuulmatuid lapsi, et kui kodunt loata kaugele lähed, tuleb mustlane, võtab kinni ja viib ära. Tahtsin ikka täpselt teada, kuidas see kinnivõtmine käib. Mulle seletati, et nägid küll, mustlasel on piits käes. Kui ta on lapse välja valinud, vihistab piitsa ümber jala, tõmbab endale vankrisse. Mina seda juttu eriti ei uskunud, kuid väiksemad kartsid küll.
Mustlasidüll kadus meie teedelt 1940. aastal. Kuidas nõukogude võim neisse suhtus, ma ei tea, kuid Saksa okupatsiooni saabudes algasid nii mustlastel kui juutidel rasked ajad, neid hävitati massiliselt.
Täpsuslaskur
Kui töötasin 1950. aastatel Võrumaal Varstu Tarbijate Kooperatiivi teemajas, tuli sedagi ette, et külastajaid ei olnud. Siis kinnitasin välisukse külge lasketiiru märklaua ja hakkasin õhupüssiga laskmist treenima. Kellelt püssi ja haavlid sain, seda enam ei mäleta. Kandsin küll prille, kuid mul oli võrdlemisi täpne käsi.
Ühel päeval polnud jälle külalisi ja seisin püssiga teemaja lahtisel uksel. Kõrval asus kooperatiivi kokkuostuladu. Sinna sõitis veoauto ja mehed hakkasid taarat peale laadima. Matsilt pärit laotööline August Tenks hüüdis mulle: “Mis sa seal passid, püss käes? Kas sa lasta üldse oskad?“
Vastasin, et tõsta käsi üles, siis vaatame, kas olen täpsuslaskur. Tenks tõstiski villases labakus käe üles ja ma tulistasin haavli täpselt tema peopesa keskele.
Mees käratas: “Mis sa ütled, laskiski, kurat! Aga sa nüüd saad!” Ta tuli auto pealt maha ja ajas mind paar ringi ümber maja taga. Minu jalad olid kärmemad, sain pööningutrepi uksest sisse ja seestpoolt haagi kinni. Tenks sajatas veel tükk aega ja läks siis ära. Velsker oli tal haavli peopesast välja võtnud.
Hiljem pole ma oma metsiku tembu üle küll uhke olnud, kuid tollane energiapagas ja eneseuhkus panid mõtlematult tegutsema.
Viinamaia veskilise ebaõnn
Eks teemajas müüdi kangemat kraami ka ja see asutus oli õhtul kaua lahti. Naaberküla mees Ruudi oli tulnud veskilt. Sidus hobuse jahukotikoormaga meie lasipuu külge ja ise tuli sisse napsitama. Vaatasin, et hobusel juba külm ja on teki seljast maha ajanud. Käisin tekki loomale tagasi panemas ja tuletasin peremehele meelde, et hobune külmetab. Minu jutust ei tehtud väljagi, loramine teiste külameestega ja viinavõtmine ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Lõpuks mu kannatus katkes, läksin sidusin hobuse lahti ja saatsin ta tee peale kodu suunas minema. Millalgi tuli süüdimatule veskilisele kodu meelde, aga oh seda hädaldamist ja vandumist, kui ta õuest hobust ega koormat ei leidnud! Pärast kuulsin, et hobune oli ikka koju läinud, nagu need targad loomad enamasti teevad, aga tee peal oli keegi suli koormat kergendada jõudnud. Püülikotid olid läinud, mustem jahu alles.
Mul muidugi süda valutas ja rääkisin tädile, kes ka teemajas töötas, millega hakkama sain. Tädi mind siiski hukka ei mõistnud, vaid ütles: “Paras joodikule!”
i
HILDA ILLISSOO
