“See on ju inimmõistuse vastane. Tahaks kohe näha sihukest inimest, kes on võimeline viima väikesed kassipojad metsa, kus nad on määratud piinarikkale surmale. Kui kasssil ongi vastu peremehe tahtmist pojad sündinud, siis lasknud nad parem hukata, selle asemel et loomad vastu talve metsa nälgima või rebaste saagiks viia. Kui pole halastust loomade vastu, siis vaevalt, et tal on südamlikkust ja halastust ka inimeste vastu,” on Kivijärvel elav Marko inimeste julmast teguviisist nördinud.
Kännu otsas kössitavaid kassipoegi märkasid Laiuse mäe lähedal metsas seeni vaatamas käinud lapsed ja rääkisid sellest emale. Esmalt ema ei uskunud, et kassid istuvad metsas kännu otsas nagu laulus “Meie kiisul kriimud silmad”. Sõideti siis veidi maad tagasi, ja tõepoolest ? kännu otsas kössitaski üks triibuline ja kaks valget kiisukest. Selles, et keegi on need kiisupojad metsa maha jätnud, oldi kindlad: ega nii väikesed kiisud juba omapäi metsa külmetama lähe. Oli näha, et nad on inimestega harjunud kodukassid ja kole näljased. Seepärast oligi hüljatud loomad päästnud pereema Maimu esmane käik poodi kassitoitu ostma. Kui kiisudel suurem nälg kustutatud, hakati mõtlema, mida leidlastega peale hakata: suure kortermaja toas on kassikarja pidamine ju peaaegu võimatu. Nii sõidetigi kiisudega Kivijärvele sõbranna juurde, sest teati, et Uuspikkari talus ollakse väga loomasõbralikud.
“Paistis, et nad olid juba pikemat aega näljas ja külmas olnud. Meie juures sõid nad jube palju, nii et kõhuhädade pärast pidime nende söömist piirama. Nad on ikka toakassid, hakkasid kohe kultuurseiks ja otsisid pissikasti üles. Välja minna aga enam ei taha, vaatavad vaid korra ukse vahelt välja ja kohe tuppa tagasi. Eks nad tea, kust saavad sooja, süüa ja hellust. Nad tahavad inimesega suhelda ja palju pai saada. Nagu neid puudutad, lähevad nagu hulluks kohe. Ilusad, elurõõmsad kiisud,” räägib perepoeg Marko. Et talus elab paar kassi ja kolm koera juba varasemast ajast, siis oleks hea, kui üks vöödiline ja teine valgekarvaline leiaksid endale hea kodu kusagil mujal. Pererahvas on oma tutvusringkonnas uurinud, kes soovib kassipoegi, kuid pole siiani tahtjat leidnud. “Kes pole loomainimene, sel pole mõtet looma võttagi. Loomaarmastust peab olema. Pole ju normaalne tuua väikesele lapsele kassipoeg vaid sabast sikutamiseks ja peast tõstmiseks, kiisu suureks kasvades aga ta hüljata. Hull lugu on nendega, kes sügisel oma suvekodust lahkudes kassi või koera saatuse hooleks jätavad. Oleks eriti hea, kui saaksime need kaks kassipoega kellelegi korraga ära anda – need kiisud on ju ühest perest ja harjunud koos olema,” loodab Uuspikkari pererahvas. Kes tunneb kahe toreda kiisukese saamise vastu tõsist huvi, võiks helistada Vooremaa toimetusse ( tel 776 2305 või 776 2301).
ARDI KIVIMETS
