Neist biograafiates on rahvajutustaja elu jälgitav kuni aastani 1933. Jürjenson on lapsena koos vanematega elanud 15 aastat Peipsi taga Oudova maakonnas ja siis tulnud tagasi kodukihelkonda. 28-aastaselt jäi K. Jürjenson pimedaks. Järgnev elu möödus vanemate ja õe juures praegusel Jõgevamaal. Alates 1924. aastast elas K. Jürjenson hoolealusena Kavastu vanadekodus Tartu lähedal.
1932. ja 1933. a. kirjutas rahvaluuleteadlane Richard Viidalepp temalt seal 11 päeva jooksul 550 leheküljel üles 491 rahvaluulepunkti. Nende hulgas oli 256 rahvajuttu. Sellise “toodanguga” osutus Jürjenson suurjutustajaks, keda ühena esimestest Eestis sihipäraselt “tühjaks” kirjutati.
Sidus jutud kodukohaga
Tema omapäraks oli oskus siduda rahvaluulet kodukoha looduse ja kohalike tegelastega. Jürjenson suutis paljudel juhtudel meenutada eeljutustajaid, kellelt ta ühe või teise loo kunagi oli kuulnud.
Tema mälu ja ande suurus tõi päevakorrale jutustaja osa senisest enamale väärtustamisele rahvaluuleteaduses. R. Viidalepp viis oma saksakeelse kirjutisega Kopenhaagenis ilmunud ajakirjas “Acta Ethnologica” K. Jürjensoni juba 1937. a. Euroopa teadlaskonna ette. Aegade jooksul on Jürjensonilt üles kirjutatud suulisest
vanavarast trükis avaldatud teadaolevalt 58 rahvaluulepunkti, neist paljusid korduvalt. Paguluses elanud folklorist Oskar Loorits on kaks lugu üllitanud ka saksa keeles.
Sellise kaaluga, kuid napi elulooga rahvajutustaja puhul tekib paratamatult küsimus täiendavate biograafiliste andmete kohta. 1868 sündinud Jürjenson on ammugi surnud, aga teatmeteostes pole tema surmaaja ja -koha osas ühtki märget.
Kuivõrd 2003 möödus 135 aastat K. Jürjensoni sünnist, hakkasid tema eluloo vastu süvendatud huvi tundma Eesti Pimedate Muuseumi sõbrad. Nad on juba paarkümmend aastat kavakindlalt tegelnud nimekate eesti pimedate biograafilise uurimisega. Selle väljundiks on iga viie aasta järel ilmuv elulooline sariteos “Lehekülgi Eesti pimedate ajaloost”, millest on aastatel 1991, 1996 ja 2001 ilmunud kokku kolm köidet. Praegu koostatavasse IV köitesse tuleb 2006 pikem kirjutis K. Jürjensonist.
Suri 1943 Kastres
2003. aasta märtsis tegid muuseumisõbrad bussi- ja jalgsimatka Kavastusse. Eelinfo kohaselt pidi kunagine mõis ehk vanadekodu olema varemeis. Tegelik olukord oli selline, et otsitavat hoonet polnudki. Endises mõisapargis kõrgus lammutatud häärberist pärit maakividest AS Giga poolt 1992. aastal ehitatud kolmekorruseline Kavastu meierei.
Luunja vallavolikogu esimees Heino Saar andis matkajatele kohvilauas teada, et mõisahoone hävis Emajõe forsseerimisel punaväelaste kahuritules 1944. aasta 17. septembril. Jürjensonile kunagi koduks olnud varjupaik viidi üle jõe Kastresse. Kohapeal oli Jürjensoni nimi tundmatu.
Saavutasime kokkuleppe, et 2003. aasta sügisel, 15. oktoobril soovime korraldada kõnealuses uhkes maakivist hoones rahvusvahelise valge kepi päeva raames pimeda rahvajutustaja Kaarel Jürjensoni mälestuspäeva.
Ürituse ettevalmistamise käigus sai tehtud külaskäik Tartu maavalitsuse perekonnaseisuosakonda, kust selgus Jürjensoni täpne surmaaeg ja -koht. Luunja valla omaaegsetest dokumentidest selgus, et ametlikes paberites Karl Jürgensoni nime kandnud mees suri 1943. aasta 25. märtsil ja oli maetud Võnnu Jakobi koguduse kalmistule.
Küllap jõuab see kuupäev tulevikus vajalikesse teatmikesse. Niisiis polnud aasta 2003 mitte üksnes K. Jürjensoni 135. sünni-, vaid ka 60. surma-aastapäev. Seega põhjust küllaga, et sündmust väärikalt tähistada ja lõpetada 70 aastat väldanud teadmatus Jürjensoni saatuse suhtes.
Mälestustahvel Kavastusse
2003. aasta mais tegid muuseumisõbrad järjekordse autobussi- ja jalgsimatka, sedakorda Tartumaale Võndu, et saada midagi teada Jürjensoni hauaplatsist. Selgus, et kunagisel Kavastu ja praegusel Kastre vanadekodul on oma kindel matuseplats uuel kalmistul, aga esimese hooga ei läinud hauatähiste puudumise või mitteloetavuse tõttu korda K. Jürjensoni kalmu leida.
Kokkuleppel üritust rahaliselt toetanud Giga juhi Tiit Veeberiga algasid eeltööd mälestustahvli valmistamiseks K. Jürjensonile. Kavandi kujundas pimedate muuseumi sõprade näpunäidete järgi kujur Ado Koch. Vähempakkumise läbi sai selle töö Tartu kiviraidur Jaak Rebane.
2003. aasta oktoobri alguseks valmis mustast maakivist lihvitud mäletustahvel. Sellel on rahvajutustaja näo kujutis ja tavalises ning osaliselt pimedate kirjas tekst.
Rahvusvahelisel valge kepi päeval toimus Kavastu meierei esindusruumis Eesti Pimedate Muuseumi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi ühine üritus. See oligi pühendatud pimeda rahvajutustaja Kaarel Jürjensoni 135. sünni- ja 60. surma-aastapäevale. Sündmuse juhatas sisse K. Jürjensoni mälestustahvli pidulik avamine meierei seinal. Seda tegid Akadeemilise Rahvaluule Seltsi esinaine Kristi Salve ja Tiit Veeber. Katte alt vabanenud tahvlil oli tekst: “Pime rahvajutustaja Kaarel Jürjenson (1868-1943) elas aastatel 1924-1943 hoolealusena endises mõisahoones paiknenud Kavastu vanadekodus”.
Saarel Jürjensoni ei teatud
Suureks sooviks oli leida juba selleks ürituseks K. Jürjensoniga seotud paikadest inimesi, eriti sugulasi, kes teaksid temast midagi rääkida. See aga ei läinud korda. Andsime endale muidugi aru, et on möödunud peaaegu 80 aastat neist aegadest, kui Jürjenson elas ja tegutses pimedana oma õe peres Jõgevamaal Maarja-Magdaleena kihelkonna Saare valla Kose asunduses ning selle ümbruses. Ometi lootsime imet. Muuseumisõbrad tegid 11. oktoobril matka Saare valda Kääpa jõe äärde Kalevipoja muuseumi, et sealt midagi Jürjensonist kuulda. Kahjuks oli ka seal tema nimi tundmatu. Õigupoolest oli meil üsna vähe andmeid, millele oma otsingutel tugineda. Need pärinesid Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi ühest Jürjensoni suulist vanavara sisaldanud köitest.
Rahvaluuleteadlane R. Viidalepp oli selle sissejuhatavatel lehekülgedel nimesid mainimata mõne sõnaga ära toonud andmed K. Jürjensoni lähisugulastest. Sealt selgus vaid, et K. Jürjenson elas ühe õe juures Kose asunduses, teine õde elas Pala ja vend Kokora vallas.
ALDO KALS, ajaloolane
(Järgneb)
