Tuulaveres Madil on Linda Anni sündinud ja seal ka kogu elu elanud. Linda on praegugi erksa mõistusega, loeb ilma prillideta ajalehte, käib igal laupäeval saunas ja vihtleb hoolega.
Endistviisi on Madi talu koht, kuhu suguvõsa liikmed kogunevad ning Linda on oma suure suguseltsi kindel tugisammas, tunneb elavat huvi kõigi suurte ja väikeste elu ning tegemiste vastu, rõõmustab ja muretseb koos nendega. “Ta on meie au ja uhkus ja küll on hea, et ta meil olemas on,” ütleb lähisugulane Helju, kes on kindel, et suur armastus ja lugupidamine, mida Linda vastu tuntakse ja mida ta ise kõikidele osutab, on Lindal aidanud ikka jääda päikseliseks memmeks. Hea olevat teada, et kõik on Madile igal ajal oodatud. Nii tulebki igal aastal Linda sünnipäevale poolesaja inimese ringis, enesestmõistetavalt on nende seas ka tema lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Lindal on kolme lapse peale kokku neli lapselast, kellel omakorda kolm järeltulijat.
Kerge pole Lindal elus olnud. Poeg Jaan oli vaid kaheaastane ning kaksikud Evi ja Avo kaheksakuused, kui tal tuli neid aastaid üksi kasvatada, sest abikaasa viidi saksa sõjaväes teenimise süü pärast vangilaagrisse. Kurtmas ja nurisemas pole Lindat aga kunagi nähtud. “Ta on parandamatu optimist ja ääretult tolerantne,” ütleb Helju. Tema oli see, kes omal ajal noorematele pidevalt kinnitas, et Eesti Vabariik tuleb ja kui nüüd keegi seda vabariiki kiruma kipub, ütleb tema ikka: “Andke aega, küll kõik läheb paika.” Poliitika vastu ilmutab Madi memm ka praegu suurt huvi. Hingerahu ja häid omavahelisi suhteid on ta elus siiski ülimaks pidanud ning usk Jumalasse on jõudu andnud.
Ääretu külalislahkus, armastus kodukoha vastu ja üksteise hoidmise tunne on Lindalt kandunud ka tema järeltulevatele põlvedele.
VAIKE KÄOSAAR
