Seega jäigi seadus peaaegu muutmata kujul menetleda uuele koalitsioonile. Mis nüüd viga opositsioonis olles lokku lüüa ? oma käed ebamugavast asjast justkui puhtad!
Kas tegelikult käed ikka on puhtad? Kui seaduseelnõu oli 3. detsembril Riigikogus esimesel lugemisel ja rahandusminister Taavi Veskimägi kõnepuldis valmis küsimustele vastama, ei olnudki küsimusi, kohe mitte ühtegi. Järelikult ? probleeme polnud.
Selle taustal tundub viimane kära otse silmakirjalikkuse tipuna: võtta nüüd, mis võtta annab. Ja võtmine käib nii, et korraga tuleb vaadata kolme asja: detsembrist alates müüvad kindlustusseltsid kohustusliku kindlustuse poliise, Euroopa Liitu minek on otsustatud ja, küll viimase, kuid olulisimana ? europarlamendi valimiskampaania on alanud.
Seadustab kujunenud olukorra
Kui kihutuskõned kõrvale jätta ja vaadata asja emotsioonideta, siis praegu menetluses olev seadus paneb halvemal juhul lihtsalt paika praeguseks Eestis välja kujunenud olukorra. Tegelikult aga saab pärast seaduse vastuvõtmist hakata autoomanikele rakendama euroopalikku kindlustuspõhimõtet, kus vähemriskantsed ja korrektsed liiklejad saavad isiklikke soodustusi, hoolimatud ja enam kahju tekitanud juhid aga peavad poliisi eest solidaarsuskassasse rohkem maksma.
Maakeeli tähendab see seda, et autoomanik saab senisest palju paremad võimalused endale soodsamate tingimuste väljakauplemiseks. Kindlustuse pakkujate vahel on konkurents ja korralik sõitja ei pea enam rullnokkade romurallisid kinni maksma.
Euroopa Liidus on asjad paika pandud lähtuvalt õiglasest asjade käigust, mitte sellest, kuidas ametnikele ja ärimeestele kõige mugavam. Riik ei reguleeri hinda, ei kehtesta tariifi, teostab ainult riiklikku järelevalvet, et kindlustusandjate maksevõime oleks piisav kannatanutele hüvitiste väljamaksmiseks.
Siinkohal tahan tänase opositsiooni hääletorudele meenutada, et sisuliselt lasti tariifid vabaks juba 2001. aastal. Mis juhtus? Vaba konkurents turul viis tariifid ligi 20 protsendi võrra allapoole ja liikluskindlustus on praegu enamikule seltsidest peaaegu kahjumlik tegevus. Olen aru saanud, et siin on üks poliiside kallinemise põhjusi.
Küsige julgelt soodustusi
Nüüd veel enam erutavast. Jah, pärast liitumist ELiga laieneb Eesti autoomanikele nn rohelise kaardi kate, nagu ka ülejäänud üheksale liituvale riigile. Sellega saame vabaduse ilma piiranguteta liikuda avanenud ühtses liiklusruumis Narva jõest Atlandi ookeanini.
Me ei pea enam hoidma kõiki sissetulevaid ja väljaviivaid teid piiriületuspunktina kontrolli all, olgu see Läti või Soome. Ka selle üle maksab mõelda pisut laiemalt, selle asemel et olla õelad, kadedad, umbusaldavad ja kõiges halba nägevad tüüpilised eestlased.
Head aga ei nähta ja nii jääbki valitsevas viriseva alatooniga maailmavaates peale seisukoht, nagu oleks tegu vaese autoomaniku halastamatu ja ühemõtteline koorimisega. Euroopaliku lähenemise puhul jääb aga peale asjaosaliste läbirääkimiste tulemusena sõlmitud, kindlustusvõtjast ja tema senisest käitumisest sõltuv akt. Kindlustusandjalt tuleb küsida soodustust sõltuvalt oma vanusest, sõiduki margist, hinnatavast võimalusest mitte minna autoga Eestist välja (s.t mitte kasutada nn rahvusvahelist rohelise kaardi katet), korrektse liiklemise eest jne.
Kindlustusvõtja peab olema hakkaja ning õppima küsima soodustusi, eriti kui teab, et pole pattu teinud. Maksab pisut tegelda sellegagi, et võtta pakkumised mitmelt kindlustusseltsilt.
Toon näite sõiduki margist. Kui liiklusse tulev 19-aastane noorhärra tunneb vajadust alustada liikluskogemuste õppimist 2,5-liitrise BMWga (mis on Euroopa riikides loomulik lähenemine isiklike riskide hindamisel), siis tema tariif on uue seaduse jõustumise järel usutavalt enam tõusnud, kui seni kehtiva järgi oleks kujunenud. Soodsad isikupärased argumendid kujunevad mitme järgmise aasta vältel.
Kõiki ei võeta ühise mõõdupuuga
Arvestades kindlustusseltside poolt alates mullu detsembrist pakutavaid poliise tänavuses liikluskindlustuses, pean olulisemaks tariifi tõusu põhjuseks järgmist. Praegune kahjumilähedaselt toimiv liikluskindlustustegevus, raskesti prognoositav olukord seoses laieneva kindlustuskattega ja inimeste kasvanud teadlikkusega nõuda senisest oluliselt enam isikukahjude (tervise taastamise kuludest kuni toitjakaotuspensionini) korvamist. Siin pole poliitikaga enam mingit pistmist, lihtsalt kirjeldatakse senitoimunut ja praegust olukorda. Ka kirgedega pole siin tegemist.
Ja kui mõne kindlustusseltsi vastutustundetu töötaja viitab pakkumise tegemisel rahvusvahelisele rohelise kaardi kindlustusele, siis tuleb ta kursustele saata või häbiposti panna. Samuti nagu need poliitikud, kes pole endale selgeks teinud liikluskindlustuse prognoositud kallinemise põhjusi. Lihtne on lahmida asjasse süüvimata, kasutades keskmisi näitajaid.
Usun, et kindlustusasjatundjad selgitavad lähiajal täpselt, mida liikluskindlustus kaugel maanurgas elavale inimesele, eakale tasakaalukale liiklejale ja agressiivsele hulljulgele algajale tegelikult toob. Muidu võibki jääda arusaam, et kauge maanurga tädi ringleb juba suure Euroopa magistraalidel ja et kõiki liiklejaid ? tasakaalukast pensionärist hulljulge algajani – võetakse ühe mõõdupuuga.
Mart Opmann, Riigikogu majanduskomisjoni esimees
