Osaleda sai põnevates töötubades, et teha pilliga esimest korda tutvust ning õppida selgeks mõni lahe lugu. Kes ise proovida ei soovinud, said nautida kontserte vabalaval ja kultuurikeskuses.
Möödunud laupäeval toimus Jõgeval viiendat korda akordioni-, lõõtspilli- ja suupillimuusika festival, kus esinesid rahvamuusikud Eestist ja ka Ukrainast. Festivalil mängivad pillid tunduvad küll üsna erinevad, kuid nad kuuluvad tegelikult ühte perekonda ning heli tekitamise põhimõte on neil kõigil sama. Kontserdipäeval sai Jõgeva kesklinnas muusikuid kuulata ning vabalaval ka ise esineda. Muusikakoolis sai kaasa teha mitmetes õpitubades, kus tehti asjatundjate käe all pilliga tutvust ja õpiti lugugi selgeks. Akordioni töötuba juhendas legendaarne Henn Rebane, lõõtspilli õpetas Toomas Ojasaar ning suupilli tutvustasid huvilistele suupilliklubi “Piccolo” muusikamehed.
Vabalaval esinesid muusikakooli õpilased akordioni töötoas õpitud keskaegse tantsulooga. Suupilli- ja akordionipaladega astus üles Eduard Einmann, kes kümme aastat tagasi selle festivali Põltsamaal algatas. “Hea meel, et Jõgeva on huvitatud ja inimesed festivali soojalt vastu võtavad,” sõnas Einmann. Vabalaval kõlasid veel Ilmar Lambi suupill ja August Trapi akordion. Kaugemast nurgast olid esinema tulnud Põlvamaa ansambel “Semud”.
Ilma noodita
Põlvamaalt pärit rahvamuusiku Toomas Ojasaare käe all tehti tutvust lõõtspilliga. “Meil on siin päris muhe olemine. Katsusime ühte lugu õppida – lõpuks tuli täitsa välja,” sõnas Toomas rahulolevalt. “Hakkas looma, aga viisijupp oli võõras, see on oluline, et lugu ikka meeles oleks,” lisas töötoas harjutanud Arvi Õunma.
“Varem olen akordioni mänginud, aga vähem kui kuu aega tagasi sain onu käest lõõtsa. Esimest korda kätte võttes oli selline tunne, et pole kunagi mänginud, absoluutselt erinevad pillid,” rääkis Õunma. Õpetaja Toomase sõnul peab lugu enne teada olema ja kõrvus helisema. “Kui kõrvus ei helise, siis on väga raske seda sõrmedesse panna,” kinnitas õpetaja. Ta lisas, et paljud lõõtsamängijad nooti ei tunne. Tema on küll muusikakoolis käinud, aga mängib lõõtsa ikka eelkõige kuulmise järgi. “Põhiline on mängimise juures see, et saad aru, kui valesti läheb. Peamine on ikka armastus ning huvi muusika vastu,” rääkis lõõtsaõpetaja.
Arvi Õunma 85-aastane onu Mihkel Reino oli samuti töötuppa tulnud ning omatehtud lõõtsad kaasa võtnud. “See on küllaltki keeruline töö, võtab tohutu aja,” tunnistas pillimees.
“Teen kõigepealt kaaned valmis ja siis lõõtsade puidust raamid. Kõik peavad ikka kokku sobima, siis hakkan muid asju juurde panema,“ rääkis Mihkel oma pilli bassiklappe näidates, mis on tehtud sõjaaegsest suurtükihülsist.
Reino kodune töökoda on pisike nurgake ning kõik pillid valmivad omatehtud tööriistadega. Keskmiselt läheb pilli peale kaks aastat, esimesega kulus koguni kuus aastat, siis oli kogemusi vähe ja sobilikke tööriistu tuli ka alles meisterdada. “Mängisin alguses Karl Nammi tehtud pilli, siis muutus tervis kehvemaks ja müüsin lõõtsa ära. Kuid tervis paranes ja pilli enam ei olnud, mõtlesin, et proovin ise teha. Sain ühe vana lõõtspilli, lõhkusin lahti ning hakkasin ise kokku panema,” meenutas Reino.
Annab ise hääle
Lõõtsaõpetaja Toomas oli vaimustunud Reino lõõtsale tehtud häältest. “Lõõtsale häälte tegemiseks tuli valmis teha spetsiaalne puur. Vabrikus lööb stants, aga ise tehes peab keeleavad puurima ja puuritud augud kokku viilima,” selgitas meister. Toomas võrdles tehases valminud ja Reino tehtud keelt.
“Tehasest tulevad ühtlasema kvaliteediga, aga ka see käsitöö on väga täpne,” oli lõõtsaõpetaja hämmingus. “Põhimõte on lihtne: kui tahad kõrgemat heli, siis peab viilima otsa, kui madalat, siis juurikat. Kõrvuti on kaks keelt, üks on timmitud kõrgemaks ja teine madalamaks, siis tuleb hea lainetus,” rääkis pillimeister.
Töötuppa tuli pilli proovima ka vanaema Helja oma kaheksa-aastase lapselapse Eglega. Pill oli küll pisut suur, ent hääle sai tüdruk siiski kätte. Egle sõnul oskab ta suupilli mängida, ent lõõtsa kätte võttes oli tunne, et seda mängida ei oska. Õpetaja Toomas aga kinnitas, et kui oleks saanud mängida laste jaoks mõeldud pilliga, siis oleks kindlasti kena viisijupp välja tulnud.
Mängurõõm
Henn Rebase akordioni töötoas osalenud muusikakooli õpilaste Rometi, Georgi ja Sven-Markkuse sõnul tekitas töötuba häid mõtteid ja tundeid. “Henn Rebane kiitis, et oleme tublid. Põnev ja äge, et üks tippmängija tuli meid õpetama,” ütles Georg. Koos teiste osalistega õpiti selgeks üks Prantsusmaa tantsulugu. “Tegemist on keskaegse Prantsuse torupillimuusikaga, mida mängiti Loire jõe äärsetes lossides,” täpsustas Henn Rebane.
Õpetaja oli ette valmistanud mitu lugu, aga alles kohapeal otsustas, et võiks mängida midagi vanast ajast. “Õppimisel käib praktika koos teooriaga, kohe tuleb järele teha, mida õpetaja näitab. Nii õpib kõige paremini,” kinnitas Rebane. “Lasin neil ette mängida ning oskuste järgi jagasin hääled. Edukamatele keerulisema ja teistele tuttavama viisi,” selgitas ta. Pärast mõningast harjutamist tabas pillimeest nägemus ideaalsest kompositsioonist. “Panime ühe noormehe pillikohvri vastu rütmi lööma, tümps peab olema, see ju vana tantsulugu,” muigas õpetaja ja selgitas, et tema õpitoa eesmärk on tekitada huvi ja hoida inimest pilli juures. “Tahan, et esimene kogemus oleks selline, mis sütitaks pillimänguga edasi tegelema – mõnus kogemus ühismängust,” lisas ta. Rometi kinnitusel on akordion lahe pill, mida on kambaga lõbus ja mõnus mängida. Mängulusti said nautida ka Jõgeva muusikakooli õpetaja Eha Niglas ning päris esimest korda akordioni mänginud Jõgeva abilinnapea Ants Prii.
Täiuslik muusika
Henn Rebane kinnitas, et edu taga on pidev töö ja pühendumine. Töötoaski oleks võinud rohkem aega olla, nii olnuks pala veelgi täiuslikum.
“Muusika on see, mis eristab inimest loomast. Tsirkuses on nähtud elevanti, kes on tammunud klahvidel, et helid kuuldavale tuleksid, kuid inimene ei tekita helisid, vaid teeb muusikat,” on pedagoog kindel. Ta on veendunud, et kõikidest kunstidest on muusika algusest peale täiuslik: Gregoriuse koraal, hõimurahavaste muusika – olenemata maast on see ideaalne keel. Isegi Indias või Aafrikas kuulmise järgi tehtav külamuusika on täiuslik.
Festivali lõpetas kontsert kultuurikeskuses, kus astusid üles nii meie oma maa rahvamuusikud kui külalised Ukrainast.
MARGE TASUR
