Laupäeva õhtul kell seitse hakkab Tallinnas laulukaare all kõlama Mihkel Lüdigi “Koit” ja tuletornis lahvatab XXV laulupeo tuli. Eesti laulupidude traditsioon sündis aga Tartus. Seepärast asub ka Laulupeomuuseum just seal.
Tartus Jaama tänav 14 asuva kunagise Vanemuise seltsimaja kohta sobib hästi klassikaline väljend „tõusis nagu fööniks tuhast“: see hoone on kord põlenud, kord lihtsalt pikaks ajaks hooletusse jäetud, aga lõpuks jälle üles ehitatud või oma kunagise väärikuse tagasi saanud. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts Vanemuine ostis kõnealuse maja, mis varem oli kuulunud Saksa Käsitööliste Seltsile, 1873. aastal. Esimene laulupidu oli selleks ajaks Vanemuise seltsi eestvedamisel juba peetud, ent päris oma „pesa“, mida seltsi asutaja Johann Voldemar Jannsen nii oluliseks pidas, seltsil senini polnud. 1903. aasta suvel langes seltsi hoone paraku tuleroaks. See sündmus kiirendas toona seltsi juhtkonda kuulunud Jaan Tõnissoni ja Karl Menningu idee teostumist: nad arvasid nimelt, et seltsil oleks aeg kolida südalinna. Seal valmiski 1906. aastal uus uhke Vanemuise seltsimaja, vana krunt ja varemed müüdi aga Tartu Lasteaia Seltsile, kes hoone uuesti üles ehitada laskis. Lasteasutused tegutsesid seal aastakümneid, möödunud sajandi viimasel aastakümnel aga Tartu Lasteteater ja 2003. aastani Tartu Teatrilabor.
Kui linnale kuuluv räämas maja lõpuks päris tühjaks jäi, pakkus toonane linnapea Laine Jänes välja mõtte rajada sinna laulupeomuuseum. Euroopa Liidu fondide toel tehtigi asi teoks ja nüüdseks on laulupeomuuseum juba ligemale kaks aastat tegutsenud.
„Au linnavalitsusele, et nad selle maja korda lasksid teha!“ ütles Tartu Linnamuuseumi konsultant ja Laulupeomuuseumi (see tegutseb Linnamuuseumi filiaalina) ekspositsiooni koostaja Heivi Pullerits.
Selle maja seinte vahel on tema sõnul sündinud Eesti aja- ja kultuuriloo seisukohtalt nii olulisi asju, et hoone laguneda laskmine oleks olnud suisa kuritegu. Vaatamata sellele, et maja vahepeal põles, peaksid selle seinad siiski, piltlikult öeldes, mäletama Johann Voldemar Jannseni, Karl August Hermanni, Jakob Hurda, Mihkel Veske, Jaan Tõnissoni ja paljude teiste eesti rahva paremate poegade sütitavaid ja harivaid kõnesid Vanemuise seltsi kõnekoosolekutel, eesti teatri sündi (just siin mängiti 1870. aasta 24. juunil esimest korda eesti keeles eesti autori tükki, milleks oli Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg“) ning esimese üldlaulupeo vaimsel tõukel tekkinud Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, Aleksandrikooli peakomitee, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi toimetamisi (kõik nimetatud leidsid esialgu peavarju Vanemuise seltsimajas), sest hoone pärast põlengut üles ehitanud ehitusmeister Teas kasutas ära kogu vanast hoonest säilinud kasutuskõlbliku materjali.
Mõtteline teekond
Muuseumi esimese korruse saalis saab külastaja läbi teha mõttelise teekonna esimesest, 1869. aastal Tartus peetud laulupeost kuni 2004. aastal Tallinnas peetud XXIV laulupeoni. Esimesena äratab tähelepanu seinasuurune stereopilt, mis tehtud Elmar Kitse 1947. aastast pärit esimest üldlaulupidu kujutava maali järgi ja mis läbi punasiniste prillide vaadates tõepoolest ruumiliseks muutub. Keset saali seisvas silindrikujulises klaasvitriinis ripub aga justkui õhus (tegelikult siiski peente jõhvide küljes!) Johann Voldemar Jannsenile Vanemuise seltsi poolt 50. sünnipäevaks kingitud dirigendikepp, millega ta juhatas koore esimesel üldlaulupeol. Kui kepp vastava mootori abil liikuma panna, näib kogu saali üle valitsevat papa Jannseni nähtamatu käsi.
Papa Jannsen oli see, kes senini lihtsalt maarahvaks tituleeritud inimesi esimesena eestlasteks nimetama hakkas ning esimesena taipas, mida võib neilesamadele eestlastele anda see, kui nad sakslaste laulupidude pidamise traditsiooni üle võtavad ja seda omal viisil edasi arendama hakkavad.
„Ehkki 1869. aastale oli eelnenud mitu ikaldusaastat ning ehkki peopidamisloa viibimise tõttu hilines ka nootide trükkimine, oli peoeelne vaimustus nii suur, et inimesed ei pidanud paljuks kilomeetrite ja kümnete kilomeetrite tagant kooriharjutustel käia,“ ütles Heivi Pullerits.
Laulupeod panid tema sõnul aluse eesti rahvuskultuuri edenemisele ja eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ärkamisele. Ilma laulupidudeta võinukski eestlased jääda allasurutud orjarahvaks.
„Laulupeod on olnud eestlastele rahvustunde ja rahvuslike püüete väljaelamise kohaks,“ ütles Heivi Pullerits. „Seepärast ei toimunud ka laulva revolutsiooni ajal kõige rahvarohkemad kokkusaamised mitte Toompeal või kusagil mujal, vaid ikka lauluväljakul.“
Lisaks üldlaulupidudele leiavadki esimese korruse ekspositsioonis kajastamist tudengilaulupeod, poistekooride laulupeod ja laulev revolutsioon, mille üheks säravamaks persooniks kujunes Jõgevalt pärit helilooja Alo Mattiisen.
„Alo ema Helmi Mattiisen on Laulupeomuuseumile annetanud Alo elulugu sisaldava raamatu, fotosid ja noote,“ ütles Heivi Pullerits. „Teine jõgevamaalane, kellelt palju materjale oleme saanud, on Nurga koduloomuuseumi perenaine Helma Kaeval. Ka Palamuse kihelkonnakoolimuuseumiga on meil olnud hea koostöö.“
Südame asi
1990. aastatel leidus päris palju skeptikuid, kes arvasid, et laulupeod hakkavad end ammendama ja moest minema. Toonane Eesti Vabariigi president Lennart Meri kummutas selle arvamuse kümne aasta taguse XXIII laulupeo avakõnes, öeldes: „Laulupidu pole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moe asi. Laulupidu on südame asi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus.“ Nagu paljude muude asjade puhulgi, oli president Meril ka selles asjas õigus. Mida näitas tänavusele laulupeole pürgijate tohutult suur arv.
„Eriti hea meel on mul selle üle, et noored nii suure innuga laulupeoks valmistusid,“ ütles Heivi Pullerits.
Tema enda esimene laulupeomälestus pärineb 1947. aastast. Siis, üheksa-aastasena käis ta laulupeol kaasas Tartu raudteelaste segakooriga. Ta isa, selle koori dirigent, oli sama aasta aprillis arreteeritud ja viibis Nunne tänaval asunud raudteelaste erivanglas.
„Mäletan laulupeost vaid seda, et kui me Nunne tänava vanglast mööda marssisime, ütlesid lauljad: „Laulame kõvemini, et dirigent Valter ka meid kuuleks.“,“ meenutas Heivi Pullerits.
Tänavune laulupidu on tema jaoks esimene, millele ta lauljana (viimati laulis ta TÜ vilistlasnaiskooris) ei lähe. Tervis enam ei luba ja hääl pole ka see, mis nooruses. Aga laulupeotuli on tema hinges niisama elav kui iga teise eestlase hinges.
iii
RIINA MÄGI
