Nii enne kui pärast lastekaitsepäeva on siin-seal kurdetud selle üle, et meie lastetoetuste süsteem on liiga kulukas ja et rikaste vanemate lapsed toetusraha ei vajavatki. Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Liina Kersna leidis näiteks, et lastetoetust võiks maksta eelkõige neile, kes seda päriselt ja tõsiselt vajavad ning ülejäänute puhul võiks piirduda 20 euroga. Talle sekundeeris teine reformierakondlane Rein Lang, kelle hinnangul on lastetoetuste tõstmine väga kallis ja ebaefektiivne demograafiline meede.
Kõige raskemas seisus üksikvanemaga pered
Pean taolisi üleskutseid ja seisukohti vastutustundetuteks olukorras, kus veel paar aastat tagasi elas absoluutses vaesuses üle 24000 lapse ja suhtelises vaesuses üle 50000 lapse. Loodetavasti on tänaseks need arvud tänu vajaduspõhise lastetoetuse sisseseadmisele ja aasta alguses toimunud lastetoetuse kahe- ja poolekordsele tõusule tublisti kahanenud. Aga tuhanded kitsikuses ja ilmajäetuses kasvavad Eesti lapsed on jätkuvalt kurb tõsiasi. Värske statistikaameti sotsiaaluuring tõi näiteks välja, et igas kaheksandas Eesti peres ei söö laps täisväärtuslikku toitu ja et kõige raskemas seisus on üksikvanemaga pered, kellest viiendik ei saa oma lapsele või lastele lubada iga päev värskeid puu- ja aedvilju ning pea sama paljud liha või kala.
Lubamatu on kiruda nn lausalisi toetusi ajal, kus vaatamata vägagi heldele ja hästi teenivate emade-isade poole kaldu vanemahüvitise süsteemile pole kümne aasta jooksul toimunud sündimuses nii loodetud positiivset pööret. Vähemasti sotsiaaldemokraatide jaoks on laste vaesuse vähendamine ja positiivse iibeni jõudmine ühed kõige tõsisemad ühiskonna ees seisvad väljakutsed. Mõlemale valukohale keskendub ka aprillis sõlmitud uus koalitsioonilepe, mille nurgakiviks pean ma lastele ja peredele suunatud paketti. Viimane oli ka peamine põhjus, miks sotsiaaldemokraadid läksid valitsusvastutust kandma.
Aino Järvesoo algatus aktuaalne
Reformierakondlaste mõttekäigud ei leidnud vähemasti praegu laiemat kõlapinda ning riigikogu kinnitas 15. juunil peretoetuse seaduse muudatused, mis tõstavad tänase 45 euro suuruse lastetoetuse 60 euroni ja kindlustavad 2017. aastast kolme ja enama lapsega pered 200 euro suuruse igakuise lasterikka pere toetusega. Aga pole sugugi võimatu, et keegi avab taas debati “lausaliste” toetuste üle ja arvab sarnaselt Liina Kersnaga, et selle 60 euro puhul on tegu laristamisega.
Mina olen sügavalt teist meelt, nagu oli ka meie rahva kestmajäämise ja Eesti laste pärast südant valutanud auväärne proua Aino Järvesoo, kes algatas juba aastatuhande alul liikumise “igale lapsele 1000 krooni”. Selle tähiseni jõuame me tervelt 16 aastat hiljem ehk siis aastaks 2017. 60 eurot pere esimesele ja teisele lapsele ei ole priiskamine, selle maksmine on riigile igati jõukohane.
Rahvusvaheliste uuringute kõrval kinnitavad ka meie rahvastiku- ja sotsiaalteadlased, et universaalsed lapsetoetused aitavad kõige paremini lapsi vaesusest välja tuua ja ka vaesust ennetada. Sama teed on läinud ka Põhjamaad, kus sündimus on Euroopa keskmisest märksa suurem.
Universaalne lastetoetus saadab ühtlasi ühiskonnale sõnumi, et iga laps on väärtus, iga laps on oluline. Pole kahtlustki, et see on abiks paremal järjel ja ka päris heal järjel lastega peredele. See annab neile kindlustunde ja lubab julgemalt pere juurdekasvu planeerida.
Ja peredel, kes tunnevad, et neil pole riigilt raha vaja, on alati võimalus loobuda.
Majandusraskustes perede lapsed vajavad kahtlemata täiendavat tuge, sealhulgas mitmeid teenuseid. Ühe lapsega pere puhul on vajaduspõhine toetus täna 45 eurot ja kahe lapsega pere puhul 90 eurot. Kitsikuses elavatele peredele toob tuntavat leevendust 2016. aastal kerkiv toimetulekupiir. See tõuseb tänaselt 90 eurolt 130 euroni kuus, kusjuures toetuse arvutamisel kehtib ka laste puhul seesama 130 euro suurune määr.
Iga lahendus on tervitatav
Kahjuks ei ütle Liina Kersna ega ka ükski teine kriitik, kuhu tõmmata piir, millisest vanemate sissetulekust alates on lastetoetuste maksmine laristamine. Kas see tuleks sättida näiteks keskmise palga või siis kahe keskmise palga peale? Kas me ütleme õpetajale, kes teenib ületunde tehes keskmist palka, et sa tuled ise hästi toime ja sinu lastele pole toetust vaja? Tõsi on ka see, et kui me lööme lapsed kahte lehte või isegi rohkemasse laiali, siis läheb kogu süsteemi ülalpidamine ja toimimine väga kulukaks.
Laste lahterdamine ja sildistamine on libe ja ohtlik tee. Lapsed ja lastega perede heaolu parandamine on meie riigi ja rahva jaoks võtmetähtsusega küsimus. Tuleb teha kõik selleks, et peredesse sünniks rohkem lapsi ja et ükski laps ei kasvaks üles puuduses. Iga lahendus, mida riik teeb laste hüvanguks, on tervitatav.
KALVI KÕVA, riigikogu liige, SDE
