Järg 5. veebruaril ilmunud osale
24. novembril 1940 kehtestati Eestis Vene rubla kursiga 1 kroon = 1,25 rubla.
Suurte talude omanikke hakati kulakuteks nimetama. Kulakud pidid metsas puid lõikama ja välja vedama.
“Mets mühiseb ja kulak lõikab puid,
pops nohiseb ja mõõdab tema maid,” lauldi.
Isa luges 25. novembri lehest, kui palju inimese kohta midagi osta võib, näiteks pool kilo suhkrut, 10 meetrit puuvillast riiet jne.
Jõule enam polegi
24. detsembril tõime jõulukuuse ülemisest metsast. Isa ütles, et nüüd enam jõulusid ei ole ja jõuluvana ei tule, sest meie jõuluvanakuusk on nüüd Kiima oma.
Inglipildiga komme enam jõulupuu otsa panna polnud, ka õunu mitte, sest õunapuud võttis külm eelmisel talvel ära. Kuuse otsa panime mõned eestiaegsed küünlad, omatehtud piparkooke ja väikese värvilise kanaarilinnu kujuga ehte.
Jõulud olime kolmekesi kodus, külla ei läinud ja ka meile ei tulnud keegi. Inimesi kadus ja vangistati pidevalt, iga päev võidi ka isale järele tulla.
5. jaanuaril 1941 rääkis isa, et Tartusse Tähtvere parki olevat maetud üks riigikukutaja 1924. aastast, Hans Heidemann. Ta olevat Vorbuse metsast välja kaevatud ja parki ümber maetud.
Ei tea, kuidas need kondid külmunud maa seest üles leiti, mõtlesin mina.
12. jaanuaril oli NSVL Ülemnõukogu valimiste päev. Valiti kedagi Karl Säret.
Kõike on küllalt, aga ei jätku
21. jaanuaril oli “onu” Lenini surmapäev. Õpetaja rääkis meile koolis punases toas, kui hea laste sõber oli onu Lenin. Ja et nüüd on meil onu Stalin ja kui hea elu meil nüüd tuleb.
25. jaanuaril viidi vangi kolm inimest, keda isa tundis. Need olid Pärt Kastemäe Saadjärve vallast, Rudolf Uuk Kaarepere vallast ja August Etti Kudinalt. Neid süüdistati kuulumises enamlastevastasesse organisatsiooni Tasuja, aga kas oli sellist organisatsiooni üldse olemas, ei tea. Ilmselt esitati selline süüdistus targematele, taibukamatele ja rikkamatele inimestele, et neist lahti saada.
4. veebruaril käis isa linnas ja sai osta emale paari vilte. Aga suhkrut ei olnud. Rääkisin isale, mida õpetaja koolis rääkis. Isa ütles selle peale, et nüüd on enamlaste valitsus ja kõike on küllalt, ainult et kõike ei jätku.
Vanasti oli akendel saapad ja vildid,
nüüd pole muud kui enamlaste pildid.
15. veebruaril rääkis isa, et Osvald Kurs Kudinalt oli vangi viidud.
Oma lipp jalge alla
24. veebruar 1941. Õhtul käis Küti Juhan meil ja rääkis, et Voldis oli endise Kaitseliidu maja lipuvardas olnud sinimustvalge. Lipu nöörid olid läbi lõigatud ja keegi kohalik aktiivne punane sai selle maha rebitud. Oli jalaga peale astunud ja ribadeks rebinud.
6. märts. Maarja-Magdaleenast viidi vangi Kustav Ilves.
14. märts. Äksist viidi ära Mart Pärlin.
30. märts. Kõdukülast Mällo talust arreteeriti August Pallo.
2. aprill. Äksist viidi ära Valter Peiker.
11. aprill. Kaiaverest arreteeriti Voldemar Raudsepp.
28. aprillil viidi ära Kaitseliidu Maarja kompanii pealik Aleksander Sepp. Iga päev võeti kinni üks või mitu kohalikku meest ja keegi ei teadnud, mis neist edasi sai.
Koolivaheaeg algas, aga ei tule vist karjaminekutki. Loomi on vähem ja isa arvas, et lehmad võivad vahepeal ka ketis olla. Inimesed kardavad Siberisse viimist, räägitakse, et varsti tuleb sõda. Loodetakse, et siis pekstakse enamlased siit välja.
1. juunil käis Küti Juhan meil, kaasas kaks portselankorgiga õllepudelit. Arutasid isaga maailma asju ja rääkisid sõjast, mis on kohe puhkemas.
11. juuni hommikul ärkasin seakisa peale. Päike oli alles tõusnud. Ema kuumutas rehetoa katlas vett ja ütles, et üks siga tuli ära tappa. Liha keedeti ära ja isa pani selle poepidamise ajast jäänud kolmetoobistesse kompvekipurkidesse. Ta tinutas need kinni, jättes peale väikese augu. Siis pandi liha purkidega uuesti keema ja pärast tinutas isa ka need väikesed augud purkides kinni. Õhtul viis isa lihapurgid kaevu seisma ja rääkis mulle, et kui meid emaga Siberisse viiakse, siis on meil midagi kaasa võtta. Ta arvas, et teda ennast pannakse kohe vangi ja lastakse maha. Ja kui meil kolmekesi õnnestub ennast metsas varjata, siis on ka seal liha vajalik.
Mina ei osanud esialgu midagi karta, niikaua kui isa ja ema alles, oli mul kõik hästi.
Õhtul praadis ema veel liha, pani kahetoobistesse klaaspurkidesse ja valas sularasvaga üle, nii pidi see ka hästi säilima.
13. juunil käis meie sugulane Jeela meil. Metsas varjul olevad mehed olevat rääkinud, et Saksamaa ja Venemaa vahel on alanud sõda. Võetakse ära autosid. Nende pere auto, millega kunagi taksot sõideti, olevat ammu ära võetud.
Hiljem on selgunud, et 13. ja 14. juunil koguti Eesti ohvitserid, kes olid moodustatud Eesti Territoriaal-laskurkorpuses, kokku ja saadeti Petserisse. See oli korraldatud kavalalt, neile öeldi, et minnakse õppustele ja lasti kaasa võtta nii kaardid kui püstolid. Petseris viidi mehed endisse Kaitseliidu majja ja seal ükshaaval teise ruumi, kus juba ukse peal öeldi, et olete arreteeritud. Kisti maha eraldusmärgid, võeti ära kõik asjad taskutest, samuti kellad ja sõrmused. Pandi põrandale istuma, käed põlvedel. Edasi saadeti nad Siberi vangilaagritesse, kus peagi maha lasti.
Küüditamine algab
13. juuni õhtul tuli Arved Parts meile ja rääkis, et täna öösel võib küüditamine alata. Mida nad isaga veel rääkisid, ma ei kuulnud, sest isa saatis mind emale appi loomi talitama. Isa läks hiljem ka Elkenite poole ja rääkis neilegi, mida Arvedilt kuulnud oli, kuid Elken ei uskunud ja ajas lori vastu.
Ema ja isa pakkisid asju, mida kaasa võtta, kui meid kätte saadakse ja Siberisse viiakse.
Sooje riideid ja toitu viidi ka kruusaauku ja metsa. Isa ütles, et nüüd peame ka meie metsa minema, sest arvata on, et tullakse järele.
Ema käis Müüride pool ja ütles Evaldi vanaemale, et tulgu hommikul loomi talitama, ja kui me tagasi ei tulegi, siis vaadaku, mis siin edasi saab.
Saabus valge suveöö. Tegime kruusaauku, kust kodu näha, kasukatest aseme. Mina ja ema jäimegi ööseks kruusaauku, isa oli koos teiste ümbruskonna peremeestega metsas. Seal olid Emil ja Arved Parts, Juhan Paluoja, Jaan Kask ja veel mõned. Hiljem kuulsin, et neil oli ka relvi. Oli kokku lepitud, et kui meie koer Tausi kodus haukuma hakkab, siis jookseme me emaga kruusaaugust metsa.
Ema valvas ja ka minul ei tulnud und. Rohutirtsud siristasid, konnad kargasid sulpsudes vette, ööbik laksutas ja rukkirääk tegi häält.
Lõpuks olin magama jäänud ja ärkasin Tausi haugatuse peale. Linnud juba laulsid, aga kaugemal, Raigastvere pool haukusid ägedalt koerad, seejärel läksid ärevile ka meie küla koerad. Nii Tallinna maanteelt kui Raigastvere poolt kostis automürinat ja kõva häälega rääkimist.
Hommikul läks ema koju loomi talitama, ka isa tuli koju ja loomad aeti välja. Mina läksin neid valvama ja isa ütles mulle, et ma karja juurest kodu silmas peaksin. Kui näen midagi kahtlast, siis jätku loomad sinnapaika ja mingu lell Taaveti poole. Teda ehk ei viida ära, ta on lihtne käsitööline ja tal pole talu. Isa rääkis, et kui seni vangistati inimesi üksikult, siis nüüd olid autodes olnud perekonnad.
Järgmise öö olime jälle metsas, Müüri vanaema söötis hommikul sead, lehmad ja lambad olid ka öösel metsas.
Öösel oli voldi poolt laskmist kuulda. Mina kartsin hirmsasti, et võib-olla peab isa juba teiste meestega venelaste vastu sõda.
Hommikul tuli isa meie juurde. Ta oli kuulnud, et 80 protsenti eestlastest tahetakse Siberisse saata, et siin kolhoose teha saaks. Räägiti ka, et kümne päeva pärast tuuakse uued raudteevagunid ja siis hakatakse uuesti ära viima.
Saadjärve vallast oli 14. juunil kätte saadud ja ära viidud Eesti piirivalve looja kindralmajor Ants Kurvits.
17. juunil tuli isa ja rääkis, et Tartus olevat poed kohvritest tühjaks ostetud. Ülikooli töötajatele ei tahetavat enam palka välja maksta, sest ilmselt saadetakse paljud välja. Ka Julius Kuperjanovi naist Alicet olevat nähtud 14. juunil raudus kätega Tartu jaamas. Ta hukati 17. juulil 1942.
Metsavennad oli rääkinud, et viimane tähtaeg, millal Saksamaa Venemaale sõja kuulutab, on 21. juuni. Eestiaegsed kaitseliitlased ütlesid, et juba on nähtud Saksa langevarjureid. Olid lubanud, et meil Siberit ei ole, me saadame enamlased taevasse.
1941. aasta jõulude ajal on kirjutanud Marie Under:
Kõnnin mööda jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa,
igal lävel tahaks kummardada,
ükski maja pole leinata.
19. juunil tulime koju ja ajasime ka loomad lauta.
Lõuna ajal käisin Kärksi meiereid juures posti toomas. Koos lehtedega oli seal ka kiri — minu onupoja Raimond Kondi pulmakutse. Otsustati, et isa läheb Vägevale pulma, me emaga jääme koju. Öösel oli hea oma sängis magada, aga selleks ööks, kui isa kodunt ära läks soovitas ta meil kruusaauku minna..
Laupäeval, 21. juunil tuli Andimetsa Arved meile ja rääkis, et mehed lähevad ööseks metsa. Tundmatu raadiojaam oli öelnud, et öösel algab Nõukogude Liidu ründamine. Sellega seoses võidakse inimesi veel enne tappa, sest küüditada enam ei jõua.
Loomad jätsime lauta ja läksime ise pärast päikeseloojangut kruusaauku. Kui me pampudega väravast välja läksime, jäi Tausi meile pikalt järele vaatama, haugatas korra ja hakkas siis uluma.
i
PAUL TOOTS
