Järg 18. veebruaril ilmunud osale
Minu käest ei küsinud keegi midagi ja nii jäi minu relvastus alles.
Augustis sadas palju, mõnel pool läksid rukkihakid juba kasvama ja meie endine heinamaa oli nagu järv. Kägrade lehmad ja lambad sulpsisid jalgupidi vees ja ema ütles, et nii võivad lammastel maksalutikad tulla. Augusti teisel poolel oli kuivi ilmu ja meie küla vili sai pekstud. Terad olid siiski niisked ja osalt kasvama läinud. Ema käis Andimetsa rahvaga rääkimas ja me saime oma vilja nende kuivatisse viia, kui nende oma vili kuivatatud. Võtsime ka puud kodunt kaasa.
Mina kütsin öösiti kuivati ahju ja segasin vilja.
Ikka liikusid jutud Ameerika vägedest, kes Balti riike venelaste käest vabastama tulevad. Olevat nähtud ameerika lennukikandjaid Balti merel jne.
Ema viis normivilja ära. Selle eest maksti naeruväärset hinda, makse küsiti aga sadades rublades.
Rootsi raadio andis jätkuvalt teateid Eesti paadipõgenike jõudmisest sealsetesse randadesse.
Jälle kooli
1948. aasta 1. septembril hakkasin käima Saadjärve koolis.
Esimene koolipäev oli kolmapäevane päev. Juba hommikul pimedas hakkasin kooli poole astuma. See kandis siis ametlikult nime Saadjärve MTK ehk mittetäielik keskkool. Kunagi nimetati seda kooli ka Kõduküla kooliks, siin oli kunagi ministeeriumikool ja ka pedagoogikaklass.
Koolimaja kõrval oli vallamaja kahe arestikambriga. Seal hoiti noil segastel ja julmadel aegadel kinni arreteeritud talumehi, kuni neid paras grupp Tartusse saatmiseks kokku sai. Samas lähedal oli ka endine magasiait, mis rahvamaja ülesandeid täitis.
Saadjärve oli vana ja kuulus kool. Siin oli muide pärast Tartu Õpetajate Seminari lõpetamist töötanud ka õpetaja Lauri prototüüp Ludvig Roose, kellest hiljem teatavasti Palamuse kihelkonnakoolis ka Oskar Lutsu õpetaja sai. Siin oli kord õpetajaks hiljem psühhiaatrina töötanud Heiti Kadastik; esimene õpetajakoht oli siin omal ajal ka Raigastvere kuueklassilise kooli juhatajal Karl Maldaril.
Saadjärve MTK direktor oli 1948. aastal Hugo Tepper, õpetajad Hilja Jurs, Liidia Kiika, Evi Kriisa, Hilda Aulis, Maarja Tobro, Mercedes Tamm.
Minuga ühes klassis õppis ka mu ema poolt sugulane Jaak Kinger. Kogu nende pere viidi 1941. aasta juunis Siberisse, Jaak ja tema õde tulid aga möödunud aastal kahekesi Siberist ära.
Esialgu käisime Meose Veljoga iga päev koju, aga oli lubatud, et kui on väga halvad ilmad, võime internaati jääda.
Kartuleid müümas
Kodus kolisin magamisaseme lakast tuppa. Ka Viktor Kabanen oli meie juures, tegeles minu asemel rehepeksu ja kartulivõtuga.
Ühel pühapäeval saatis ema mind Tartu turule kartuleid müüma. Maksud tahtsid maksta ja ema tahtis, et ma harjuksin üksi turul käima. Õhtul panime Viktoriga koorma vankrile, hommikul pimedas hakkasin minema. Koormaga tähendas minek neli tundi teed. Vankri esimene ratas hakkas varsti kahtlaselt kägisema. Kui linna ääres kivisillutisele jõudsin, vajuski ratas ära ja Pati ei jõudnud enam vedada. Pakkusin möödaminejaile kartuleid müüa ja sain ühe vene vanamehega kaubale 35 rubla kott. Andsin kartulid sinnasamasse lähedale hoovi ära ja asutasin tagasiteele. Kui linnast välja sain, tulid katkisel rattal kõik kodarad ära. Korjasin need vankrile ja kui nägin tee ääres rõuguredelit, võtsin sealt lati, millega vankrit alt toetasin. Vahetasin ka esimese katkise ratta tagumise vastu ja nii jõudsin selle vildaka sõiduriistaga hilja õhtul koju.
Sügise edenedes läksin pimedas kooli ja kui tulin, oli ka juba pime. Tädi talust Sääritsalt meile peitu toodud asjade hulgas oli ka jalgratas “Eterna”. Ema lubas küsida, kui kedagi nende perest näeb, kas ma võin sellega koolis käia. Saaksin rutem, sest kõndimise peale kulus palju aega.
Mõnel päeval oli nii, et ema juba magas, kui mina veel koolitööd tegin. Viktor käis õhtuti kinos, aga ema mind nendele kinodele ja pidudele ei lubanud ja ega ma tahtnudki. Ma teadsin, et seal juuakse ja kakeldakse pussidega. Neid kusagil ei müüdud, aga kuskilt neid saadi ja olemas nad poistel olid, Oskaril ja Viktoril ka.
Iseliikuv supikulp
Ühel õhtul mõtlesin Viktorile nalja teha, kui ta kodunt ära oli. Panin supipajas kulbile niidi külge, et kui ta öösel tuleb ja pliidilt suppi võtma läheb, siis tõmban niidist. Las ta siis imestab, kui kulp ise suppi tõstma hakkab.
Öösel ärkasin mingi kolina peale ja tõmbasin kohe niidist. Kulp hakkas pajas liikuma, paja kaas kukkus maha ja veeres kõrinal üle toa. Ema hõikas sängist: “Viktor, ahjus on kartulid ka!” Kõik jäi aga vaikseks. Ema läks vaatas, aga eestoas polnud kedagi. Ema arvas, et kass kolistas, otsis teda toast, aga ei leidnud. Mina pistsin pea teki alla ja naersin. “Sina said jälle tükiga maha, kulbi küljest tuleb niit sinu voodi juurde,” avastas ema.
Millal Viktor ükskord tuli, seda ma ei kuulnudki.
Septembri lõpus läks ema Tartusse isale pakki saatma ja otsis pärast ka oma õelapsi Edmundit ja Feldat. Edmund oli Tartus autojuht ja Felda bussikonduktor, nende ema viidi vangi ja oma tallu Sääritsale nad enam minna ei tohtinud. Ema sai loa, et ma tohin nende jalgratast kasutada. Nüüd sain hakata rattaga koolis käima, päevaks panin selle koolimaja kõrvale puukuuri, kus ka teised oma rattaid hoidsid.
Meose Veljo andis mulle lugeda raamatut “Eesti rahva kannatuste aasta”. Seal on kirjas kommunistide teod 1940. ja 1941. aastal. Nende inimeste kohta, kes selliseid tegusid tegid, ei saa öelda isegi sead, sest sead küll nii ei tee, kui ehk marutõbiselt.
Sel ajal, kui ema linnas käis, oli Viktor kodus ema käskimise peale saia teinud. Saiad olid nii ilusad ja lõhnasid hästi, et suu hakkas vett jooksma. Aga kui sööma hakkasime, selgus, et Viktor oli unustanud soola. Ta pani hoolega tähele, kuidas ema saia tegi, aga seda ei märganud, et ta soola ka tainasse pani.
Jälle oli kuulda jutte varsti algavast sõjast, aga et neid jutte nii palju oli liikvel olnud, siis me ei suutnud neid enam uskuda.
Raudtee äärde mäeveerule Mäemõisa talu juures oli laotud pae- ja põlevkivikildudest ring ja selle keskele punastest tellisekildudest viisnurk. Ema ütles, et viisnurk on metsalise märk.
Meie klassi seinal Saadjärve koolis olid reas kõigi suurte juhtide pildid: Lenin, Stalin, Marx, Engels ja Beria.
Meie külanõukogu esimeheks sai meie naabrimees Eduard Kiima, kes rääkis, et Voldis on nüüd “kobratiiv” (kooperatiiv) ja et varsti tulevad kolhoosid.
Üksinda kodus
Ema pani Viktori lammast tapma. Ta oli seda tööd varem ise ka teinud, aga ütles, et Viktor ikkagi meesterahvas. See töö ei edenenud kuidagi, kõik kohad olid verd täis ja lambal ei tahtnud hing sugugi välja minna. Ema tegi rupskisuppi, tagumised kintsud lubas aga isale saatmiseks ära suitsutada. See käis nii, et ta pani pliidi tagumisest august toorestele lepahalgudele lihatükid ja tegi pliidi alla väikese tule. Nii läks liha pehmeks ja suitsus ära, et tee peal hallitama ei läheks.
Oktoobri teisel poolel pidi Viktor jälle meilt ära minema, sest meid hakati süüdistama võõra tööjõu tarvitamises. Eks ta oli vahepeal kusagil ära ja tuli jälle tagasi, sest ega tal kuhugi ju minna polnudki.
Üksinda kodus
Kui ilmad väga halvaks läksid, jäin ööseks internaati, magasin Veljoga ühes voodis, sest mul polnud veel voodi sinna viidud.
Ühel päeval saadeti mulle aga kooli teade, et ema on Voldi haiglas. Emal oli juba ammu mingi lööve käe peal, mis hiljem hullemaks läks ja leemendama hakkas. Tal oli tõusnud ka kõrge palavik ja ta oli läinud arsti juurde. Doktor Pilv oli ta haiglasse jätnud. Voldis oli üks haiglapalat viie voodiga. Koolist koju tulles käisin ema vaatamas, siis läksin koju, kus tuba külm, ja hakkasin kütma. Kütsin hagudega, et puid kokku hoida, ja söögiks panin rasvaga kartulid ahju. Kägrad olid loomad ära talitanud, kuid otsustasin, et järgmisel päeval kooli ei lähe, talitan ise loomad ja lüpsan lehmad.
Pidasin plaani, et kui ema varsti koju ei tule, siis pean veel järgmisel nädalal ühe päeva koolist puuduma, et isale pakk ära saata.
i
PAUL TOOTS
