Põltsamaa käsiteokoda on käsitööinimeste silmis hinnatud koolituspaigaks kujunenud. Ülemöödunud reedel jagas seal kümmekonnale Põltsamaa lapitööhuvilisele oma teadmisi Elle Ikävalko. Tema tavatu ja loominguline lähenemine lapitööle haaras naisi nii, et kella vaatamine unustati sootuks.
“Tutvusin Elle Ikävalkoga Eesti Lapitöö Seltsis,” ütles Põltsamaa käsiteokoja üks perenaisi Katre Arula. “Tema tööd jäävad näitustel kohe silma, sest need on teiste omadest nii palju erinevad. Need ei meenutagi tihti lapitöid, vaid on nagu tõelised kunstiteosed.”
Katre Arula sõnul on Elle Ikävalko oma uudsed töövõtted enamasti ise leiutanud. Ta värvib vajaduse korral kangaid, kasutab palju tepinguid jne.
“Elle kui koolitaja hea omadus on see, et ta ei jäta ühtki “salanippi” tagataskusse, vaid räägib kõik ära. Need, kes käsitööga endale leiba teenivad, kardavad tihti endale konkurente kasvatada ning hoiavad seepärast pool suud kinni.”
Pole ime, et Katre Arula soovis sellist väärtuslikku koolitajat nagu Elle Ikävalko ka Põltsamaa naiste ette saada. Ning tallinlanna oligi nõus tulema. Kaasas oli tal rohkesti valmis- ja proovitööde näidiseid, uudseid materjale ja töövahendeid ning terve virn välismaist erialakirjandust. Naised, kes koolitusele tulid, võtsid aga kaasa õmblusmasinad.
“Hommikul alustasimegi masinate häälestamisest,” ütles Katre Arula. “Vabajalatikand, mida Elle meile täna õpetas, oli enamiku jaoks täiesti uus teema. Selle töö kallale asudes on masinat vaja spetsiaalselt seadistada.”
Kui siinkirjutaja lõuna paiku käsiteokotta jõudis, tutvusid naised Elle Ikävalko juhendamisel parasjagu sellise materjaliga nagu tyvek. See on õhuke valge kunstmaterjal, millest tehakse kaitsekombinesoone. Elle hangibki seda nii, et läheb töörõivaste poodi ja ostab sealt mõned XXXL suuruses kombinesoonid ja lõikab need tükkideks. Ning siis asub nende tükkide abil kangapinda huvitavamaks muutma.
Ei saa magadagi
Kuidas see käib? Aga nii, et tyvek kinnitatakse nn vaba keerutamisega õmbluse abil kanga pahemale poolele ning asutakse seda siis kuumaõhupuhuri (mitte ehitusmeeste, vaid käsitöötegijate jaoks mõeldud puhuri) või triikraua abil töötlema. Kuumuse mõjul tõmbub tyvek kokku ning moodustub huvitav reljeefne muster.
“Õmbluse kujust sõltub see, kuidas materjal kuumutades kujundit moodustama hakkab,” ütles Elle Ikävalko. “Õhukeste kangaste puhul töötab see võte paremini. Sellise töö jaoks saab lasta käiku kangad, mida lapitöö puhul tavaliselt ei kasutata. Sedalaadi kaunistus sobib näiteks kleidikaelusesse, taskule või mujale.”
Lisaks Tyvekile tutvustas Elle Ikävalko Põltsamaa käsitööhuvilistele teisigi uudseid materjale, mis lapitöös kasutada sobivad. Neid saavat tema sõnul isegi aiast. Elle juhendamisel õpiti sedagi, kuidas loodusest korjatud materjali abil kangale päikesetrükki teha, kuidas uut moodi aplitseerida, kuidas kanavõrku kasutades ülilihtsalt vahvelkrookeid teha jne.
“Ma ei saa vist öösel magadagi, vaid mõtlen, kuidas täna õpitut edaspidi ära kasutada,” ütles üks kursuslastest Milvi Lojander.
Elle Ikävalko ise sattus lapitöö lummusesse umbes viisteist aastat tagasi. Tema elus oli järgemööda toimunud mitu suurt muutust: ta oli abiellunud ning sattunud silmitsi tervisehädadega, mis ei lubanud tal oma senist tööd edasi teha: ta oli olnud ligemale kolmkümmend aastat juhtival tööl haridusvaldkonnas. Käsitöö aitas tal positiivset ellusuhtumist säilitada. See kujunes tema jaoks justkui teraapia vormiks.
Leidis oma tee
“Olin käsitööd ennegi teinud, ent mitte lapitööd,” meenutas Elle Ikävalko. “Siis aga sattusin Göteborgis, kus me tollal elasime, näitusele, kus mu pilku köitis üks tormist merd kujutav pilt. Kaugelt vaadates näis see maalituna, lähemale minnes avastasin, et tegelikult koosneb see rebitud kangatükkidest. “Ei ole võimalik!” ütlesin endale ja tundsin, et tahan ka midagi sarnast teha.”
Peatselt kolis Elle koos soomlasest abikaasaga viimase töö pärast Soome. Seal osales ta mitmel lapitöö alasel koolitusel, ent taipas peagi, et traditsiooniline lapitöö talle ei sobi. Ning ta asus otsima selles valdkonnas oma teed.
Otsingud jätkusid ka siis, kui Elle ja tema abikaasa Eestisse kolisid.
“Ma olen uudishimulik inimene ja tahan kogu aeg midagi uut õppida,” ütles Elle Ikävalko.
Ta on tellinud rohkesti lapitöö alaseid raamatuid ja ajakirju (enamasti Inglismaalt ja USAst; Saksamaal trükitu lugemiseks ei oska ta piisavalt saksa keelt), jälginud internetist, mida teised selle valdkonna inimesed teevad, ning sünteesinud sel viisil kogutut oma ideedega. Ennekõike peabki ta end lapitöös iseõppijaks. Viimasel ajal tuleb aga üha sagedamini ette, et teda kutsutakse teisi õpetama.
“Möödunud suvel juhendasin näiteks kolme kursust,” ütles Elle Ikävalko. “See on ühest küljest raske, aga pakub samas palju rõõmu. Hea meel on, kui näed, kuidas inimesed sinu pakutust innustuvad, kuidas nad sinu “hullust” jagavad. Üks päev on tegelikult sellise koolituse jaoks liiga lühike aeg. Ma kipun ikka rohkem pakkuma, kui selle ajaga vastu võtta suudetakse.”
“Usun, et peame tõesti korraldama jätkukursuse. Naised on Elle õpetustest väga huvitatud,” sõnas Katre Arula.
Siinkirjutajale jäid aga käsiteokoja koolituspäevast kõige rohkem meelde loomingulisusest pakatav õhustik ja lapitöönaiste lahedad naljad: oli tunda, et sellel seltskonnal oleks niisamagi tore koos olla.
RIINA MÄGI
