Laidi on Mustvees sündinud. Teise klassi aga tuli tollal väikesel Laidi Laiustel minna Jõgevale, sest pere kolis sel ajal Mustveest ära. Et vanaema jäi Mustveesse, sõitis tüdruk igal reedel siia ja pühapäeval jälle tagasi. “Igatsus oli suur. Kui juba järv paistma hakkas, oli nii hea tunne,” meenutab Laidi. Keskkooli ajaks sai ta lõpuks oma tahtmise ja Mustvee kooli tagasi. Pärast seda pole Laidi siit linnast praktiliselt ära olnudki. “Ei lähe ka,” on ta kindel. Praegu on Laidist saanud Mustvee linna avaliku elu tegelane. Sõna otseses mõttes, sest ta kuulub praegusse linnavolikokku, on volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees, eelmisest kevadest saati ka linna kodukaunistamise komisjonis jne. Ega Laidit oskakski muudmoodi kujutada kui aina suhtlemas ja sekkumas. Iseloom on juba kord selline, et kui midagi teeb, siis hinge ja säraga. “Sugulased ikka naeravad, et ju ma pulmalistesse olen läinud. Ema ja isa on mõlemad rahulikud inimesed. Ilmselt olen oma energia vanaemalt saanud,” leiab Laidi ise.
Täielikust pöördest elus
Pärast keskkooli läks Laidi tollasesse Viljandi kultuurikooli näitejuhtimist õppima. Siis aga sündisid kaksikud Laura ja Indrek ning sinna see õppimine jäigi. Kaksteist aastat järjest töötas Laidi Mustvee kultuurikeskuses kunstilise juhina ning tundis järjest enam, et peab töökohta vahetama hakkama. “Kultuuritöö pole pereinimese jaoks. Tagantjärele mõtlen, et enam kunagi ei tahaks küll niiviisi öösiti tööd teha. Kui ikka juba tunned, et ei taha enam tööle minna, siis tuleb teha valik,” kinnitab Laidi. Viis aastat tagasi tegigi ta elus täieliku pöörde, läks tööle raamatukokku ja asus samal ajal Viljandis kõrgharidust omandama. Tänavu kevadel seisab Mustvee raamatukogu direktoril Laidi Zaleke?inal ees Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamine raamatukoguhoidja-infotehnoloogi erialal. “Mul on nüüd õnnestunud läbi teha kooli kõik etapid ? näitejuhtimist õppisin kultuurikoolis, uuesti astusin kooli kolled?i ajal ja lõpetamiseni jõuan akadeemias,” naerab Laidi. Praegu on tal käsil diplomitöö, mille teemaks “Mustvee raamatukogu kogu kujunemine”. Nii saab ühtlasi 1901. aastal asutatud raamatukogu täielik ajalugu kaante vahele. Suureks abiks on olnud kunagi Linda Liinve kirjapandu. “Meie raamatukogu on ju eripärane, eelkõige oma kakskeelse fondi poolest,” leiab Laidi. ?Raamatukogusse tööle tulles olid mul head kolleegid, kellelt õppida. Antonina Prusakoval on praeguseks raamatukogu staa?i nelikümmend ja Lukija Suvoroval kümme aastat.”
Oma kooliaastatele Viljandis tagasi vaadates ütleb ta nüüd, et tegi viie aasta eest ainuõige otsuse. “Hakkasin õppima, sest tundsin, et halb on loll olla. Olen saanud nüüd sõna otseses mõttes targemaks, silmaring on avaram ja palju toredaid uusi tuttavaid juures.”
Lapsepõlve armastusest
Oma abikaasa ja laste isa Igori lugu nimetab Laidi harvaesinevaks lapsepõlvearmastuseks. “Igor on minust kuus aastat vanem. Ta meeldis mulle väga juba siis, kui ma olin nii 7-8-aastane. Hiljem töötas ta minu vanaema kodust üle tee. Nii see läks. Oleme nüüd kaheksateist aastat koos elanud ja võin öelda küll, et meie elu on paigas. Igor on hästi rahulik inimene. Tähtkujult on ta vähk ja mina olen kala, niimoodi me kahekesi siis rõõmsalt ujumegi,” räägib Laidi muheldes.
Lastest võib Laidi rääkida lõputult. “30. aprillil saavad Laura ja Indrek 18-aastaseks. Annab aga teist niisugust nõida otsida, kes volbriööl kaksikud, sünnitab,” naerab Laidi ning lisab siis heldinult: “Mõelda, et mõlemad lapsed korraga täiskasvanud ? no kas ei võta silma märjaks.” Laura käib praegu veel Mustvee Gümnaasiumis, Indrek õpib Tartus ehitajaks. “Mul on hea meel, et mu lapsed tänapäeva internetiajastul oskavad ka loodust hinnata ja kodus tööd ei pelga,” ütleb Laidi. Kogu perele meeldib sügiseti seenemetsas käia. “See on parim puhkus ja ega talv enne tulla ei saa, kui seenevarud keldris pole.”
Laidi on kindel, et kodust algab inimesel kõik ja seepärast on ta elu suuremad otsused alati teinud eelkõige pere ja kodu huvides.
Maapealsest paradiisist
Möödunud suvi oli esimene, mil nende pere enam koduaias kurki ei kasvatatud, selle asemele sai hoopiski rajatud uus iluaed. “Kurgikasvatusest polnud lapsest saati pääsu olnud. Eks kõik need Mustvee ilusad kodud ole kurkidega ehitatud. Praegu enam kurgimajandus ennast ära ei tasu. Mõni kasvatab nüüd võib-olla veel rohkem inertsist,” leiab Laidi.
Zaleke?inite aed rõõmustab nii pererahva enda kui ka võõraste silma. Laidi tunnistab, et tema hingele pakub see sulaselget rõõmu. Toast akvaariumist tuuakse suvel tiiki ka kalad. “Kui maapealne paradiis on olemas, siis minul on see koduaed. See on mulle tõeline patareide laadimise koht,” ütleb Laidi.
Kui Laidi linnavolikogusse valiti, oli ta endale lubanud, et hakkab hea seisma selle eest, et linna rohkem lilli saaks. Oma panuse on nad andnud selleks ka naisteklubi rahvaga, kes juba aastaid koos on käinud. Lilli istutavad nad juba mitu aastat nii linna peenardele kui ka järve äärde paati. “Minu arvates on kogu Eestis viimastel aastatel kodukaunistamisele rohkem tähelepanu pöörama hakatud. Eks siin on ka president suure töö ära teinud,” arvab Laidi.
Kakskeelsusest ja topeltpühadest
Laidi ja Igori lastel on vedanud, et nad on saanud kasvada Igori vanematega ühes kodus. “See on normaalne, et elatakse mitu põlve koos. Lapsed oskavad siis ka paremini vanu inimesi hinnata,” on Laidi kindel. Nende kodu eripära on see, et lapsed räägivad puhtalt nii eesti kui ka vene keelt. Ema-isaga kõneldakse eesti keeles, vanaemaga vene keeles. Peres on kahed jõulud, jaanipäevad, vastlad ja ülestõusmispühad. “Mustvee on kakskeelne linn ja asja tulebki nii võtta. See ongi siinse elu eripära ja rikkus,” leiab Laidi.
Igal aastal 23. detsembril koguneb nende poole ka Laidi suur suguvõsa: ema, vanaema, õe pere, kes samuti kõik Mustvees elavad. Siis peetakse koos jõulusid ning ühtlasi tähistatakse ka Laidi ja Igori pulma-aastapäeva. Teine kindel traditsioon on see, et ülestõusmispühade ajal on jänesed alati kuhugi pühademune peitnud. “Pisikesest peale on lapsed neid otsima harjunud. Tütar küsis nüüdki, et kas tänavu ka lihavõttejänesed käivad. No käivad ikka, kuidas siis muidu,” teab Laidi.
Raamatutest
Laidi sõnul on tema lemmikraamat läbi aegade Margaret Mitchelli “Tuulest viidud”, Eesti autoritest meeldivad aga talle kõige rohkem Albert Uustulndi raamatud, sest neis on elu ja hinge. Tema vanust, õieti küll noorust silmas pidades võiks arvata, et pigem peab ta lugu Kenderist, Kõusaarest või Rakkest. Nädala pärast 37. sünnipäeva tähistav Laidi ütleb aga, et ta ei oska neist eriti pidada. “Mulle on alati ka vanemate inimestega rohkem suhelda meeldinud. Endast vanemale ma naljalt sina öelda ikka ei saa. Ega mulle üldse see tänapäeva suur sinatamine ei istugi. Ju ma ikka vanamoodne olen.”
Vaatamata interneti levikule ei muutu aga raamatukogud Laidi arvates kunagi vanaks moeks. Raamatukogutöö ise on küll viimasel ajal kardinaalselt muutunud. “Kuigi lapsed ja noored ei taha eriti lugeda, saavad keskkooliõpilased juba selgelt aru, kui tähtis on osata kasutada kirjandust ja et internetist ei saa kõike seda, mida vaja. Eriti hea meel on siis, kui raamatukokku tulevad noored tudengid ja ma neid aidata saan.”
VAIKE KÄOSAAR
