Esimeses kvartalis pakkusid sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajad nõustamist 2975 korral, võrreldes 2018. aasta sama perioodiga kasvas nõustamiste arv 29 protsenti. Jõgevamaal jõudis 2018. aasta I kvartalis ohvriabi töötajani 23 uut inimest. Selle aasta esimese kvartaliga on arv suurenenud poole võrra, ehk uusi ohvreid on tulnud juurde 46.
Olgugi et number tundub suur, on selle taga siiski suurem töö. Nimelt on aasta algul alustanud tööd sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon 116 006 ning ka teadlikkus on kõvasti kasvanud. „Meie töö on läinud palju süsteemsemaks ning juurde on tulnud palju spetsialiste,“ märkis sotsiaalkindlustusameti Jõgevamaa ohvriabispetsialist Rita Kaasik.
Ennetus algab juba koolis
Ohvriabi kriisitelefonilt saavad abi nii lähisuhtevägivalla, seksuaalvägivalla kui ka inimkaubanduse ohvrid. Iga juhtumiga tegeletakse sealjuures individuaalselt. „Ohvriks võib sattuda olenemata east, soost või ühiskonnas olevast positsioonist igaüks. Nii kurb kui see ka pole, siis tihti arvatakse, et perevägivalla ohvriks langevad tõenäoliselt töötud või vähese haridusega inimesed. See ei ole tegelikult nii. Tihti on nii, et mida peenem pere, seda peenem vägivald,“ tõdes Kaasik.
Miks inimesed ühel hetkel kaaslase vastu kätt tõstavad, võib sõltuda mitmest asjast. „Võib-olla on tema lastetuba olnud selline, kus ta on pidevalt vägivalda näinud, või on ta ise vägivalda kogenud. Tegemist võib olla ka koolikiusamise ohvriga, kes mingil hetkel leiab endast nõrgema ohvri, kelle peal see välja elada,“ nentis Kaasik.
Nii käiakse koos noorsoopolitseinikega juba koolis rääkimas kohtinguvägivallast. Just seepärast, et tulevikus lähisuhtevägivalda paremini ära tunda. „Tahame, et noored ja lapsed saaksid aru, mis on ohumärgid, mida jälgida ja kuidas hoiduda. Müüt on see, et kokku kolides vägivald ja kontrollimine lõpevad. Või lapse sündides. Siis kasutatakse juba last relvana. Teeme uuele põlvkonnale palju selgitustööd, kuidas armukadedussuhtest välja tulla, kes saab neid aidata ja mis on suhtes normaalne,“ rääkis Kaasik.
Kuid lisaks füüsilisele ja vaimsele vägivallale näeb spetsialist ka seksuaalvägivalda. Olgugi et inimesed esialgu arvavad, et nende suhtes seda ei ole. „Kui hakkan lahti rääkima, mis see on, siis läheb inimene minu vastas näost aina punasemaks. See on teatud põlvkondadele tabuteema. Siis selgubki, et suhtes on ka tugev seksuaalvägivald ning tihti arvatakse, et naine peabki iga kord valmis olema, hoolimata sellest, kas ta seda ise tahab. Kuid seksuaalvägivalda kogevad ka mehed,“ ütles Kaasik.
Kui vägistamisjuhtumid tulevad välja, siis tihti jääb peres olev seksuaalvägivald varju ja saladuseks, millest rääkida ei taheta.
Vägivalla all ka mehed
Kui tihti on levinud ütlus, et kord lööb, jääbki lööma, siis Rita Kaasiku praktika räägib mitut asja.
„On olnud juhtumeid, kus löömist on esinenud näiteks seitsme aasta pikkuse intervalliga. Kuid on peresid, kus on üks löömine, mõlemad on ehmatanud ja rohkem seda ei juhtu. Aga tuginedes naiste tugikeskuse statistikale, siis kui naine pole enne lüüa saanud, siis suhtest ära minnes saab ta kindlasti. Ent kõik on juhtumipõhine: on häid, aga ka kurbi kogemusi. Väidetavalt tuleb naine mehe juurest ära kaheksa korda, enne kui ta viimaks päriselt ära tuleb,“ nentis Kaasik.
Kuid ei tasu arvata, et vägivalla all kannatavad mehed kuidagi erineks. „Ühiskond ootab meestelt, et nad oleksid ürgmehed ning on nõrkuse näitamine, kui ta juba tunnistab, et on vägivaldses suhtes,“ rääkis Kaasik. Tihti tulevad meeste juhtumid välja just laste kaudu, kes abi saamiseks näiteks kas või ohvriabi töötaja poole pöörduvad.
Statistika näitab, et 10 juhtumist 9 on naistevastane ning üks meestevastane vägivald. „Mehed varjavad ikka väga palju. Naistelt on meestele vaimset vägivalda palju rohkem,“ nentis Kaasik. Selle alla käib näiteks pidev alandamine või manipuleerimine.
Ent siin rõhutab Kaasik, et vägivallajuhtumid on alati erinevad ning ka alge, miks see juhtus, tihtipeale erinev. „Ükski inimene ei taha olla see, kes teist lööb. Vägivallatseja võib ise olla väga katkine inimene. Mul on hea meel, et järjest enam käivitub programme, mis on vägivallatseja aitamiseks,“ rääkis Kaasik.
Vägivallatseja vajab samuti abi
Spetsialist rõhutas, et alati on teol põhjus, sest ilma põhjuseta ei tee inimene midagi. „Vägivallatsejal on eriti raske: ta on oma teo pärast hukka mõistetud ja ta ei tule selle pealegi, et abi küsida või et keegi võiks teda üldse aidata. Kuid hukkamõistuga ei saavuta me midagi. Pigem tuleb olla ka tema suhtes tähelepanelik,“ rõhutas Kaasik.
Olgugi et tihtipeale räägitakse ohvrist ja tema aitamisest, siis tegelikult vajab abi ka vägivallatseja. Eriti seetõttu, et tihti läheb ohver siiski suhtesse tagasi, kuid vägivallatsejaga pole keegi tegelenud. „Me tahame aidata tervet perekonda, et koos saaks edasi toimida. Kellegi eesmärgiks ei ole pere lõhkuda, kui vägivald juhtunud on, vaid mõlemaga tegeleda ja saada suhe uuesti toimima. Meil on Eestis piisavalt lõhkiseid peresid. Proovime aidata, kui saab aidata. Aga inimesed peavad väga palju ka ise tahtma,“ ütles Kaasik.
Nii on ohvriabitöötaja poole pöördunud ka neid inimesi, kes on kaaslast löönud, kuid seda kohe kahetsevad. „Mul on vedanud, et mul on väga toredad piirkonnapolitseinikud ja patrullpolitseinikud, kes teevad suurepärast tööd. Nad suudavad ära rääkida ohvri ja vägivallatseja, et nad ohvriabitöötaja poole pöörduksid. On olnud juhtumeid, kus on inimene minu poole pöördunud, sest on kaaslast löönud ja sellest ehmatanud ning hirmul, et võib laste ema kaotada,“ rääkis Kaasik. Sellisel juhul aidatakse perekond terapeudi juurde.
Kas perega tegeletakse koos või eraldi, otsustab hiljem terapeut. Juhul kui terapeudiga sobivat kontakti ei saa, võib sellest alati spetsialistile märku anda ning siis otsitakse uus abistaja. Psühholoogilist nõustamist rahastab sotsiaalkindlustusamet, kui algatatud on kriminaalmenetlus. Abi saavad kannatanu ja ka tema lähedased.
Kuid lähisuhtevägivalla puhul on kannatajaks veel üks osapool ja see on laps. „Tihti ei oska ema ega isa arvatagi, kui palju nende tüli on last ärritanud. Ning nad arvavad, et laps ei tea riiust midagi, sest on teises toas. Lapsed on targad ning tunnetavad väga hästi, vaadates kas või hommikulauas vanemate silmsidet. Tihti tunneb laps süüd endal ning siis on vaja selgeks teha, et see pole tema süü, vaid täiskasvanute vaheline arusaamatus, mis kohe lahendatakse,“ märkis Kaasik.
Ent positiivse muutusena tõdeb Kaasik, et lapsed julgevad rääkida, kui kodus midagi valesti on. „Laps tahab rääkida, eks kõigil, olenemata east, on vaja inimlikku kontakti, mida jääb aina vähemaks. Kuid inimesed tahavad rääkida, oleks vaid kuulajaid.“
Seega peab ta eriti oluliseks just praegu tehtavat ennetustööd, mis aitaks murda müüte, kas või arusaama, et lähisuhtevägivald on pere siseasi.
„Meil on olnud juhtumeid, kus pere lootis ja ootas, et naabrid kutsuksid politsei, sest nad olid korteris kinni ja vägivallatseja hirmu käes ning neil ei olnud telefone. Kuid naabrid ei sekkunud, arvates, et see on pere siseasi,“ meenutas Kaasik, tõdedes, et õnneks hakkab selline hoiak ühiskonnas vähenema.
„Tehes naabritega ümarlaua, siis sai kokku lepitud, et nendest saab perekonna abikäsi ning helistada tuleb kohe, kui nad midagi kuulevad.“
Teave peab muutuma normaalsuseks
Suur abi ka on ka piirkonna politseinikest, kes on oma piirkonnas muret tekitavad perekonnad enda jaoks kaardistanud ning aeg-ajalt uurimas käivad, kuidas perekonnal läheb.
„Meie piirkonna politseinikud näitavad väga hästi, et nad ongi inimesed, kelle poole saab abi saamiseks pöörduda. Ka meie politseinike järelkontroll on väga hea. Vahel võibki olla, et naabrite väljakutsest selgub, et peres on midagi lahti. See on ka põhjus, miks piirkonna politseinik koos lastekaitsetöötajaga saab perekonda külastada. Ning siis ilmneb suur lugu. Kuid kui naaber poleks seda kõnet teinud, võinuks olukord veel hullemaks minna,“ rääkis Kaasik.
Ühena suurtest probleemidest toob Rita Kaasik välja ka vägivalla eakate vastu. „Lapsi märgatakse lasteaias või koolis, aga eakat ei märka keegi, sest kui ta pole väga aktiivne, ei käi ta naljalt kodust väljas. Nii elabki ta metsatalus üksinda.
Kuid pensionipäeval tuleb kas laps või lapselaps ja nii-öelda raputab vanainimese pensionist tühjaks ja jätab talle natuke, et ta päris nälga ei sureks. Aga eakas ei lähe kuskile kaebama, sest tal on häbi, sest ta on ju tema laps või lapselaps. Olen väga tänulik perearstidele, kes annavad politseile teada, kui näevad eaka kehal imelikke sinikaid või alatoitumust. Eakate märkamine on väga raske ja neid on ka kõige raskem aidata. Kurb on kuulda, kui 91aastast vanainimest käib täisjõus inimene raputamas või kasutab vaimset vägivalda.“
Ent õnneks hakkab inimeste teadvusesse erinevaid kanaleid pidi jõudma info, kuhu ja kellele teatada, kui perevägivald toimub. „Mõnel inimesel on sellest tüdimus, et seda teemat kogu aeg lahatakse, aga see on teabe tilgutamine, kuni saab normaalsuseks, et reageerimata ei tohi jätta. Ei ole ülereageerimist on alareageerimine,“ rääkis Kaasik.
Kui harva satuvad mõned juhtumid ka meediasse, siis Kaasiku hinnangul ei pruugi see alati märkamisele kaasa aidata, vaid mõjuda hoopis pärssivalt.
„Meie juhtumid ei ole need, millest lipuväljakule rääkima minna. Näeme ka meedias, et inimene võib väga hea looga välja tulla, aga ikka on keegi, kes teda maha teeb. Need on väga tugevad inimesed, kes julgevad oma loost avalikult rääkida,“ ütles Kaasik.
Nii tuleks ka ühiskonnaga ja avaliku ning tihti põhjendamata hukkamõistuga laiemalt tööd teha. „Vaadates inimeste teravust, siis paluksin rohkem mõistmist ja arusaamist, et iga kord ei pea negatiivset arvamaust välja ütlema. Mõtle, aga ära ütle seda kohe välja, see on sinu isiklik tunne, mida ei pea ütlema, arvestamata, et see võib teisele haiget teha. Jah, igal lool on alge ja kõik lood polegi üks-ühele.
Mõistmist ja empaatiat on vähe, et aru saada, mis on inimese sinnamaani viinud. Me ei pea kogu aeg materdama, võiksime olla hoopis leplikumad. Emotsioone tuleb ohjata ning siis vaadata, millest lugu tegelikult on,“ selgitas Kaasik, rõhutades, et igasuguste lugude avaldamisel tuleb mõelda, et sellest ei tõuseks kahju lastele.
Edulood väikestest sammudest
Läinud aastal hukkus Eestis perevägivalla tõttu seitse inimest. Mis nende juhtumite taga on, võib Kaasik vaid aimata. „Tegemist võib olla süstemaatilise vägivallaga, kus ohver on nii ohvristunud, et ei saagi enam aru, et on ohver. Ta peabki loomulikuks, et tema kallal selline vägivald toimub ja ta võtabki peksu vastu ning varjab seda.
Võib olla ka süstemaatilist piinamist, kus ohver on sellega harjunud ega küsigi abi. See on hämmastav, kui palju asju inimesed loomulikuna võtavad, arvates, et nad ei väärigi paremat elu. Ohvri staatusest välja tulemine on väga vaevarikas,“ nentis Kaasik. Õnneks pole aga tema praktikas ühtegi surmaga lõppenud vägivallajuhtumit olnud.
Olgugi et perevägivallaga seonduv on karm, leidub ka edulugusid. Algavad need ohvriabi töötaja jaoks juba väikestest asjadest.
„Minu jaoks on edulugu juba see, kui näen peresid, kellega olen pikalt suhelnud, toidupoes arutamas ühiselt ostukorvi üle, mitte nii, et üks domineerib. Ja kui inimeste kehakeelt vaatad ja näed, et see on hoopis teistsugune kui paar aastat tagasi, siis see ongi suurim rõõm. Või kui laps, kes veel paar aastat tagasi rääkis, et luuletused või matemaatika käisid rihmaga pähe, räägib, et nüüd polegi nende peres enam rihma, siis see tekitabki hea tunde,“ rääkis Kaasik.
Edulood algavad sellistes olukordades pisikestest asjadest, kuid viivad viimaks vägivaldsest suhtest lahkumiseni. „Sellisest suhtest väljatulek ilma aitajateta on väga raske. Julgustan alati, et kui suhet pole võimalik enam päästa, siis meie naiste tugikeskused teevad suurepärast tööd, nad aitavad ja motiveerivad.“ Kuid ka lähedased aitaksid, kui abivajajad vaid julgeks neile rääkida.
„Tihti näeme neis lugudes, et lähedased tegelikult ei tea midagi. Neid püütakse kaitsta, et neid mitte kurvastada või sellesse suhtesse tõmmata. Tihti on hirm, et võib-olla saavad ka nemad kuidagi kannatada. Kuid need samad lähedased on need, kes aitavad vägivallast välja tulla, kui lõpuks rääkida, mis tegelikult toimub. Ohvrid oskavad väga hästi varjata, et nad vägivaldses suhtes on,“ nentis Kaasik.
KERTTU-KADI VANAMB
OHVRIABI JÕGEVAMAAL
Ohvriabini jõudnud uusi ohvreid:
2018 I kvartal 23
2019 I kvartal 46
2017 kokku 100
2018 kokku 107
Nõustamisi (telefonis ja näost näkku vestlused abivajajaga)
2018 I kv 84 (aasta peale kokku 378)
2019 I kv 149
2019. aastal abistatud ohvrite andmed
39 naist, 10 meest
Vanuseline jaotus:
üle 60 5
50-60 6
40-50 7
30-40 8
18-30 12
Alla 18 11
Meil on olnud juhtumeid, kus pere lootis ja ootas, et naabrid kutsuksid politsei, sest nad olid korteris kinni ja vägivallatseja hirmu käes ning neil ei olnud telefone
OLULISED NUMBRID
lasteabi telefon 116 111
ohvriabi kriisitelefon 116 006
MIS ON OHVRIABI KRIISITELEFON?
Ohvriabi kriisitelefonilt 116006 pakutakse sulle ööpäevaringset kriisinõustamist ja jagatakse informatsiooni ohvri õigustest ja abistavatest süsteemidest. Lisaks tagatakse sulle, et saadud informatsioon jõuaks vastavatele abiandvatele spetsialistidele.
KELLELE ON OHVRIABI KRIISITELEFON MÕELDUD?
Ohvriabi kriisitelefon on mõeldud Sulle, kui:
- oled langenud süüteo ohvriks
- oled langenud hooletuse või halva kohtlemise ohvriks
- oled langenud füüsilise, vaimse, seksuaalse või majandusliku vägivalla ohvriks
- oled kaotanud kuriteo või õnnetusjuhtumi tagajärjel enda lähedase
- soovid teatada kellegi teise ohvriks langemisest
116006 numbrile helistamine on Sulle tasuta ja soovi korral võid jääda anonüümseks. Sind nõustatakse eesti, vene ja inglise keeles.
Kui Sa ei soovi või ei saa helistada, siis aitame Sind ööpäevaringselt ja kolmes keeles ka veebivestluse teel.
