Ma ei mõtle käbisid, mis ka varsti on valmis, sest iga käbisoomuse vahel saavad kaks seemet oktoobriks küpseks. Aga laiali puhub tuul need alles kevadel, “käbilaud” jääb seemnegurmaanidele kaetuks kogu talveks. Mina aga lõin pilgu allapoole ning märkasin kuuskede all mitmes mõõdus rohkem umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga beežide kübaratega seeni. Kuuseriisikad – noaga lõigates värvub lõikekoht oranžiks! Paistab, et olen veidi hiljaks jäänud…
Need kuusehekid on istutatud üle kümne aasta tagasi rohkem kui 400 meetrit kokku. Algas minu seenelkäik, kus ei ole karta äraeksimist. Aga oksad olid märjad, kui peaga vahel neisse puutusin, oleks nagu pead pesnud. Meie kinnistul niitis suur traktor juulis heina ära, osa seeni ongi maadelnud maas vedeleva rohuga, neist välja kasvades, osa on päris niitmata rohu sees, annab neid rohu haardest kätte saada! Suurematel on servad vettinud ning lokivad pidevatest sadudest, imekombel on mõni kogukamgi ussivaba, aga lõppkokkuvõttes pärast suure saagi puhastamist tuleb ikka see hunnik suurem, mis komposti vedada tuleb.
Kahju, et kuuseriisika kübaraosa nii õrna lihaga on, natuke puutud ja tükk juba pudeneb. Mulle oli see esmane kogemus, kus ma nii palju ühte liiki seeni sain, ikka alati on segaseened. Kuuseriisikaid peetakse heaks söögiseeneks, aga jah, ei meeldi see konkurents teiste huvilistega, keda looduses leidub ohtralt.
Lugesin, kes kõik peale inimese seenehuvilised on – seltskond on suur! Selgrootutele võivad seened olla põhitoiduks, lisatoiduks või elupaigaks. Väiksematele peavad tihti jahti suuremad olesed. Mõni tahab kindlat seent, teised ei vali. Olenevalt seente vanusest vaheldub seal ka kooslus. Hooghännalised, keda on meil üle 90 liigi, söövad mullas seenehüüfe, ka eoseid ning eoslehti. Paljude sääse ja kärbseliikide vastsed elavad ja toituvad seentes, neid tunnemegi seeneussidena.
Sääseliike on üle saja, enamus kuulub neist seenesääsklaste hulka. Kärbseliike on seentes kindlaks tehtud nelikümmend, teiste hulgas ka kõdukärblased, keda tunneme äädikakärbestena. Emased sääsed munevad pärast paaritumist kübara alla või seene kanna sisse, kus koorunud vastsed nukkumiseni toituvad. Arengud on kiired, sest seente viljakehad on ju lühiajalised, valmikute väljalend on juba tihti sügisel ja nemad talvituvadki. Nii et ussid on putukate vastsed! Ja ussitavad ka mürgised seened! Enamik Eesti 85st maismaateost söövad ka seeni. Seeni söövad ehk on mükofaagid ka väikesed imetajad ja suuredki, nii et seentel on vahel hambajälgi näha. Nojah, aga mina rõõmustan, kui keegi neist veel seenele ligi pole saanud, seda võib juba lotovõiduna võtta. Oma kogemustest – on ikka mõni seeneliik, mis on vähem kahjustatud, näiteks tugeva “kehaehitusega” igasugused riisikad. Kuuseriisikate piimmahl on oranž, mis poole tunni jooksul värvub punaseks, vigastuste kohad muutuvad rohekaks ‒ värvimängu kui palju.
Arvasin seni, et seened pistavad oma nina ikka vanade puude all välja, aga kuuseriisikatki tuleb just noorendikest otsida. Samas on mul veidi vanem hekiosa, mida teadlikult olin kontrollinud ja nende all pole ühtegi kuuseriisikat seni kasvanud. Ka kaseriisikaid leidsime just noorte kaskede alt. Seenniidistik moodustab puude juurtega mükoriisa, seenjuure, mille abil puu saab pinnasest vajalikke aineid. Seeneniidid olevat sada korda peenemad, kui taimede lühijuured ja kümme korda peenemad, kui juurekarvad, seetõttu saavad need palju paremini vett ja mineraalaineid kätte. Vastu saab seen puult orgaanilisi aineid. Vast siis nende puude all, kus seeni ei leidu, ei jää seenniidistikul aineid üle, et viljakehasid moodustada?
Sel aastal on õnnestunud mitmel korral saada autole, mis viib heasse metsa. Selle all mõistan niisugust puistut, kus metsalune on “puhas”, pole tohutut lasu ümberkukkunud igas mõõdus puid, tihedat kõrget pahmast rohttaimi ja puittaimede järelkasvu, mille tõttu igal sammul pead ise rada tegema, nii et vaja läheks matšeetet või kiini. Kus inimene pole ammu käinud, mingeid teekesi ei ole, aga mõnes kohas on tänu tänavusele suvele üleujutus. Niisugune kooslus on saanud minu lähimast võsast, kus vanasti olid nii seened kui rajad, aga nüüd pole kumbagi. Vanasti kohtus külarahvas selles metsas.
Peale lahke autojuhi on meie “tiimis” Metsatundja ‒ on võimekas teejuht, nagu ralliautol kaardilugeja. See isik on ka silmapaistva võimega koriluse alal, kui kuskil peetaks vastavaid võistlusi, koguks ta diplomeid. On olnud verivorsti ja saapaviskamise võistlused, siis korjamisvõistlus oleks selle kõrval väga mõttekas. Tal lähevad marjad nagu ise ämbritesse ja seeni saab ta ka enamasti nagu muuseas täitsa palju. Nautisin minu jaoks uut metsa, kus on tihe nähtavate rajakeste võrgustik pohlamätaste vahel, hõredate raieküpsete mändide all kasvavad noored puud, aga neist ikkagi pääseb läbi. On lagendikke, ja neilt paistavad kaugele heleookerjate kübaratega seeneriigi esindajad ‒ liivatatikud. Viimaseid ongi kõige enam, igas suuruses, head söögiseened, aga eriti ei taha korjata, liiga pehmed nagu. Ja enamasti elab neis palju oleseid ‒ on ussitanud. Äraeksimise kartuses hoidsin teeristi juurde, kus parkis mitu autot. Samal põhjusel käisin paralleelselt teedega, ja kahjuks siin-seal vilksas teisi seenelisi. Järelejätmatu nõrk vihmasadu ei peletanud neidki ära, ja nii saime kõik läbimärjaks ja küllap saak ka kannatas. Aga mõnusas metsas ei pane sadugi nii väga tähele ja seeni on ikka tükk maad lõbusam taga ajada, kui marju korjata.
EHA NÕMM
