Käesoleva aasta 26. oktoobri
Samal ajal peetakse aga üldiselt “Kevade” sünnikohaks kirjaniku vanemate kunagist väikest talukohta Rakke raudteejaama lähedal, kuhu on selle tähistamiseks püstitatud ka mälestustahvel. Nimelt just sealt alustaski Luts “Kevade” kirjutamist. Kuidas see toimus, saame järgnevalt teda kirjaniku enda mälestuste põhjal:
“1905. aastal, teenistujate-apteekrite streigi ajal Tartus, anti minulegi rohkesti vaba aega — mind kihutati minema Kivisilla apteegist. Kolisin maale, Rakke raudeejaama lähedale, kus mu isal-emal oli väike talukohake. Ka just seal nad, endised Paunvere kihelkonnakooli õpilased, lausa ründasid mind: kirjuta meist, jutusta meist, sa ju nägid meid, tundsid meid! Ja nad ei jätnudki enne, kui kütsid mu kuumaks. Oli seal talus üks poolpime ubrik, kus hakkasin kirjutama oma pildikesi koolipõlvest, et ometi vähemalt midagi teha. Ent neist kirjutusist ma siis veel ei arvanud, et nad kunagi trükki lähevad, et neist võiks saada raamat. Ja ma enam ei mäleta sedagi, kas sellest ette lugesin või lugeda andsin kellelegi.”
Vend Theodor mäletas esimesi ridu
Seda mäletas aga kirjaniku noorem vend Theodor, kes sel ajal viimast aastat Rakke külakoolis käis. Ta meenutas: “Kord, kui olin oma kooliülesanded lõpetanud, pistis Oskar mulle mõned paberitükid nina alla ja ütles: “Säh, loe, aga ära sa emale midagi ütle.”
Esimesel leheküljel seisis “Kevade”. Pöörasin lehekülje ja lugesin: “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olivad tunnid juba alanud…”
Et vanemate talukoht suurt midagi sisse ei toonud, siis ei olnud tulevase kirjaniku isa eriti vaimustatud Oskari “kritseldamisest”, ja ootas kärsitult, millal poeg uue töökoha saab. Nii töötaski O. Luts järgnevatel aastatel Narvas ja ka Tartu apteekides, mil aga alustatud “Kevade” koos oma tegelastega unarusse jäi.
Alles 1908. aastal, töötades Tallinnas Oppermanni apteegis, majas Vana-Viru tänaval, kus ta siis ka elas, hakkas ta “jälle sirvima juba kortsunud ja luitunud “Kevade” lehti”. Ühtlasi kirjutades ka tasapisi edasi. Seda töökohta ja ka pererahvast on Luts meenutanud kui oma elu parimaid aegu. Peale “Kevade” mõningate lõikude on ta seal kirjutanud ka rea jutustusi (“Ema haua juures”, “Kellamees”, “Pungades”).
Jätkas kirjutamist ka sõjaväes
Järgneva 1909. aasta kohta kirjutas Luts: “Tuli aeg, kus mulle suruti pähe “kuninga kübar”, kus pidin teenima Vene tsaari.” Sinnagi võtsin kaasa oma “Kevade” ja sealgi kirjutasin vähehaaval edasi. Kord isegi sattusin kahtluse alla, et kas ma ei sepitse midagi riigivastast.”
1911. aastal õnnestus O. Lutsul peale sõjaväest vabanemist ja lühikest aega Peterburis töötamist saada töökoht Tartu Jürgensoni apteeki. Ta astus ühtlasi vabakuulajana ülikooli rohuteadust õppima. Eesmärgiks oli vastavate eksamite sooritamise järel proviisorikutse saamine. Ta üüris endale Karlovo tänava lõpus (Kalevi tänav 34) pisitillukese toakese, mille sisustus koosnes voodist, lihtsast lauast ja kahest puutoolist. Kirjaniku soovil kolis sinna elama ka tema noorem vend Theodor, et jätkata oma õpinguid kaubanduskoolis.
Oskar Lutsu palk apteegis oli siis kahele inimesele väike ja seepärast oli alati raskusi üüri maksmisega ja söögikraami ostmisega. Vahepeal, kui oli saadud maalt isakodust soolatud sealiha, ütles Oskar vennale: “No mis nüüd viga, täna sööme sealiha kartulitega ja homme kartuleid sealihaga.”
Eks vastavalt sellele, mida parajasti rohkem oli. Kui nooremal vennal nende alaline rahapuudus moka pikaks venitas, trööstis teda vanem vend Oskar: “Mis sa norutad, tead, kui palju kuulsaid mehi on nooruspäevadel viletsust näinud.”
Head materjali oli liialt palju
Nii möödus aeg. Oskar Luts töötas apteegis, õppis eksamiteks ja kui vähegi aega jäi, püüdis “Kevadet” lõpetada. Sellest jutustas vend Theodor:
“Ühel pühapäeval kirjutas Oskar “väga ägedalt”. Ta soris “Kevade” käsikirjade virnas, võttis sealt mõne lehe välja, tegi parandusi ja kirjutas mõne ka uuesti. Seepeale avas ta teise paki lehtedega. Tõmbas sealt ühe teise lehe. Luges, raputas pead ja pani ta siis jälle tagasi. Küsisin: “Oskar, ka sul puudub midagi?”- “Ei puudu midagi, vastupidi, head materjali on liialt palju.”
Jah. Seda “Kevade I” kirjutamisest üle jäänud materjali jagus tal veel hiljemgi “Kevade II” kirjutamisel.
Edasi venna meenutusest: “Tegin oma kooliülesanded valmis ja pugesin vaikselt magama, et Oskarit, kes ikka veel töötas, mitte segada. Järgmisel hommikul Oskar ei ärganud. Ta ei kuulnud ka, kui ma kohvi valmis keetsin. Äratasin Oskari ja ütlesin, et kell on 7 ja kohv on valmis. (Kell 8 pidi üks meist koolis ja teine apteegis olema.).
“Ah kohv on valmis, see on tore – aga kas sa tead, et “Kevade“ on ka valmis, lõplikult valmis. Käsikiri on lauasahtlis.”
Oli valminud töö, mille üksikud juhtumid, kõnekäänud ja ütlused aastaid Oskari peas olid keerelnud ja temalt lõplikku vormi nõudsid. “Kevades” on lehekülgi ja lauseid, mida ta nii mitmeid ja mitmeid kordi on ümber kirjutanud ja ümber seadnud.” Nii iseloomustas kirjaniku noorem vend oma vanema venna suurteost ja selle saamislugu.
i
ARVI LIIVA
