Kunstnik Relska: „Minu loodus on minu enda sees.“

„Hunti on väga lihtne koeraks maalida. Hunti hundiks maalida on palju raskem,” ütleb kunstnik Relska, kelle hundimaalid on praegu väljas Luua mõisa saalis. „Kõige olulisem vahe on silmades: hundi pilk on külm ja metsik ning ütleb: ära puutu mind! Koer vaatab oma peremeest sooja, armastava pilguga.”

Huntidega tekkis Relskal (tal on kodanikunimi ka — Reelika Laks —, aga seda ta kunstniku rollis olles meelsamini ei pruugi) omamoodi suhe juba varases lapsepõlves. Lugenud raamatust „Üle õue õunapuu” eesti rahvajuttu, kus hunt lapsi kimbutas, ja näinud selle juures olevat hirmutavat pilti, hakkas Relska hunte unes nägema. Need ründasid teda ja ta kartis neid. Kuni ühtäkki tuli pööre: ta hakkas unes nägema, et ratsutab huntide seljas ja on nende sõber. Hiljem hakkas ta lugema kõikvõimalikku huntide kohta käivat kirjandust. Kui eesti keeles ilmus mehhiklannast psühholoogi Clarissa Pinkola Estesi raamat „Naised, kes jooksevad huntidega”, tabas Relskat äratundmisrõõm: ta sai aru, et ilmas on veel inimesi, kes mõtlevad huntidest nii nagu tema. Estesi raamat kõneleb nimelt sellest, et loomusunnilist elu elavates ürgnaistes, kes ennast ei eita, on alati natuke hunti.

Kui Relska pärast Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetamist mõnda aega Ameerika Ühendriikides elas, hakkasid hundid end tema sisemusest lõuendile pressima. Esimese hundipildi kinkis ta Salt Lake City paraolümpial osalenud Eesti kelguhokikoondisele, kelle, võiks öelda, kangelaslik esinemine (tunduvalt kehvemale varustusele vaatamata mängisid nad konkurentidega kui võrdsed võrdsetega!) teda lummas. Tänu peruulannast sõbrannale, kes ta indiaani šamaani juurde viis, sai Relska teada, et hunt ongi tema n-ö väeloom.

Hundid ilmuvad Relska sõnul tema piltidele ilma et ta neid maalida kavatseks. Kõik algab tegelikult pintsli puhastamisest.

„Ma olen koonerdaja: kui ma ühe maali lõpetan, siis ma pühin värvi, mis pintsli külge jäänud, järgmise maali jaoks valmis pandud lõuendile. Nii tekib maali aluspind,” ütles Relska.

Väide, et nii „püha” asi nagu pildi maalimine, saab alguse lihtlabasest pintsli pühkimisest, kõlab ketserlikuna, ent ainult esmapilgul. Võib-olla avanevad just pintsli pühkimise hetkel, mil kunstniku teadvus ei märka käe tegevust kontrollida, uksed kunstniku alateadvuse sügavamatesse kihtidesse?

Tulevad ise

Kui Relska ükskord alusmaaliga edasi tegelema hakkab, siis ta kratsib, kraabib ja kritseldab, tekitades pildile lohke, koopaid, juuri, puid.

„Ning siis tekib pildi struktuuri äkki selline pind, mida vaadates ma tajun, et sealt lihtsalt peab hunt välja tulema,” ütles Relska.

Iga kord ei tulegi pildile terve hunt, mõnikord näeb vaataja lõuendil ainult fragmenti temast või üksnes silmi. Aga uhke looma vaikiv ja valdav kohalolek on sellele vaatamata tuntav.

Relska maalid on maalitud enamasti tubastes tingimustes. Vahel viib ta pooliku maali õue küll, aga ainult selleks, et päevavalguses selle värve kontrollida, mitte selleks, et natuurist maastikku maalida.

„Ma ei jäljenda loodust. Minu loodus on minu enda sees,” ütles Relska.

Relska kodu on Pühastes, väikeses külas Valgamaal Puka vallas. Sinna, oma isa lapsepõlvemaile asus ta elama kümme aastat tagasi Tartu Kõrgema Kunstikooli esimese kursuse tudengina. See, et Elva linnas kasvanud tüdruk n-ö pärapõrgusse kolis ja sealt iga päev autoga 50 kilomeetri kaugusele Tartusse kooli sõitma hakkas, oli nii Relska vanemate kui ka ta kursusekaaslaste silmis üsna hull temp. Aga tema tundis, et ainult Pühastes saab ta olla tema ise. Isa ennustus, et ta maal talus üksinda kartma hakkab, läks täide küll, aga osaliselt ja ajutiselt. Ta kartis algul nimelt vaikust ja oli hirmu pärast öö otsa üleval. Kui lõpuks taipas, et vaikus tähendab seda, et kõik on korras, siis harjus ära ja enam ei kartnud.

Hundi pilk

Praegu peab Relska oma kodutalus kasse, koeri ja šoti mägiveiseid. Kasse on ta ka maalinud, aga kassipildid erinevad hundipiltidest nagu öö ja päev. Mis näitab, et kunstniku suhe nurruvatesse hiirekeldritesse on sootuks teistsugune kui huntidesse. Šoti mägiveiste pärast pole Relskal aga umbes maist oktoobrini õieti aega maalidagi, sest need suured loomad tuletavad alailma häälekalt meelde, et tahavad süüa.

„Kui sel ajal maalida tahan, pean seda tegema väljaspool kodu,” ütles Relska. „Käin mõnikord näiteks seinamaalinguid tegemas. Neid on minu meelest palju lihtsam teha kui maale: mõtlema palju ei pea, sest lähtuda tuleb tellija soovist, ning pinda on käes peaaegu piiramatult.”

Relska kolmest koerast on üks – Possum – tema eelmise omaniku väitel koera ja hundi järeltulija. Possum olnud kutsikana nii arg, et tema peale ei tohtinud õieti vaadatagi. Nüüdki reedavad tema karv ja pilk, et tavaline koer ta pole. Haukuda ta ei oskavatki, vaid ainult ulguda. Vahel ulub Relska temaga kaasa.

„Maal on selle poolest hea, et seal võib natuke hull olla: keegi seda ju pealt ei näe,” naeris Relska.

Tõelist metsikut hunti ta tänini näost näkku kohanud pole, kuigi hakkas selle võimaluse lootuses möödunud sügisel isegi jahimeheks. Küll aga olevat vähemalt kolm inimest näinud teda ennast hetkel, mil tema silmisse sigineb mingi ootamatu sündmuse mõjul hundi pilk.

„Nad ütlesid, et see pidi päris õudne olema,” tunnistas Relska.

Kui ta möödunud kolmapäeval Luua kunstihuvilistega kohtumas käis, vaatas ta kõiki ikka inimese pilguga, kuigi seljas kandis pikka hallist karusnahast vesti, nagu kavatseks kohe-kohe libahundiks moonduda. Kaasa oli ta võtnud oma ajakirjanikust, muusikust ja kooliõpetajast sõbranna Kadri Pulga, keda vähemasti Jõgeva vallas kindlasti veel mäletatakse kui vallavalitsuse kunagist haridus- ja kultuurispetsialisti. Kadri esitatud küsimused aitasid Relskal ennast luualastele avada. Vahepaladena esitas Kadri mitu omaloomingulist laulu, mis avasid natuke tedagi.

„Nägin Relska näitust Valgas ja tundsin, et pean nende piltide autori üles otsima. Nii leidsin endale sõbra ja koostöös temaga on sündinud juba üsna mitu lehelugu,” ütles Kadri.

Kadri oli osalt „süüdi” ka selles, et Relska pildid Luuale jõudsid. Ning nii, nagu hundid Relska maastikest „välja kasvavad”, nii näivad tema maalid välja kasvavat Luua mõisa saali seintest. Sellise tunde tekkimisele aitab ühelt poolt kaasa maalidel ja seintel korduv rohekashall toon, teisalt teadmine, et selles majas on juba aastakümneid koolitatud metsamehi.

Pärast Relskaga kohtumist avastasin, et vanarahva hunditeemalised ütlemised, nagu „Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole”, „Kes huntide hulgas on, peab nendega uluma”, „Hunt hunti ei murra“ jne ei tähenda minu jaoks enam täpselt sedasama, mida varem.

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus