Kakskümmend kaks aastat oli möödunud Jõgeval elanud maalikunstniku Osvald Lääne viimasest suurest isikunäitusest. Eelmine, mis toimus 1989. aastal Jõgeval, leidis aset veel kunstniku eluajal, tema viimasel eluaastal. Nüüd, möödunud aasta novembris, jõudsid kunstniku pildid taas avalikkuse ette. Seekord Tallinnas, Coca-Cola Plazas.
Eesti suurkino ootesaalis pakuti vaatamiseks 15 Osvald Lääne poolt aastatel 1988-89 joonistatud kinoreklaami. Näitus sai teoks tänu PÖFF-ile ja selle peakorraldajale Tiina Lokile. Just filmifestivaliga seoses ja läheneva Eesti filmiloo sajanda aastapäevaga seoses tulid eksponeerimisele üsnagi ainulaadsed joonistatud kinoreklaamid.
Näitus pälvis tähelepanu isegi ajalehe Postimees veergudel ja nagu ütles väljaande kultuuriajakirjanik Tiit Tuumalu, on Osvald Lääne tööd sedavõrd isikupärased, et kindlasti väärib tema looming ja elukäik tulevikus pikemalt käsitlemist.
Unustatud isegi kodulinnas
Kahjuks on aga Osvald Lääne kunstnikuna teenimatult varju jäänud. “Isegi omadele oli ja on ta võõras autsaider,” on öelnud kunstiajaloolane Ravo Reidna.
“Nii oli Osvald Lääne oma eluajal väljaspool asjaomaseid ringkondi, milles teda peeti tülikavõitu autsaideriks, vähetuntud, ja teatud suuremalt jaolt vaid kodulinnas Jõgeval ning selle ümbruses.”
Kahel korral (1935 ja 1942-44) Pallase kunstikoolis õppinud Osvald Lääne elas viimased 31 aastat Jõgeva linnas, saates siin mööda oma parima loomeea. Kui Jõgeval avati 1961. aastal uus kultuurimaja, sai ta selles tööd kunstnik-dekoraatorina. Järgnevad kakskümmend aastat tegi ta igapäevast loometööd kultuurikeskuses, kasutades samas iga vaba hetke maalimiseks ja enese täiendamiseks.
Kultuurimaja perioodist on tähelepanuväärsemad tööd kindlasti tema valmistud suured dekoratsioonid umbes kahekümnele Jõgeva harrastusteatri vabaõhulavastustele, mida mängiti Siimusti metsas asunud näitelaval. Kahjuks ei ole need tegemised seni millegipärast kirjasõnas meenutamist leidnud. Ilmselt on see aeg unustatud.
Viimased kümme aastat töötas maalimist elus esikohale seadnud mees Jõgeva kinovõrgu kunstnikuna. Sel perioodil joonistas ja kujundas ta rajooni kinode jaoks reklaame. Kirjutas tekste ja joonistas filmide tutvustamiseks pilte reklaamitavast linateosest, mis oli ainulaadne ettevõtmine ühe kunstniku poolt. Mõnikümmend sellist tööd on ka säilinud ja neist huvitavamad olid väljas ka Tallinna näitusel.
Raskuste kiuste kunsti juurde
Sõjaeelsete aastate maarahvas ei pidanud valdavas enamuses kunstitegemist üleüldse tõsiseltvõetavaks tööks. Sellepärast ei saanud ka Osvald Lääne loota nooruses mingisuguselegi vanematepoolsele toetusele või innustusele minna õppima kunsti. Nii tuli tal pärast algkooli lõpetamist jääda aastateks tööle kodutallu.
Alles 22- aastase noormehena oli ta suutnud talus teenitud palgast nii palju raha kõrvale panna, et sellest jätkus kahekuuliseks õpinguks Tartu Pallases. Pärast seda oli ta tagasi kodutalus, kuni alles sõja-aastatel pääses Tartusse ehitajana raha teenima. See teenistus võimaldas tal 1942. aastal jätkata kunstiõpinguid sealsamas Pallases. Osvald Lääne maaliõpetajaks oli neil aegadel Aleksander Vardi, Pallase-koolkonna üks silmapaistvamaid meistreid, kes märkas ka Osvald Lääne suurt kunstnikupotentsiaali. Kirglikule pühendumusele lisaks oli noormees kodunt kaasa saanud ka suure töökuse ja usinuse.
Tema edusammud õpingutes osutusid sedavõrd suurteks, et ta suutis poolteise aastaga läbida kolmeaastase kursuseprogrammi. Kolmanda kursuse lõputöödeks oli määratud neli erinevat teemat, millest lõpetaja oleks kohustuslikult pidanud teostama kaks. Noorele kunstitudengile osutusid jõukohaseks kõik neli, sealjuures sedavõrd edukalt, et kõik need osteti kaasõpilaste poolt kohapeal ära kui näitlik ja eeskuju vääriv õppematerjal.
Osvald Lääne meenutas aastate eest, et Pallases keelitati teda tulema maalikunstist skulptuuri juurde. Kutsujaks oli Pallase üks asutajaid ja kauaaegne direktor Anton Starkopf isiklikult. “Starkopf tahtis väga, et hakkaksin tema juures skulptuuri tegema, aga mulle see ei meeldinud. Mina tahtsin ainult maalida.”
Just sõjapäevil Pallases läbitud koolitus kujunes Osvald Lääne loometeele põhjapanevaks ja ainumääravaks. Kõik hilisemad arvukad kunstikursused, mida ta läbi tegi, ei suutnud omandatud kunstnikuoskustele ega ka kunstnikukreedole, mis kujunes küll välja alles mitukümmend aastat hiljem, enam midagi juurde anda ega ka varemõpitut sisuliselt muuta.
Õpingud Pallases katkestas 1944. aasta mobilisatsioon Saksa sõjaväe abiteenistusse, mis omakorda lõppes venelaste tagasitulekul vangilaagriga.
Kindel oma põhimõtetele
“Minu hüüdlause kunstile on – tagasi vormi ja värvi juurde!” ei väsinud kunstnik kordamast. Oma kindlate tõekspidamiste juurde jäi ta elu lõpuni. Olustikust kantuna piiras see aga tema niigi ahtaid võimalusi. Vaatamata oma aastakümneid kestnud loomingule ei võetud teda Eesti Kunstnike Liidu liikmeks, kuigi seda üritati mitmel korral ja liidu juhtivad inimesed käisid ka selleks Jõgeval. Siin püüdsid nad Osvaldi veenda selles, mida oleks vaja maalides teisiti teha. Kirjutasid ette oma stiili. Osvald vaidles vastu ja jäi jälle kunstnike liidu ukse taha.
“Vassili Kandinsky laigud ja Piet Mondriani ruudud – tagasi looduse vormi,” võttis Osvald Lääne kokku oma stiili põhiolemuse.
Kunstnike liitu ehk omasuguste sekka mittekuulumise eest kleebiti talle külge harrastuskunstniku nimi. Olgugi et mees teenis viimased kolmkümmend aastat leiba just ainult kunstiga. Kunstnike liitu mittekuulumine kitsendas veelgi tema loomevõimalusi, sest isegi maalimistarbeid polnud liidu mittekuulunul võimalik osta. Osvaldile ostsid neid tema sõbrad, kes olid liidu liikmed.
Okupatsiooniaegsed raamid piirasid kunstniku tegevust igast küljest, sest ta ajas veendunult oma vagu ega kartnud otsustajatele vastu vaielda. Karta on, et ka tänases poliitilisest valitsemisest ja sahkerdamisest tiines päevas oleks tema isepäisus samamoodi tõrjutud. Sest inimesed pole ju muutunud.
“Osvald Lääne on üks neid sünnipärase andega kunstnikke, kes kitsaste aegade ja olude piirangute tõttu ei saanud täielikult välja arendada ja realiseerida oma ehedat talenti ega ka jäägitult rakendada aega ja jõudu oma kirgliku kutsumuse – kunstiloomise teenistusse,” märgib kunstniku kohta Reidna, lisades, et Osvaldi omanäoline ja isikupärane looming väärib senisest hoopis enamat tähelepanu.
Osvald Lääne tööde koguhulka on raske veel täpselt hinnata. Suur osa tema töid on Eestimaal laiali, ka paljude jõgevamaalaste kodudes.
Paduvere Talumuuseumi Selts on võtnud üheks oma lähiaastate eesmärgiks tutvustada ja saada ülevaade Osvald Lääne kunstipärandist ning tähistada 2013. aasta sügisel väärikalt kunagise pallaslase 100. sünniaastapäeva. Tallinnas Coca-Cola Plazas toimunud näitus oli juubeliürituste sarjale omamoodi sissejuhatuseks.
TIIT LÄÄNE
