Kumus oli juuli lõpuni näitus ?Mälu tagasitulek?, Kiasmas saab septembri lõpuni näha näitust ?Jutuvestjate aeg?. Mõlema kuraatoriks oli/on Moskva kunstiteadlane ja ?kriitik Viktor Misiano ning mõlemal sai/saab näha kaasaegset kunsti endistest Nõukogude Liidu vabariikidest. Balti riikidest välja arvatud, tuleks siinkohal lisada. Ja veel tuleks lisada, et Kiasma näitusel on põhirõhk Kesk-Aasiast pärit kunstil.
Mõlemal näitusel nähtud taiesed ? enamasti fotod, installatsioonid ja videoinstallatsioonid ? tegelevad nõukogude aja pärandiga meis endis ja meie ümber. Sestap kõnetavad need näitused eesti inimest vägagi otseselt, olgu nende kontekst pealegi pärit mõnikord tuhandete kilomeetrite kauguselt. Samas ei puudu taiestes universaalselt inimlik aines, mis ei vaja ?tõlkimist? ka neile, kel pole olnud “õnne? kasvada sotsialismi viljastavates tingimustes.
Esimese hooga meenub sellistest Kiasmas nähtud Jelena ja Viktor Vorobjovi videoinstallatsioon “Linn?, milles ekraanil liikuvat linnapilti täiendasid kaks vene- ja inglisekeelseid graffiti-sententse (näit “Linn on struktureeritud loodus, mõistuse olemasolu tõestus?, “Linnaelanikud on endised nomaadid?, “Autobuss on koht mediteerimiseks?, “Autojuht on alateadlik kiskja?, ?Massimeedia on ?amaan?, “Reklaam on ?amaani töövahend? jne) täiskirjutatud seina.
Üldinimlikku ainest käsitlevate hulka võib liigitada ka Vjat?eslav Akhunovi (Kõrgõzstan) pealtnäha vägagi kohaliku koloriidiga videoinstallatsioonid “Tõus? ja “Tupik?. Esimene kujutab endast lõputut raamjutustust: kunstnik tõuseb treppi mööda enam kui tuhat aastat vana minareti tippu ning hakkab siis vaatama videot minareti tippu tõusmisest. Videot vaadates läheb kunstnik n-ö pildi sisse ja alustab uut tipputõusu, millele järgneb jälle video vaatamine jne. Teine videotaies kujutab kaht meest, kes kiirustavad mööda Kesk-Aasia linna kitsaid ja käänulisi tänavaid. Nende tegevus paistab nii sihikindel, et nendega liituvad üha uued inimesed. Kuni lõpuks jõutakse tupikuni ja kogu seltskonnal tuleb hakata tagasi marssima. Akhunovi tööde puhul on lisaväärtuseks intrigeeriv kontrast kaasaegse kunstimeetodi ja kujutatava arhailise keskkonna vahel.
Uus siiditee
Nõuka-aja pärandiga tegelevad kunstnikud Kiasma näitusel mitmeti. Üks vaimukamaid lähenemisnurki tuli esile Erbossin Meldibekovi (Kasahstan) installatsioonis “Võidu mäetipp?. Tuletades meelde seda, kuidas Kesk-Aasia geograafilistele objektidele, sealhulgas mägedele nõukogude ajal sovetipärased nimed anti, on kunstnik vastukaaluks Kesk-Aasia “tsiviliseerimise? tagajärjel lääne poolt siia jõudnud objektidele ? emailpottidele, bensiinivaatidele, pappkastidele jne ? andnud Kesk-Aasia mägede kuju.
Mõnevõrra süüdistavamat hoiakut võib tunda Vahram Aghasjani (Armeenia) fotoseeriates “Meie aja varemed? ja ?Bangladesh?. Esimeses näitab kunstnik bussiootepaviljone, mida püstitades omal ajal püüti ülistada nõukogude ühistranspordi võimsust, mis aga nüüd tontlike ja kasutuina teede ääres seisavad. Teine kõneleb Jerevani nõukogude ajal rajatud paneelelamurajoonist, mis seal suviti valitseva põrgukuumuse ja veepuuduse, aga ka sealsete elanike elustiili tõttu on saanud hüüdnimeks Bangladesh.
Üheks üldistusjõulisemaks ja mõjusamaks nõukogude pärandi ja selle järelmõjudega tegelevaks taieseks on aga Gulnara Kasmalieva ja Muratbek Djomalievi (Kõrgõzstan) “Uus siiditee: ellujäämise ja lootuse algoritm?: neljakanaliline videoinstallatsioon, mis kujutab mööda mägedevaelist magistraali Hiinast Venemaale kihutavaid furgoonautosid, mis täidetud odava riidekraamiga, ning vastassuunas kulgevaid veokeid, mis täidetud vanametalliga. Neljal ekraanil toimuvat täiendab fotoseeria, milles tabatud “vana? ja “uue? elu pikantseid kokkupuutepunkte: autokaravani peale haukuvat peni (“Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!?), traditsioonilisse keskkonda poetunud hamburgeriputkat, uhkelt hotelliks tituleeritud vagunelamut, mille juures kõrbetuure tegev ratsagiid turiste ootab jne.
Ali-Baba koobas
Kesk-Aasia kaasaegne kunst tegi jõulise läbimurde rahvusvahelisele areenile kaks aastat tagasi 51. Veneetsia biennaalil. Ka siis aitas sellele kuraatorina kaasa Viktor Misiano. Veneetsia biennaali Kesk-Aasia paviljoni kataloogis ilmunud artiklis “Godot?d oodates: Kesk-Aasia otsib oma identiteeti? kirjutab Valeria Ibrajeva, et nüüd, enam kui kümme aastat pärast raudse eesriide langemist seisab Kesk-Aasia, üks kunagise Nõukogude Liidu müstilisemaid piirkondi, Ameerika Ühendriikide, Hiina ja Venemaa geopoliitiliste ja majanduslike huvide ristteel. Nagu Ali-Baba koobas, köidavad Kesk-Aasia nafta-, gaasi- ja metallivarud diplomaatide, ärimeeste, seiklejate ja kunstnike tähelepanu.
Kesk-Aasia oli Ibrajeva sõnul üks neid piirkondi Nõukogude Liidus, kus rahvuskultuuride väljasuretamisega kõige edukamalt hakkama saadi. Üheks põhjuseks see, et kui Kesk-Aasia piirkond 1924. aastal Nõukogude Liiduga liideti, polnud inimeste rahvuslik ja kultuuriline identiteet veel kuigivõrd välja kujunenud: pigem oli tegemist perekonna, klanni identiteediga. Kesk-Aasia liiduvabariikide piiridki tõmmati ju üsna suvaliselt ? sinna, kus neid kunagi olud pole. Ning kuulutati, et nõukogude võim aitab Kesk-Aasia rahvastel hüpata feodalismist otse sotsialismi.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Kesk-Aasia riikide iseseisvumine viis need rahvad oma teekonna lähtepunkti tagasi, ent nüüd peavad nad lisaks rahvusliku ja kultuurilise identiteedi otsingutele hakkama saama ka nõukogude pärandiga ? puuvilla- ja teraviljakasvatusele orienteeritud põllumajandusega, maavarade kaevandamisele orienteeritud tööstusega ja sotsialistlikul realismil põhineva kultuurisüsteemiga.
Kui ma 24 aastat tagasi Kesk-Aasias, täpsemalt Usbekistanis ja Turkmeenias turismireisil käisin, tundsin, et olen seekord kodunt ikka tõeliselt kaugele tulnud. Nüüd Kiasmas Kesk-Aasia kaasaegset kunsti vaadates tundsin, et sealsete kunstnike (tõsi, kaasaegse kunsti viljelejad ei kuulu seal riigi poolt toetatavate kunstnike kilda) mõttemaailm on meile päris lähedane ja mõistetav. Tükati tundus koguni, et nende kunst kõnetas mind rohkemgi kui meie oma, eesti kaasaegne kunst.
Menu on endiste liiduvabariikide kunstil ka laias maailmas. Kunstiteadlane Eha Komissarov on seda oma Eesti Ekspressis (12.07) ilmunud artiklis “Vene kunstnik ja mäletamine? põhjendanud sellega, et olematuks muutunud, utoopiaks pööranud ja üha enam mütologiseeruv Nõukogude Liit kuulub endiselt sotsialismi definitsiooni juurde ning et sellel agnostilisel suhtel on Lääne esteetika jaoks otse erootiline tõmme.
Olgu selle erootikaga kuidas on, aga lahe taga Kiasmas ära käia tasub kunstihuvilisel eestlasel igal juhul. Kahju ainult, et ilmad juba nii heitlikud, et tiiburid alailma käigust ära jäävad. Augustis olid nad enamasti käigus ja Linda Line pakkus kahesaja krooniga edasi-tagasi käimise võimalust, nii et patt oli seda kasutamata jätta. Mulle see Talsingi värk igatahes meeldib. Nagu Kumukiasmagi.
RIINA MÄGI
