Tänavune aprill pole meid just hellitanud. Maa on märg, prahi riisumine kohati võimatu, sest reha taha võib jääda ka vettinud murukamar. Akende pesemisest või peenarde kohendamisest võib esialgu ainult unistada. Neljapäeval sähvis ja paukus vihmale, lumele ja rahele seltsiks äike…Võiks ju arvata, et kompensatsiooniks ilmatrikkidele on päästjatel-tuletõrjujatel märja ja jahedaga mõnevõrra rahulikum elu?
Paraku pole see nii, sest ikka leidub süüdimatuid, kellele ei jõua pärale, et möödunud sügisel niitmata jäänud platsid ja aasad võtavad ilmale vaatamata tuld. Piisab, kui tuul kulu kahe vihma- või lumehoo vahel pool tundigi kuivatada on jõudnud, kui leek ettevaatamatu käest lippama pääseb.
Kes meist ei teaks, et teinekord ei taha tuli pliidialuses või ahjusuus kuidagi hoogu ja tõmmet sisse saada, kuidas seda ka ei turgutaks, leekide stiihia õnnetuse korral on aga hoopis midagi muud.
Me pole ju keegi nii linnastunud, et elava tulega ümber käia ei mõistaks, ärgem siis ometi mängigem tikkudega!
