Laupäeval Pärnus toimunud üle-eestilisel külavanemate foorumil „Külavanem – maaelu kujundaja?” osalesid ka mitmete Jõgevamaa kogukondade esindajad. Teemade ring oli lai. Eelkõige keerlesid jutud ikkagi selle ümber, kuidas peatada meie külad inimestest tühjaks jooksmisest. Kuidas kujundada sellist poliitikat, et küladesse tuleks noori. Kes siis koju tagasi, kes uut kodu rajama.
Kõik see eeldaks aga laiapõhjalist regionaalpoliitikat, mida tegelikult ei ole erinevad valitsused Eestis suutnud toimivalt ellu kutsuda. Õnnetuseks piirdus ka 2017. aasta haldusreform pigem omavalitsuste piiride ümberjoonistamisega ja seniste kogukondade lammutamisega, kui jätkusuutliku regionaalpoliitika elluviimisega.
Samasugused on aastate jooksul olnud lood ka külavanematega. Mitmetes omavalitsustes on püütud neid seadusega määratleda. Kuid õnnetuseks on neile antud kamaluga kohustusi ning hoopis vähem õigusi. Nii on hüva algatus mitmetes kohtades hääbunud. Muidugi on ka positiivseid näiteid, kus külavanem toimib ka olenemata süsteemist. Olukordades, kus üks aktiivne inimene on võtnud endale veel lisakohustusi, millega oma aega täita.
Kõik need senised katsed muuta külavanemate amet vajalikuks ja hinnatuks on aga liiva jooksnud sel lihtsal põhjusel, et suures poliitikas olijatel puudub sageli reaalne arusaam sellest, milline üldse külaelu välja näeb. Seepärast kõlas ka Pärnus päris mõistliku ja atraktiivse ettepanekuna poliitikuid maale elama kutsuda. Sest mis veel võiks paremini mõjutada Eestimaa külaelu kui vahetu eeskuju.
