Riigimetsa Majandamise Keskuse looduskeskused korraldavad praegu lasteaialastele ja põhikooliõpilastele tasuta talviseid loodusõppeprogramme. Nendega alustati 18. jaanuaril ja viimane koolitusprogramm on 26. veebruaril.
Koolidesse saadeti laiali infokirjad, RMK kodulehel on programmide kirjeldused väljas ja seal saab oma rühma ka ette registreerida.
Koseveski looduskeskus viib Elistvere loomapargis läbi kahte programmi, millest üks räägib lemmikloomadest ja teine tutvustab pargis elavaid eesti sõralisi. Viimati mainitud loomi tulidki möödunud nädalal vaatama väikesed huvilised Tartu Loodusmajast.
Bussitäis loodusesõpru jõuab Elistverre üsna maheda ilmaga pärastlõunal. Külmakraade on 4-5, tuul on vaevutuntav. Pikalt aega viitmata astuvad I-II klassi tirtsud ja põnnid juhendaja Helle Koorti kannul loomapargi väravast sisse.
Pärimisele, milliseid loomi sõraliseks nimetada võib, tuleb vastuseid siit-sealt. Ja kohe selgub ka, et väikestest tartlastest on paljud siin korduvalt käinud.
“Mina olin suvel siin oma sünnipäeval,” teatab üks poiss ja meenutab, kuidas karu Karoliina siis aia ääres maas istus nagu inimene.
Meie läheme kõigepealt esimeste sõraliste kitsede juurde, kuid lastele lubatakse, et kui kord loomaparki tuldud, vaadatakse hiljem põgusalt üle teisedki asukad.
Jälgime pisut, kuidas kitsed vihtade küljest lehti napsavad ja neid kärmelt krõbistavad. Paneme tähele sedagi, et suu käib nendelgi loomadel, kes just leheampsu manustanud pole — mäletsejatest on lapsed ka kuulnud. Veel juhib Helle meie tähelepanu kitsede heledatele, peaaegu valgetele tagumikele. Sellise sabapeegliga on neil hea oma kaaslastele märku anda, kui mõni oht varitsemas, olgu see siis lihahimuline metsloom või jahimees. Kui on tunda võõrast lõhna või kuulda kahtlast häält, pistab kits punuma, tema helendav tagapool paistab teistele aga kõrge rohu vaheltki ära ja nii teavad kõik elu eest joosta.
Külalised põhja poolt
Kitsede naabreid põhjapõtru just eestimaisteks loomadeks pidada ei saa, kuid sõralised on loomulikult nemadki. Toodud meile mitme aasta eest Lapimaalt ja siin üpris kenasti kodunenud. Mõistagi on nende lemmiktoit põdrasammal, aga lepivad ka kõige muu taimset sorti kraamiga, mida meie metsades-niitudel leidub. Siiski võib üldiselt taimetoiduline loom mineraalainete puuduses nahka pista ka näiteks hiire. Uhkete sarvedega kabehirv meil vabalt ei ela, küll kohtab aga tema lähisugulasi punahirvi Saaremaal.
Kabehirvede kohta saame teada, et neid peeti vanasti uhkuse ja ilu pärast mõisaparkides, kuid nende suursugused sarved võivad neile endile saatuslikuks saada. Kui isasloomad näiteks suhteid klaarides sarvipidi kokku lähevad, võivad nad ennast koos ka surma mõista, kui sarved nii takerduvad, et kõrvalise abita lahti ei “hargne”. Kui kabehirvedele valida anda, siis nad oksi eriti ei söö, vaid eelistavad puulehti ja õrnemaid võrseid.
Üksi on igavavõitu
Kolmeaastane põdrapull on oma aedikus praegu üksi — pole tal suuremaid ega väiksemaid liigikaaslasi seltsiks. Aga nagu eelnevalt külastatud sõralised, tuleb temagi sõbralikult ennast lastele näitama. “Mul on temast nii kahju, et ta üksi on,” tunnistab pisike piiga retke juhile Hellele.
Metssigade residentsini on pikem maa astuda, selle ajaga jõuame läbi arutada tõiga, et nii lindudel kui loomadel tänavusel talvel vabas looduses toitu raske kätte saada on ja et inimesel tuleks neid kindlasti aidata. Lapsed on sellest kuulnud ja neil on lindude toitmisest oma kogemusigi jagada.
Metssead said endale hiljuti uued aedikud ja kuudid. Ei tea, kas see asjaolu või kevadelõhn õhus on nad õige lustlikuks muutnud. Möödunukevadised põrsad ehk kesikud lasevad aiaäärt pidi tõelist seatraavi ja teevad naaberaedikus pesitsevale kuldile nägusid — mis viga ülbitseda, kui traatvõrk vahel! Selle peale läheb vanem ja tõsisem kärsakandjagi “keksi täis” ja näitab, et temalgi kiired jalad all.
Kiskjate juurest kah läbi
Enne, kui võtame suuna piisonite valdustesse, käime külas ära mittesõralistel. “Ilves-ilves-ilves!” hakkavad mõned poisid “kiisutama”, kui nende residentsile läheneme. Ilvesed on praegusel aastaajal eriti hästi näha ja küllap nad sellepärast puu otsa ei kipugi — peita ei ole seal ennast ju nagunii kuhugi. Mõõdukalt kauguselt seiratakse kärmet ja häälekat seltskonda. Ei tulda aia ligi, kuid ei pöörata ka lausa selga.
Õpetaja Helle tuletab koos lastega meelde, et ilves ja karu on kiskjalised. Nemad juba süües salatiga ei piirdu, vaid tahavad ikka liha ka. Ja et ilvese jälg meenutab suure kassi oma, sest ka tema saab kassiga sarnaselt küüned n-ö padjakestesse tõmmata.
Karule igatahes väga suur ja lärmakas seltskond ei istu. Kui aia äärde uudistajaid üle kolme koguneb, marsib ta ära “tagatuppa”. Küllap meenub talle ka, et ametlikult peaks ta olema puhkusel ehk talveuinakul. Siinjuures teeb Helle lastele selgeks, et nii karu kui kährik pole vabas looduses tegelikult sügavas talveunes, vaid teevad uinakut. Päriselt magavad kogu külma aja maha siilid ja maod.
Oravatel on tänaseks vastuvõtuaeg läbi, sellele vihjab samblatuust puuriava ees. Tartu noormees Rein teab aga rääkida, et oravad söövad lisaks pähklitele ja seemnetele hea meelega ka puuvilja, vähemalt maitseb selline kraam tema kodus elavale vöötoravale.
Närilistemajas palju tuttavaid
Näriliste „hotellis” on mõnusalt soe ja siingi kohtavad lapsed tuttavaid. Merisigu on üsna mitu ja näha on rotte ja hiirigi, keda inimestel samuti kombeks seltsi mõttes pidada. Merisigade puuris kükitab aga pisut kurvameelse moega deegu — rotiga sarnanev loomake. Ta sattunud inimeste lemmikloomaks, kuid nagu tujukate kahejalgsete puhul ette tuleb, tüdineti temast. Loomapargiski ei leppinud liigikaaslased heidikuga ja ta tuli panna rahumeelsemate merisigade juurde. Taas üks kurb ja õpetlik lugu!
Piisoneid on Helle kinnitusel Elistveres praegu koguni kuus, mõned neist suvatsevad end ka näidata. Kui oleme muu hulgas teada saanud, et euroopa piison, kes kunagi ammu meie metsadeski elas, kuid keda möödunud sajandi alguses väga intensiivselt kütiti, on vaatamata oma aukartust äratavale kerele võrdlemisi kiire jooksja ja et vabas looduses elab neid näiteks Venemaal ja Leedus, võtame suuna uude sooja väravamajja.
Kuigi maja sisustus veel täiendamist vajab, on väikestel loomahuvilistel siin õdus kottistmetel jalgu puhates uute teadmiste kinnistamiseks töölehti täita ja filmi vaadata, mis ikka neist samadest päevakangelastest sõralistest jutustab.
KAIE NÕLVAK
