- 6. novembril 1993. aastal avaldas Vooremaa reklaami, mis lõi toonases Jõgeva linnas ja ka ilmselt kaugemal laineid. Ilmunud kuulutus oli lihtne: „Ära koba pimeduses… võta tüdruk“. Reklaam jõudis ilmuda kaks korda, teine kord pelgalt nädal hiljem.
Siinkohal peab rõhutama, et tegemist oli aastaga 1993, kus just kui kõik oli lubatud. Seadused olid nagu olid, ning väidetavalt KEK-i linnajaos ühes korteris tegutsev asutus ei olnud kuidagi seadusega vastuolus. Seda, et tegemist oli korteriga, reetis ka telefoninumber, mille algusnumber 22 viitas just korterile.
Politseile rahulik paik
Tüdrukuid oli kaht sorti: neid, kes pikemalt maailma vanima ametiga leiba teenisid ning need, kes „juhuslikuma lepingu“ alusel raha kogusid. Olgugi et politseile oli KEK-is tegutsejad teada, ei saadud sinna kunagi ühtegi väljakutset ega alustatud menetlust. Korteris olnud tüdrukud olid seal vabatahtlikult. Nii mõnigi poiss-sõber sai juhtumisi teada, millega ta tüdruk rahanatukest teenimas käib. Tüdrukutele, kelle enesehinnang polnud veel paika loksunud, oli tegemist tulusa teenistusega.
Olgugi et selliste asutuste pidamine polnud otseselt kuidagi seadusega vastuolus, polnud just palju neid, kes nõnda leiba otsustasid teenida. Lisaks KEK-is tegutsenud korterile oli üksiküritajaid, kes küll kuulutusi panid, kuid kellel väga hästi ei läinud. Maja, kus oli olemas konkreetne kord ja juhtimine, asuski toona politseile teada olevalt vaid KEK-is. Oli teada, et kui kliente parasjagu polnud, võtsid peremehe enda sõbrad napsu ning parandasid seeläbi maailma.
Kuna politseile korter ühtegi probleemi ei tekitanud, on raske öelda, kui palju raha ühe õhtu või kogu tegutsemisajaga kellegi sõrmede vahelt läbi libises. Kuna oli krooniaeg, mida nimetada ka metsategemise hiilgeajaks: metsa hind pole kunagi olnud nii kõrge kui aastal 1993. Seega võis arvata, et rahas küsimust polnud, sest tühja koha peale ettevõtmist asutada polnud lihtsalt tulus. Lisaks lokkas tol ajal erataksode äri, millel oli ilmselt ka KEK-is tegutseva ettevõtmisega seos. Rääkimata tõsiasjast, et lisaks ise kohaleminemisele sai ka teistsugust teenust. Nagu kuulutus ütles: pimeduses kobama ei pea, tüdruku võib ka lihtsalt enda juurde kutsuda. Võis eeldada, et just seal nägid taksojuhid oma teenistust. Tüdruk lihtsalt viidi sinna, kuhu vaja.
Prostitutsioon jõudiski Jõgevale
Kuid Vooremaas ilmunud kuulutus polnud kõigile meeltmööda. Nõnda nähti just lehe süüd prostitutsiooni toomises Jõgevamaale.
Pelgalt kolm nädalat hiljem, 27. novembril ilmus rubriigis „Kõneaineks“ arvamus, mis just selle tõsiasja välja tõi. „Olen kuulnud räägitavat, et kuulutusega, mille mõni aeg tagasi avaldas ka „Vooremaa“, jõudis Jõgevamaale prostitutsioon. Toimetusse on mõni pahandaja ka helistanud. Seepärast poleks paha ehk natuke asja sisu üle mõtiskleda,“ kirjutas toona Mihkel Vanari.
„Kas ta ikka jõudis? Kaldun arvama, et maailma vanim elukutse on meiegi kandis püsinud umbes niisama kaua, kui siin elavad inimesed. Aeg ja uued suhted majanduses on lihtsalt probleemi püstitanud täiesti uues valguses. Usun, et iga lugeja teab või kahtlustab mõnd naiskodanikku, kes kuldsel stagnaajal ei saanud oma suhteliselt rahulikku ametikohta, korteriordenit, autoostuluba ja mõnda väljamaareisi mitte tööalaste teenete ja oskustega, vaid hoopis intiimsemal viisil,“ põhjendas Vanari oma kirjutises.
Ta rõhutas, et on olemas ametnikke, kellest ülal loetletud privileegid sõltusid. „Nüüd on aeg, mil kellelgi pole jagada kogu riigi maksumaksjate rahadega kinnimakstud hüvesid oma äranägemise järgi ning neid hüvesid saab osta igaüks Eesti kroonide eest. Miks tekitab siis melu asjaolu, et keegi on asunud oma teenust pakkuma ajalehe kaudu ja küllaltki leebes sõnastuses?“ küsis Vanari.
Autor tõi välja lihtsa tõe: nii nagu praegugi, on mõnikord linnatänavad nõnda pimedad, et ei näe sõrmegi suhu pista, oli ka toonane Jõgeva pime, et teejuhiks sobis tüdruk kutsuda küll. Vanari nimetas seda mõttekäiku küll naljaks.
Seda, et 1993. aastal oli vaba aeg, kumab ka läbi Vanari arvamuse. „Pahandajad võiksid enne oma rahulolematuse avaldamist pisut mõelda ka sellise teenuse ilmumise põhjuste üle. Loomulikult on nii naisi kui ka mehi, kellele seks lihtsalt sedavõrd meeldib, et nad kritiseerijate arvamuse peale lihtsalt sülitavad või hobi tööga ühendavad,“ kirjutas Mihkel Vanari.
Üheks põhjuseks pidas Vanari ka noorte töölesaamist, mis polnud üldse lihtne. „Kõigil pole sedavõrd rikkaid esivanemaid, kes leiaksid isiklike sidemete baasil korraliku tööandja või need kümned tuhanded kroonid, millega alustada oma väikest äri. Raha on praegu meie ainuke Moolok. Seda tuuakse küll elu eesmärgiks, küll külma põhjenduseks. Ometi pole koidulad kerged tulema,“ avaldas Vanari arvamust.
„Kokku võiks kogu jutu võtta lihtsa turumajandusliku seadusega. Kui teenusel pole turgu, siis see teenus sureb välja. Mis aga puutub pimeduses kobamisse, siis see on vabatahtlik – kes tahab, see kobab, kes ei taha, see ei koba. Küsimus on vaid kvaliteedis. Seadus „kobamise“ kohta võetakse arvatavasti vastu ka. Elu sunnib. Iseasi, kas riik, mis maksudele pretendeerib, suudab tagada ka kobajate ja kobatavate turvalisuse,“ lõpetas Vanari.
Seega, kas Vooremaa ka päriselt tõi Jõgevamaale prostitutsiooni, võib iga lugeja ise otsustada.
KERTTU-KADI VANAMB
