Vana kalendri kehtides oli kirjanik Oskar Lutsu sünnipäev 26. detsembril 1886, kuid uue kalendri järgi nihkus see 7.jaanuarile 1887. Nii siis aastaarv muutus ühe võrra suuremaks ja Luts sellega nagu aasta nooremaks.
Oskar Lutsu 50. sünnipäeva puhul 1937. aasta 7. jaanuaril kinkis Tartu linnavalitsus talle elamu ehitamiseks Riia tänavale ehituskrundi ja sünnipäeva aktusel Vanemuises anti talle kinkimisürik pidulikult üle. Ehitusega oli alustatud juba eelmise aasta hilissuvel ja sama aasta jõulureedel kolis Luts oma perekonnaga juba uude majja, kuigi see ei olnud veel täiesti valmis.
Juubelipäeval tuli kirjanikku tema uues majas õnnitlema Eesti Kirjanike Liidu delegatsioon. Sellest külastusest säilinud filmivõtteid näidatakse nüüd ka majamuuseumi külastajatele.
Peale südamlike õnnitluste üleandmist sõnas üks delegatsiooni nimekamatest liikmestest kirjanik Friedebert Tuglas Lutsule ülitõsisel toonil: “Äraandja.”
Luts jäi kohmetus arusaamatuses ütlejale otsa vaatama. Ka teiste juuresolejate tähelepanu oli köitnud too ainuke sõna. Tuglase suu ümber tekkis vaevalt märgatav muie, kui ta jätkas: “Teed ennast aasta nooremaks.” “Mina ja nooremaks?”
“Muidugi! Olime kõik 1886. aasta mehed: sina, Rumor ja mina. Aga nüüd putkasid meist eest ära.” lõpetas Tuglas juba täisnaerul näoga.
Nüüd taipas ka Luts kolleegi nalja ja pistis omalt poolt: “Ega igaühega ei lasegi ma ennast ühte mesti panna.”
Oma Oskar Lutsu juures soolaleival käimisest jutustab tema hea sõber karikaturist Romulus Tiitus. Luts kurdab talle: “Pole veel oma majaomaniku põlvega harjunud. Maja on, aga hing on üürniku oma. Kui sa nüüd kõlistasid uksekella, torkas mulle nuga südamesse – maja peremees tuleb üüri nõudma.”
“No näita siis oma uut maja,” palub Tiitus Lutsu.
“Oota, oota, ma ei oska siin isegi ilma teejuhita liikuda – suured ruumid, ega see naljasi ole. Eksime veel mõlemad ära. Eile tahtsin sahvrisse minna, kolasin pool tundi majas ringi nagu tont kabeli varemetes. Lõpuks sattusin ühte ruumi, kus polnud ei uksi ega aknaid… Jah vanasti oli kõik käeulatuses, aga nüüd ära ilma maja plaanita liigu.”
Teatavasti ilmus enamik Oskar Lutsu teoseid kirjastuse Noor-Eesti väljaandel. Luts oli ka ise aastaid selle kirjastuse nõukogu liige. Kui selle kirjastuse toimetaja Alfred Kiviste koos abikaasaga Lutsude uues majas soolaleival käisid, oli neil kingituseks kaasas kaks väikest hõbekuusekest. Need istutati maja ette kummalegi poole välisust 1937. aasta 5. mail. Nüüdseks on neist 80 aasta jooksul kasvanud kõrged sihvakad puud, mis oma pikkuselt ületavad mitmekordselt maja kõrguse. Minu kaudsed mõõtmised näitasid, et nende puude kõrgused küünivad nüüd juba kahekümne meetrini.
ARVI LIIVA
