Me näeme palju vaeva, et neid inimesi aidata ja sotsiaalabile kulub järjest suurem osa meie rahast. Ometigi on see vaid võitlus tagajärgedega, sest me oleme loonud süsteemi, mis selliseid inimesi pidevalt juurde produtseerib. Selle meie poolt loodud koletise nimi on majandus. Majandus on Eestis tabuteema ja sellest ei räägita. Kõik parteid peavad elavat arutelu selle üle, kuidas loodud väärtused ümber jagada (sotsiaalpoliitika).
Ühesugused seaduspärasused
Kindlasti on neid, kes tahaksid järgneva kohta öelda: ?Pähh… see on vaid mõttetu teooria ja suuri sõnameistreid on ennegi nähtud?. Kahjuks ei saa teooriata hakkama, sest ilma õige teoreetilise teadmiseta ei ole võimalik teha õigeid tegusid.
Majanduse juhtimine on selles suhtes lihtne, et siin kehtivad ühesugused seaduspärasused nii inimesele, ettevõttele kui ka riigile. Majandus on väärtuste loomise ja vahetamise turg. Kui sa lood oma tööga mingi väärtuse, siis on sul võimalik see turul millegi vastu vahetada. Siit saavad alguse ka majanduse põhitõed:
Kui sa lood rohkem väärtusi, kui tarbid, siis on sul võimalik konkurendi tootmisvahendid üles osta ja seeläbi suurendada oma sissetulekut.
Kui sa tarbid rohkem väärtusi, kui tööga lood, siis sa “sööd? oma tootmisvahendid (maa ja ettevõtted) ära ja sinust saab odav tööjõud, kes palgast vaevu söönuks saab.
Meil on kasutusel majandusmudel, mille Euroopa Liit meile 1994. aastal vabakaubanduslepinguga sokutas. Euroopa suurriigid vajasid oma tootmispotentsiaalile rakendust ja see on Euroopa Liidu moodustamise ainuke reaalne põhjus.
Kõik ülejäänud põhjendused on tegelikult ainult hea müügitöö. Kohalike ettevõtete tootmispotentsiaal oli välja arendamata ja ei suutnud konkureerida suurtootmise ühikuhindadega.
Tänaseks oleme me ära tarbinud suurema osa oma ettevõtetest. Metsa ja maad meil on veel pisut, aga sedagi ei ole enam kauaks, kui me samal kursil jätkame. Suurtootmine võimaldab kõik eluks vajalikud väärtused luua järjest väiksema tööjõukuluga ja muudab järjest suurema osa inimesi ülearuseks. Mida suurem on turg, seda kitsama grupi kätte väärtused koonduvad ja tootmisvahenditeta inimesed muutuvad ülearusteks. Need oleme meie!
Sakslaste ja soomlaste karjamõis
Tänaseks oleme me jõudnud selleni, et loome järjest väiksema osa enda poolt tarbitavast väärtusest ja elame seetõttu järjest halvemini. Iga majandusüksuse edukuse näitajaks on väliskaubandusbilanss ja kõik ülejäänud mõõtühikud ainult hägustavad pilti. Me ei suuda ju õppida oma naabritelt ja muutume seeläbi peagi ääremaaks ? peagi oleme taas sakslaste ja soomlaste karjamõis.
Euroopa Liit kaitseb oma siseturgu, et luua võimalikult suur osa enda poolt tarbitavast kaubast ise. Eesti nii ei tee. Põhjamaad kasvatavad võimaluse korral ise oma kartuli ja vilja. Eesti nii ei tee. Meie toome kartuli Poolast ja rukki lõunanaabritelt. Liha aga toome koguni Ameerikast, sest seal on odavam.
Need idiootsed ameeriklased on ju valmis peaaegu peale maksma, et me ise tööd ei teeks. On taevane õnn, et saime veel enne liitumist Euroopast suhkrut osta. Idioodid andsid selle ju ära kõigest kolmandikuga tootmishinnast.
Millal jõuab meile pärale see, et hind pole oluline. Kui me ise väärtusi ei loo, siis sureme nälga. Kui me tahame, et eestlasest saaks jõukas ettevõtja ja omanik, siis tuleb meil mõelda siseturu kaitsele. Väliskaubandusbilansile mõjuks see hästi.
Tänapäeval saaksime isegi suure osa mootorikütusest põllul kasvatada. Ainuüksi see annaks tööd ja leiba paljudele inimestele. See oleks tõeline regionaalpoliitika. On olemas isegi õhkõrn võimalus, et eestlane saaks siis hakata oma maad tagasi ostma. Kas meil on alternatiive? Loomulikult on. Meil on võimalus olla omal maal kodutu tööjõud… kes konkureerib hiinlasega paaridollarilise päevapalga pärast. Olla ülearune inimene.
RIHO JAANUSKA
