Meid ei ümbritsenud nii suur tähelepanu kui aasta vanemaid, kelle juhendajaks oli Juhan Peegel. Meil oli Marju Lauristin. Aga Juhaniga oli eriline side ? nagu ka Saaremaaga.
Sest seal olime pea igal suvel. Ja mõni kohe terve suve. Minul vedas: töötasin kolm suve kohaliku lehe juures.
Kogunemiskoht oli meil kas Orissaares ühe kursuseõe kodus või Kuressaares minu sõbranna ema juures.
Kokkusaamise põhjuseks olid talgud. Aitasime Riia lahe ääres kursuseõe vanaisal heina teha ja kõik töökäed olid alati teretulnud
Need olid tõelised talgud, kus tööd tehti tublisti, aga pärast tööd osati ka ümbritsevast loodusest lugu pidada
Sedaviisi me Juhani juurde sattusimegi. Enam ei mäleta, kellel tuli mõte, aga olime kindlad ? ju Juhan meid ikka vastu võtab. Keegi teadis, et küllap Juhan on kodus.
Juhan Peegel on sündinud Saaremaal omaaegses Uuemõisa, praeguses Pöide vallas asuvas Türna talus. See on väga maaliline maanurk Orissaarest umbes kolme kilomeetri kaugusel, keset kaunist puisniitu. Tema sünnimaja pole enam säilinud, talukohas elab Juhani vennatütar. Juhani kasutada oli väike maja hoovi peal.
Nii me siis läksimegi. Isegi seda ei mäleta, kui palju meid täpselt kokku oli. Nii palju ikka, et meie kursusekaaslase isa tegi oma autoga vähemalt kaks reisi. Esimesena kohale toodud jäid rettu üsna Türna lähedal. Kui teised ka jõudsid, asusime talu poole teele.
Mäletan, et Juhan tuli õue. Aga ju ta oli harjunud, et tudengid käivad. Ja karjakaupa.
Istusime õues ja rääkisime. Juhan päris ja päris Ja meie muudkui rääkisime ja rääkisime. Mäletan tema tõsist huvi kohaliku lehe tegemiste vastu ? no jumaluke, suvi ja tõeline hapukurgihooaeg! Aga Juhan ütles otse, et saan väga hea kogemuse, kuidas ka väikeste ressurssidega toime tulla ja et maakonnaleht (tollal küll rajoonileht) pole midagi alamat või põlastamist väärt. Et see leht on inimesele kõige lähemal. Mingit teooriat polnudki vaja, see oli elu ise.
Juhanist kiirgus puhast inimlikkust, siirust ja huvi kõige vastu, millega tegelesime. Mäletan, et kellelgi meie poistest oli ka abikaasa kaasas. Ka tema jaoks jätkus Juhanil toetavaid sõnu. Istusime seal õue peal päris kaua. Ilm oli soe ja juttu jätkus. Mäletan, et vahepeal rääkisime ka igasugu ilmaasjadest ja küsisime ikka väga palju kohta Juhani arvamust.
Ta oli väga lahke. Ta kuulas meid huviga. Tõelise huviga meie elu ja saatuse vastu. Ja jagas märkamatult mõne õpetussõna või tarkusetera.
Ühel hetkel märkas keegi tõusta. Aga siis oli juba sügav öö. Orissaarde kõmpisime jalgsi ja vadistasime nii elavalt, et asula piirini jõudsime märkamatult. Nii palju mõtteid tuli, istusime omavahel vesteldes veel tunnikese aias.
Juhan Peegli lähisugulane, Saaremaa ajakirjanik ja minu kunagine kolleeg Elvi Vaher (neiupõlvenimega Peegel) on rääkinud, et Juhanile meeldisid tudengite külaskäigud väga, ka Türna tallu. Ja Saaremaal puhkas ta pea igal suvel. Vaid kaks viimast suve jäi tal seal käimata, sest tervis vedas alt.
HELVE LAASIK,
Juhan Peegli õpilane
