Selle kirjutise pealkirjaks võiks sama hästi olla “Kuidas ma “loomahotelli” lammutasin”, sest tegemist oli puuriida kuuri alla vedamisega. Mis iseenesest oli mul hästi ajastatud, sest kohe, kui lõpule jõudsin, algas äikesetorm. Õigemini polnudki tegu eriliste küttepuudega, oli seal hagu, jändrikke pakse õunapuuoksi, mis hästi kirvele ei allunud ja jäidki tümikateks, lisaks muidu vedelema jäänud roikaid, millega midagi peale ei osanud hakata ja sai kütteks saetud. Suuri puuoksi on väga tülikas majast kaugele vedada ja siis näiteks lõkkena ära põletada. Peab aega ja kohta valima, ilma jälgima. Kui need aga väiksemaks tükeldada, saab ju kolleteski põletada. Korraliku puuga on muidugi mõnusam tuld teha, aga eks teki niisuguse töömahuka “mängimisega” ka väike kokkuhoid. Mingit energiat need ikka endas kätkevad. Kui tahta pliidi alla kiiresti tuld, siis hagudega on seda tõhusamgi saavutada.
Panin just osadest kokku uue käru, millel sile kaldus servadega alumiiniumist veokast. Peaaegu igasse koormasse juhtus üks sisalik, kord isegi kaks, kes vilkalt otsisid õiget suunda, nagu oleks kärul olemas mingi “sisalike trepp”.. Ühel neist, suuremal, oli nooruses läbitud trauma ‒ praegune saba oli väike piikjas jupike, kõrval pisemal suguvennal saba tükk maad pikem. Eks ole selle moondunud sabaga isendi õige saba kunagi kellelegi hambusse jäänud ja ta selle loovutanud ‒ maha jätnud. Sisalikel on säärane kohastumus, aga ega see hõlpus läbielamine pole, vahel on selle käigus elugi jäetud. Minu vankri-sisalik oli elujõu säilitanud, aga sile metallipind osutus libedaks. Nii need sisalikud seal muudkui tagasi liuglesid, kui püüdsid servani üles ronida, ja kui koristasin ümbert prahi, et pilti teha, siis jäid mõlemad täpselt ühes “asimuudis” ja samarütmilise kehakõverusega asenditesse kivistunult liikumatuks nagu keerukuju mängus.
Nad jäid ühele asendile kindlaks ‒ kui palusin neid eesti keeles natuke “kompositisooni huvides” liigutada, et teistmoodi fotot saada, siis minu palvest nad välja ei teinud… Eks tuli käru kallutada, et loomad maakülgetõmbejõu abil jälle kodupinnale saaksid. Küll oli neid sisalikke seal ohtralt.
Aga “puuriida-hotell” oli tasemel, “põrandasoojustust” andis krõbisevate tammelehtedega vooderdis , mis ühtlasi pakkus peidupaiku. Hüppas sealt lehtede vahelt rohukonnasidki välja, olid ülekaalulised, ju siis liikuvat saaki on jätkunud. Kärnkonnapojakegi roomas uut redukohta otsima, lõpuks ilmus välja suur süsijooksik, sipelgatest rääkimata.
Eestis on peale vaskussi veel kaks sisalikku ‒ arusisalik ja kivisisalik. Kivisisalik on haruldasem, kuulub looduskaitse II kategooriasse, elab kuivadel aladel, luitelistes männikutes eriti, sellest rahvapärased nimedki ‒ nõmme- ja palukärp. Eestis on oma leviku põhjapiiril. Arusisalik on kõige tavalisem roomaja, Eestis kõikjal, elab niiskematel aladel, soos, rabas, oja- ja kraavikallastel, heinamaadel, puuriitades, lauahunnikutes jne. Eks mõlemad toituvad väikestest selgrootutest, nende hulgas taimekahjuritest, on ka looduskaitse all. Vaenlasteks mõlemal rästik ja nastik. Mis puutub välimusse, siis minu sisalikud on kõik tumedad olnud, ei saa mitte sotti, kas ja mis mustrid neil seljal on, uuri fotosid, palju tahad! Arusisalik pidi olema musta või pruuni värvi, seljal triibud. Kivisisalike kohta on kirjas, et isased on rohekad, emased pruunikad, seljal kulgeb üks kuni kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Minu sisalikel on seljal kaks rida nagu heledaid täpikesi, ju neid võibki siis triipudeks lugeda. Vaevalt minu väga hariliku puuhunniku all elavad haruldased kivisisalikud. Küllap ikka arusisalikud ja seal hunniku all siis niiskust ka jagub, mida arusisalikud eelistavad.
EHA NÕMM
