17. märtsil kogunes Jõgeva sotsiaalkeskusse “Elukaar” saalitäis huvilisi, et arutleda paguluse üle, vaadata fotosid põgenikelaagritest ning kuulata peatükke peagi ilmuvast e-raamatust “Valik lugusid konkursilt “Elust uuel kodumaal””.
Kohal oli ka Arnold Rutto, kelle lugu lapsepõlvest Abhaasias ning naasmisest Eestisse võitis võistlusel “Elust uuel kodumaal” integratsiooni kategooria eriauhinna. Infotund möödus soojas õhkkonnas ning kõlama jäi “Elukaare” elanike soov nii Eestist pärit kui ka Eestis uue kodumaa leidnud pagulaste elust rohkem kuulda.
Enamikul infotunnis osalejatest oli sõjamälestusi või isiklikke kokkupuuteid Eestist põgenenud inimestega. Isiklikele mälestustele toetudes on ka lihtsam tänaste pagulaste ootusi, lootusi ja raskusi mõista. Samas oli paljudele osalejatele üllatuseks, et Eestis oli 2011. aastal vaid 67 varjupaigataotlejat ning siiani on rahuldatud aastas keskmiselt kümmekond taotlust. Üheskoos tõdeti, et kohati jääb meedia vahendusel ekslikult mulje, justkui oleks teise nahavärvi ja kultuuritaustaga inimesi meie ümber sadu, kui mitte tuhandeid, ning meeletu põgenikemass seab ohtu eesti kultuuri.
Huviga tõdeti sedagi, et erinevaist maailma paigust pärit inimeste põhjused kodumaalt lahkumiseks on väga erinevad. Kui vabatahtlikke immigrante paneb liikvele soov leida parem elu- või töökoht, siis põgeniku elu on kodumaal reaalselt ohus olnud. Meil kõigil on oluline mõista, et põgenikke ei too Eestisse mitte perspektiiv hästimakstud tööd leida ega ka meie kaunis loodus. Inimesed põgenevad kodumaalt erakorralise sündmuse (näiteks relvakonflikt, üldine vägivald, inimõiguste rikkumine, looduskatastroof) või tagakiusamise tõttu ning nende riik ei suuda või ei taha neid kaitsta.
Kui meie esivanemad pöördusid 70 aasta eest Rootsi, Kanada ja teiste riikide poole palvega saada varjupaika, siis tänaselgi päeval saabuvad Eestisse põgenikud, kes pagevad sõjakoleduste, kuid ka otseselt isiku vastu suunatud tagakiusamise eest. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks on rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või ühte või teise sotsiaalsesse gruppi kuulumine.
138 aastat tagasi kodumaalt lahkunud eestlaste järeltulija Arnold Rutto loo kuulamine autori enda esituses viis kuulajaskonna mõtted Abhaasia ja Siberi eesti küladesse. Arnoldi ega tema esivanemate elu kodumaast kaugel ei olnud lihtne, kuid vaatamata sõjakoledustele ja teistele üleelamistele on psühholoogi elukutset omandav noormees optimistlik ning soovib abivajajaid aidata. Üheskoos arutleti nii uues kultuurikeskkonnas kohanemisraskuste kui ka teiste pagulusega kaasnevate probleemide üle. Jõuti arusaamisele, lahkumine kodumaalt pole kunagi kerge, selle otsusega on seotud nii luhtunud ootused-lootused kui ka hirm ebamäärase tuleviku ees. Ühtlasi tõdeti taas, et kultuurid on läbi aastatuhandete üksteist rikastanud, ka Eesti pole teiste rahvaste ega kultuuride mõjust kunagi puutumata jäänud ega jää ka tulevikus.
Neil, kes soovivad ka ise pagulaste lugusid lugeda, avaneb peagi võimalus sirvida e-raamatut järgmisel lehel – http://iom.ee/parem/
Üritus korraldati rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni projekti “Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid (PAREM)” raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja siseministeerium.
i
MARGE SASSI
