On 2018. aasta 24. veebruar. President Kersti Kaljulaid pühendub oma aastapäeva kõnes esimest korda perevägivalla teemale, rõhutades abivajajate märkamist. Lisaks rõhutab ta, et peame nägema puudega inimesi, kellele on vaja luua elamisväärsed tingimused ja keda ei tohi ühiskonnas nurka lükata.
On 2018. aasta 5. mai. President külastab Jõgeva valda. Käib muu hulgas Kiigemetsa koolis ja astub päeva lõpuks volikogu ette. Kiidab, et Jõgeva vallas on erilistele lastele hästi tähelepanu pööratud ja Kiigemetsa kooli võib eeskujuks tuua ka teistele. Rõhutab taas, et me ei tohi ühiskonnast teisi välja heita, veel vähem jätta nad abita.
Turistidel jääb vale mulje
On 2019. aasta 24. veebruar. President Kersti Kaljulaid pühendub taas kõnes puuetega inimestele ja sotsiaalteemadele. Muu hulgas saavad esimest korda presidenti esmajärjekorras kätlema minna sotsiaalvaldkonnas tegutsevad inimesed.
On 2019. aasta aprilli algus. Postkasti potsatab teade, et Põltsamaa vallas on koguma hakatud allkirju, millega avaldatakse vastumeelsust, et praegu Võisikul asuv hooldekodu võiks kolida Põltsamaa kesklinna. Ning mis veel hullem, selle loodava kortermaja vastu on allkirja andnud üle 130 inimese.
Sellist vastuseisu võib oodata suurte ehituste puhul. Ilmekaim näide Tartusse rajatav tselluloositehas. Lõpuks läks poleemika nõnda suureks, et kõik mõtted tehas rajada maeti maha.
Ent hooldekodu intellektipuudega inimestele… Seda enam, et vallavalitsusse maanduvad vastuseisu avaldavad kirjad, millest igaüks on veidi rohkem hämmastust tekitavam kui eelmine.
Avaldatakse arvamust, et turistidel võivat Põltsamaast jääda vale mulje. Sest kultuurimaja läheduses asuv eluhoone rikub turistide elamusi. „Valla arengukavas on kirjeldatud tulevikulootust, et Põltsamaa linna külastavad turistid jäävad siia pikemaks ajaks, et nautida elamusi, ajalugu, loodust ja värsket õhku. Erivajadustega inimeste käitumine on ettearvamatu ning nii võib tekkida pingelisi olukordi. See võib turistid Põltsamaalt eemale peletada.“ Just nii seisab ühes kirjas.
Kuid pole midagi. Kirja kirjutaja pakub lahendust. Kasutatagu ära Põltsamaa ametikooli tühjaks jäänud hooneid. Just, neidsamu, mille põltsamaalased aastaid tagasi maha hääletasid, kuid milleks Euroopast toetust saadi. Ehk… Puuetega inimesed võivad ju elada küll, kuid mitte kesklinnas ja veel vähem minu kodu juures.
Olematu invatakso
Sama teed läheb ka üks teine kirja kirjutaja. „Igal asjal siin maailmas on oma hind. Kui see teenuskoht ehitatakse Kuperjanovi tänavale, siis saavad psüühiliste erivajadustega inimesed küll kesklinnas ringi liikuda. Aga nende inimeste käitumine on ettearvamatu, mistõttu võib tekkida konflikte ja teravaid olukordi. Kui siiani on olnud juttu meie valla maine parandamisest, siis võimalikud konfliktid ei tee seda mainet kindlasti paremaks. Olen vestelnud lapsevanematega, kes muretsevad oma laste turvalise koolitee pärast.“
Ka siin pakub kirjutaja lahket nõu. „Endised ametikooli hooned seisavad kasutamata. Linn asub nendest jalutuskäigu kaugusel. Vajadusel saab rakendada invataksot.“ Kuidas ja millistel tingimustel saab kasutada invataksot, mida täna Põltsamaal lihtsalt ei ole, seda kirjutaja ei maini.
Kesklinn on kirjutajate meelest lihtsalt vastuvõetamatu. Seda valla jaoks, kes ei ole suutnud mitme kuu jooksul võtta seisukohta, kuhu ja kas üldse lasteaeda ehitatakse. Aga kuna vallas valitseb segadus krundi pärast, mida alles hiljaaegu on hakatud vaikselt lasteaia loomise unistustesse võtma, ei tohi seda saada ka teised.
Seda ootamatum on kiri, mis märgib, et kerkiva kortermaja asemel tuleks ehitada hoopis parkla, sest just sellest on Põltsamaal puudus. „Linna keskel on pidev parkimisprobleem – eriti ürituste ajal“.
Ajas rändav väikelinn
Ja veel: „Olen seisukohal, et erivajadustega inimestele teenuskohtade rajamiseks tuleks leida sobivam asukoht, mis ei oleks linna südames, kuid võimaldaks neile inimestele siiski igapäevaseks toimimiseks vajalike teenuste kättesaadavuse. Samas tuleb arvestada ka asjaoluga, et ülejäänud Põltsamaa valla elanike igapäeva elu ning toimingud ei saaks sellest märkimisväärselt häiritud“.
Ehk… Puuetega inimesi peab toetama küll, kuid mitte minu silme all ja mitte kesklinnas, kus ma liigun. Sest kirjutaja jätkab, et kavandatav lasteaed peab olema valla jaoks suurem prioriteet kui puuetega inimesed.
Kuid kirjutajad jätavad märkimata pisiasjad, et tihtipeale ei pea koolis käiv laps kartma mitte „psüühiliste erivajadustega inimesi“, vaid inimesi meie keskel. Kolmandat päeva pargipingil alkoholi tarbiv mees või naine on märksa ohtlikum nii iseendale kui ka teistele kui ükski erivajadusega inimene seda suudaks. Rääkimata lokkavast perevägivallast, sõltuvustest, mis kummitavad rohkem peresid, kui avalikult räägitakse.
Kuidagi on Jõgevamaal asuv väikelinn suutnud ajas tagasi rännata. Aega, kus teistsugused silme alt ära pandi. Kus pidi häbenema psühholoogilisi probleeme (mis muide, esinevad ühel või teisel juhul igal inimesel!) või puuet. Kus teistmoodi inimeste pihta visati kive ja lennutati haiget tegevaid sõnu. Kus muredest rääkimine oli tabu. Kuid tänapäeval ei tohi selline käitumine olla enam vastuvõetav. Tänapäeva ühiskond ei tohi olla valehäbile üles ehitatud.
Selle asemel, et õpetada lastele hirmu teistsuguste inimeste ees, võiks selgitada, miks elus alati kõik nii ei lähe nagu võiks. Ning seejärel empaatiat. Ja muist ka endale külge võtta.
Selle asemel, et vihata ja protesteerida, minge ja uurige, ehk saab neid Võisikul elavaid inimesi kuidagi aidata. Sest ka puuetega inimesed tahavad olla ühiskonnale kasulikud. Selle asemel, et neid silma alt ära saata, olge väikelinn, kes võtab nad omaks, toetab ja aitab. Kes tahab olla ka teistele eeskujuks. Nad on ohutumad kui naist peksev naabrimees või pudelipõhja otsiv alkohoolik. Nad on inimesed meie endi seast. Ja neid tuleb hoida.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
