Sinne Saar, muusikaõpetaja Põltsamalt:
“Arvan, et iga päev. Meie pere ärkab koos Hommikuterevisiooniga ja kui sealt tuleb tuttav laul, siis võtan ka ise viisi üles ja päev algabki rõõmsamalt. Vahel jääb mõni laul või viis terveks päevaks mõtetesse helisema. Mulle meeldivad sellised laulud, millel on kaasakiskuv viis ja mõtestatud sõnad. Ja vahel, kui on kurvad sündmused ja hingel raske, istun klaveri taha, et lihtsalt mängida või laulda. Muusikal ongi suur osa minu igapäevaelust, minu töögi on seotud laulu ja muusikaga. Laulan ka kultuurikeskuse topeltkvartetis. Meil on palju lauluhuvilisi noori, seda näitas ka rohkearvuline osavõtt Põltsamaa Ühisgümnaasiumi tänavusest lauluvõistlusest.”
Aigar Vakar, puusepp Jõgevalt:
“Laulnud olen lapsest saati, seda nii laste-, poiste-, sega- kui meeskooris. Olen saanud ka paljudest laulupidudest osa võtta. Jõgeva meeskoor Mehis mulle meeldib ja on veidi kahju, et mul praegu koorilaul natuke unarusse jäänud, sest enam pole nii palju aega ja impulssi sees. Sünnipäevadel ja pidudel ikka lauldakse, oleneb seltskonnast. Suguvõsas on meil palju toredaid laulumehi ja -naisi. Kui on vähegi põhjust laulmiseks, võtab meist keegi viisi üles ja teised tulevad kaasa. Peab rohkem laulma ja head muusikat kuulama, sest elu on niigi nukker. Inimesed on läinud vihasemaks, palju on kurjust. Võiks kuulata rohkem linnulaulu ja looduse hääli.”
Laine Proosa, elupõline raamatupidaja:
“Üsna tihti. Olen kasvanud viielapselises peres ja vanasti oli meil kodus väga palju laulmist. Isa mängis kannelt, vanem vend ja õemees olid hästi tublid laulumehed, nii et vahel tüütas pidev laulmine lapse koguni ära. Vanemad õed käisid neiueas Lahavere seltsimajas koorilaulu tegemas, mina laulsin koolikooris, hiljem Kalana segakooris. Paarkümmend aastat olin Jõgeva EPT ansamblis, laulsin Põltsamaa segakooris Heli ja siis sai naiskooris samuti käidud. Laulmiseta ei saa ma nüüdki läbi, kuigi mu hääl pole ju enam see, mis nooremana oli. Kord nädalas tulen Jõgeva kultuurikeskuse pensionäride lauluringi. Laulame oma lõbuks, ega me enam kuhugi esinema lähe.”
Ülle Hint, lastearst ja Kaisa-Sireti ema:
“Iga päev ja igal ajal. Koos lapsega nii hommikul kui õhtul ja päeval ka. Ega ma kuigi suur laulumees ole, kuid koolis sai lastekooris ja ülikooli ajal naiskooris küll lauldud. Seltskonnas lööme laulu ikka lahti, see teeb meele rõõmsaks ja olemise lahedaks. Sugulaste kokkusaamistel ongi rohkem laulu kui plaadimuusikat. Tavaliselt alustavad laulu vanaisad ja teised tulevad kaasa. Need on natuke vanemad laulud, mille viisid ja sõnad on enam-vähem kõigile teada. Mulle meeldivad südamlikud ja südamesse minevad laulud, ikka ja jälle tahaks kuulata Alo Mattiiseni laule. Praegu on meil kodus põhiliselt siiski lastelaulud. Laps peab harjuma laulma, küll siis ka lauluhääl tuleb.”
Vello Allaje, pereisa Kaiaverest:
“Mul pole lauluhäältki, aga vahel ikka midagi ümisen. Seda rohkem omaette oma viisi peal ja nende sõnadega, mis parasjagu meelde tulevad. Seltskonnas, kui häälepaeltele natuke lauluõli antud, võetakse ikka laul üles ja eks minagi jõmisen mõne tuttavama laulu kaasa. Mulle meeldivad on Orumetsa ja kadunud Nuude laulud. Karu on mulle vist natuke kõrva peale astunud, aga tantsujalga mul veidi on. Vanasti, kui rändkino näitasin, oli pärast filmi alati tants. Lauldi ka, vahel hommikuni välja. Ennem oligi külades pidusid rohkem ja elu teisem. Nüüd on rahvast vähem ja pidudel pole enam sellist särtsu kui varem.”
Liis Õnne, Jõgeva Gümnaasiumi 11. klassist:
“Vahel, kui raadiost või mujalt tuleb mõni hea lugu, siis võib juhtuda, et tahes-tahtmata ümisen kaasa, aga ega ma kõvasti laulma hakka. Minu lemmikud on kuskilt mujalt, eesti muusika mulle eriti ei istu, vahest Jäääärt võib kuulata. Ega seltskonnas enam nii palju laulda kui vanasti. Nüüd pannakse hoogsam, selline noortepärane muusika käima ja tantsitakse. Kui vanemad sugulased kokku tulevad, siis ikka lauldakse, aga mitte eriti palju. Kunagi käisin ma lastekooris, sinna pandi kõik, kes laulda oskasid. See oli lausa kohustuslik ja ega meist keegi tahtnud pärast tunde veel kooriproovile jääda. Koolipäev läks pikemaks, aga mis teha. Siiski olen ma olnud muusikast alati huvitatud.”
ARDI KIVIMETS
