Krooni oodates sai kirvega kuivanud leiba-saia purustatud

Seoses eelmise rahareformiga tõuseb mulle ikka silme ette üks koomiline stseen, mida ma ise pole, tõsi küll, pealt näinud, aga mida mulle on värvikalt kirjeldatud. 1992. aasta juunis, kui Eesti pinnal jälle oma raha, st Eesti kroon maksma hakkas, olid nii minu kui ka mu õe lapsed – kahepeale kokku on meil neid viis – juhtumisi kõik korraga Rakveres meie ema juures, õde ise vist ka.

Ühe järjekordse söögikorra ajal avastati, et ema majapidamisest on leib-sai sootumaks otsa saanud. Miks, selle koha pealt lähevad minu ja ema arvamused lahku. Minu mäletamist mööda olid leib-sai siis veel talongikaubad, Rakveres sai osta aga ainult Lääne-Virumaa talongide eest, mis olid ainsana olemas meie emal. Ema seevastu mäletab, et talonge leiva-saia ostmiseks vaja polnud, küll aga oli seda kraami poes lihtsalt nii vähe, et igale ostjale (ja poes käis ju ema üksi, mitte koos lapsekarjaga) anti ainult üks päts üht ja teine teist. Tagatipuks olid poed kroonivahetuse ajal ühe päeva veel kinni ka.

Kui kurb olukord leiva-saiarindel ilmnes, ei jäänud emal üle muud, kui minna pööningule kuivatatud leiva- ja saiakontse otsima (ta polnud siis ega ole õieti veel praegugi omandanud oskust üle jäänud toidukraami ära visata). Ja nii tervitaski meie lastepere Eesti krooni, istudes näljaste nägudega laua ümber, samal ajal kui vanaema laua otsas kuivanud leivakontse kirvesilmaga söödava suurusega tükikesteks purustas…

Veel tuleb meelde kroonisabas seismine. Elasin tollal Palamusel ja kroonide järele tuli minna toonase Kevade kolhoosi kontorisse. Seda muret, et poleks saanud kogu olemasolevat rublakogust kroonideks vahetada, meie perel ei olnud, sest olime vahetult enne krooni tulekut tont teab mis kanaleid pidi saanud osta jalgratta – kokkupandava, nagu tollal moes oli. Nii et meil polnud kaugeltki seda rublakogust letti lüüa”, mida soodsama kursiga kroonide vastu vahetada oli võimalik.

Deserteerusin” vahepeal tüütust sabast, jättes abikaasa kohta hoidma, ja ajasin tuttavaga nurga taga juttu. Kui kõne alla tuli meie vakantne rahavahetuslimiit, selgus, et mu tuttava emal oli tekkinud suur probleem. Tal oli vahetusraha – 1500 rubla – kenasti valmis pandud, kui talle napilt päev-paar enne kroonivahetust veel ka pension ootamatult välja maksti. Ootamatult selles mõttes, et tavalise pensionipäevani oli veel natuke aega. Eaka daami oli asjade selline käik üsna endast välja viinud.

Loomulikult ütlesin tuttavale, et toogu aga ema liigne” raha minu kätte. Kas sain võtta enda hoolde kogu pensionisumma või osa sellest, seda ma enam ei mäleta. Loomulikult oleksin pidanud sappa tagasi minnes ka abikaasat juhtunust teavitama, aga justkui mingi kurat lõi sisse ja jätsin selle tegemata: ma tahtsin näha, mis näo ta teeb, kui ma taskust palju suurema summa välja laon, kui ta teab mul olevat. No tegi ikka näo küll ja hakkas midagi ütlemagi, aga sai taipliku inimesena õigel ajal sõnasabast kinni. Iseasi, kas seda keegi pahaks oleks pannud, et lisaks enda omale ka teise inimese raha vahetad.

Eakas proua, kelle pensioniraha tookord kroonideks vahetasin, on nüüdseks seal, kus ei kehti enam ei kroonid ega eurod, vaid igavikulised vääringud ja väärtused, viimaste vene rublade eest soetatud jalgratas pandi aga mõni aasta hiljem tuuri”, kui see natukeseks ajaks tänavale järelevalveta jäi.

Nüüd tuleb meil jälle uue rahaga harjuma hakata. Seoses euro tulekuga on mul tekkinud hulk küsimusi. Näiteks et kui suur hakkab olema tavaline osamaks kollektiivse kingituse puhul. Kui senini tehti tavaliselt sajane ring, kas siis nüüd hakkab igaüks panema 6,39 eurot?

Tean ka mitut inimest, kelle perekonnanimi on Kroon. Kas nemad võtavad nüüd endale uueks nimeks Euro? Ja mis saab Rakvere kesklinnas mõned aastad tagasi avatud Kroonikeskusest, mille katuse all Selver ja suur hulk muid poode. Kas ristitakse samuti ümber või jääb Eesti krooni mälestuseks oma senist nime kandma?

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus