“Kes on paigas, see jääb paika. Nooremad nopivad endale erialad ja lähevad ära,” ütleb Koseveski külavanem Mati Päll. See tähendab, et nagu enamikes praegusaja Eestimaa külades, kestab täisverd külaelu Koseveskilgi peamiselt seni, kuni jätkub elujõulisi vanemaid, kes kodusid alles hoiavad. Nooremad sõidavad enamasti kodust sootuks kaugemale tööd otsima, sest kodu lähedal seda paraku ei jätku või siis kolitakse hoopiski ära suurematesse keskustesse. Koju tullakse nädalavahetustel või veelgi harvemini, abiks suuremaid töid tegema ning jõulusid ja jaanipäeva pidama.
Kosest Koseveskiks
Põliselanikke on Koseveski külas kokku 49, kes peamiselt on pensioniealised. Päris küla keskuses elab siiski nooremaidki – kolm Müürsepa-venda. Oma pereliikmetega kokku moodustavad külaelanikest päris arvestatava osa. Kui aga külarahva keskmist vanust arvestama hakata, aitavad nad ilmselt oluliselt kaasa selleski, et see number väiksem oleks.
Külavanemaks valitud Mati Päll elab oma emakodus Kruusamäe talus. Üsna lähedale jääb suur Tartu-Jõhvi maantee. Seda mööda umbes nelikümmend kilomeetrit on Tartuni ning ka Mustvee pole eriti kaugel.
Tartusse on leidnud tööotsad ka Pällude mõlemad pojad Margus ja Urmas. “Kohapeal ei mõika ju ükski elukutse, nälg hakkab külge,” leiab isa Mati, kes ise juba vanaisaseisuses, sest mõlema poja peres on omakorda kaks poega.
Koolis said Pällude perepojad käia veel Saarel, kuhu nende kodust on teed kaudu kuue kilomeetri ringis, metsa mööda aga vähemgi.
Matil oli aga võimalus oma esimesed neli kooliaastat mööda saata märksa ligemal asuvas Ruskavere algkoolis. Seejärel tuli pärast Saare kooli Mustveesse keskkooli minna.
Kolhoosi ajal polnud ei tööst ega masinatest puudu, rohkem jäid aga Mati hooleks siiski pika-otsa masinad ja kaugemad sõidud. Praegu on temagi pensionäriseisuses nagu ka läheduses kunagises isakodus Kose-Pällul elav tädipoeg Elmet Päll ning tema kaasa Laine.
Kose on osana veel mõne teisegi talunime juures. Niisugune on olnud ka küla põline nimi. Nimega on lood üldse üksjagu segased. “Enne oli ikka kogu aeg Kose, 1977. aastal sigines millegipärast Koseveski. Siis hakkasime Koset tagasi taotlema,” selgitab Mati Päll asjade käiku. Selgus aga, et sedasama väikest külanime muudatust polnud kaugeltki lihtne ellu viia, sest asja pidi lõplikult otsustama vabariigi valitsus.
Et aga juhtus tulema valitsuste vahetus, siis vana ei võtnud enam asja üles ja uut ka veel polnud. “Jutul oligi lühike lõpp ja sinnasama paika see jäigi,” kõneleb külavanem. Omavahelises kõnepruugis on aga asjade ametlikust seisust hoolimata ikka Kose küla.
Keset küla nelja suunda mineva tee ristis peatub kolmel päeval nädalas kauplusauto. Tuule ja vihma eest võib seda oodates varju alla minna. “Kolhoosi ajal oli seal rohujahuveski. See sai ära lõhutud ja remontisime sinna putkakese,” räägib Mati. Sellesse “putkakesesse” on sätitud ka postkastid, istumiskohad ja laud ning suvel hoolitsetakse ka selle eest, et ümbrus ilus ja korras oleks. Kena kohakene igatahes nii omade kui ka möödujate jaoks.
Traktorist ja haakija
Laine ja Elmet Pällu majapidamine köidab juba eemalt tähelepanu ilusa kiviaia pärast. “Kõik oma maa pealt tulnud,” ütleb pererahvas. Nagu selgub, on plaanis aeda veelgi pikemaks muuta. Nii on ilu ja kasulikkus omavahel ühendatud.
“Oleme juba mõelnud, et ehk on viimane aasta põldu pidada,” leiab pererahvas. Kui poleks oma majapidamises külvikut ja kombaini olnud, vaevalt, et niigi kaua oleks jõutud teraviljakasvatust arendada.
Viljast on saadud küll seni päris lihtsalt lahti. On kodust ära viidud, nii, et pole endal vaja olnud kauplemagi minna. Aga perenaise sõnul kasvavad kütuse- ja masinaosade hinnad lausa iga päevaga ning masinad kuluvad omasoodu. Põllutööd tuleb teha enamasti ära kahekesi. Laine ja Elmeti kaks tütart elavad oma peredega Tartus ja üks tütar Rakveres.
“Kõiki töid ei saa nädalavahetusele jätta, siis on küll abijõudu,” räägib Kose-Pällu talu rahvas. Haritavat maad, kuhu künda ja külvata, on talul praegu üle üheksateistkümne hektari ning umbes sama palju on ka metsa all.
Masinamees on olnud omal ajal ka Elmet Päll, nagu sugulane Matigi. Elmet on olnud kõige pikemat aega piimatsisterni ja kombaini peal, Laine aga üheksateist aastat traktorist, pärast selle ameti mahapanemist tööriistalaos, akude hooldaja jne. Kogu aja aina meeste seltskonnas. Ametid olid sellised ja Laine ei kahetse. Ta leiab, et meeste keskel on naisterahval päris hea töötada, kuidas vastupidi oleks, ei tea öelda.
Tegelikult on Lainel peaaegu sama palju tööstaa˛i kui eluaastaidki. Sest ta oli 8-aastane, kui perega Siberisse viidi ja 16-astane, kui Eestisse tagasi sai. Kodukanti Maarjasse muidugi ei lastud, elukohaks sai hoopiski Saare – üks kilomeeter praegusest kodust eemal. Laine juhtus saama Elmeti traktorile haakijaks. Nii see haakija traktoristile silma jäigi, justnagu ühes tolleaegses ilusas laulus seisab. Tänaseks on omaaegsel traktoristil ja haakijal seljataga juba nelikümmend kaks aastat ühist eluteed.
Ise projekteerib ja teostab
Lainega sarnase elukäiguga on ka temaga ühevanune naabrinaine Elle Joost Kose-Rüklilt. Temagi on kaheksa aastat varases nooruses Siberis veetnud. Kui Pällude õuest vaadata, näeb Ellet enamasti oma õue peal askeldamas. Niipea, kui ilmad vähegi lubavad, on tema väljas harilikult varahommikust hilise õhtuni.
Suvel ei saa sellest õuest keegi naljalt peatumata mööda minna. Kogu ümbrus, nii kaugele kui silm haarab, on pilkupüüdvalt ilusaks ja huvitavaks kujundatud. Alates külatee äärest kuni maja taga algava metsani välja. Möödunud suvel torkas eriti silma suur lilleväli. Elle kujundab aina juurde kiviktaimlaid, pargialusesse põnevaid nurgakesi jms.
Midagi uut ja põnevat võib tema majaümbruses peaaegu alati avastada. Tänavu on perenaine jõudnud juba kividest ilusa tiigiümbruse moodustada, uue suure kiviktaimla juurde teha, püstkoda edasi ehitada jne.
Kui plaanitud külakokkutulek suvel teoks peaks saama, on kokkusaamiseks ilusaimat kohta ilmselt raske leida. “Kui sobib, siis mul pole selle vastu midagi,” ütleb Elle oma tagasihoidlikul moel ja lubab veel üht-teist juurde teha ning suure kiigegi ehitada.
Ellel on neli last, kes kõik mujal elavad. “Mul on plaanimajandus. Lapsed naeravad, et ega ema öösel magagi, aina projekteerib ja teeb plaane. Öösel tulevad tõesti need kõige paremad mõtted, et kuidas ja mida jälle edasi teha,” räägib Elle. Midagi tegemata Elle ilmselt olla ei oskakski. Omal ajal tuli ilma puhkepäevata aastakümneid rutiinset sigalatööd teha. Praegune omatahtsi nokitsemine pakub aga rõõmu ja hingerahu. Looduse ja majataguse metsaga on Ellel oma suhted. Selle järgi võib ta isegi ilma ennustada. Mets pidavat kohisema ühtmoodi siis, kui talvel sulale minema hakkab, hoopis teistmoodi aga kevadel, kui on kas selgemat ilma või siis jälle vihmasadu oodata.
VAIKE KÄOSAAR
