Kõrvuti maailma kiireima inimesega Usain Boltiga

Olümpiamängude esimene täispikk töönädal lõppes mängude ühe oodatuima hetkega – meeste 100 meetri finaaliga. Räägiti enne mis räägiti, aga jamaikalane Usain Bolt võitis teist olümpiat järjest. Veenvalt, kindlalt ja võimsa ajaga – 9,63. Olümpia peab aga jätkuma ka pärast suurt finaali. Täna saabub Londoni mängude oodatuim õhtu eestlaste jaoks, meeste kettaheite lõppvõistlus.

 

Pühapäeva hilisõhtu. Juba kolm tundi enne suure finaali algust ei olnud suure olümpiastaadioni pressitribüünil ainsatki vaba kohta. Aga tulijaid jätkus veel kümme minutit enne finaaljooksu. Maailma kaheksa kiireima mehe jooksus võitis teist olümpiat Bolt. Varem on ainsa sprinterina suutnud kahel olümpial 100 meetrit võita vaid võrratu Carl Lewis, 1984 ja 1988. 

Rõõmustati võidetud kuldmedalite üle

Pärast juubeldusi ja auringe oli Bolt ajakirjanike ees. Lihast ja luust nagu iga teinegi, aga mõistusevastaselt kiire. Ja teistest veidi pikem. Taas oli ta tõestanud, et parimat ei ole.  

Bolti triumfile oli eelnenud brittide kuldne õhtu, kui nad kergejõustikustaadioni napi tunni jooksul võitsid kolm olümpiakulda.

Neid emotsioone ja juubeldusi ei suutnud vähendada isegi Suurbritannia jalgpallimeeskonna valus kaotus Lõuna-Koreale. Olümpiapargis olevatel suurtel ekraanidel demonstreeriti kohtumist, mille penaltiseeriat nägi ka suurem osa staadionilt koju ruttavast publikust. Korealaste tugevad ja täpsed löögid kustutasid jalgpalli sünnimaa turniiritabelist. Viimase tabamuse järel võttis korraks maad vaikus ja nõutus, ent varsti rõõmustati Londoni öös taas võidetud kuldade üle. Kummaline vaid, et britid lasid nii lihtsalt käest võimaluse võita üks suur tiitel. Põhjuseks ilmselgelt vastaste alahindamine.

Eesti alustas viimast olümpianädalat endiselt nullipoisina. Ehk jätkuvalt medalita riikide seas, kus asub ka väikese lohutusena Soome. Soomlased, kes eelmisel Londoni olümpial (1948) kuulusid mängude edukamate riikide hulka, olid eilse seisuga kümnendat päeva medalita. See on soomlaste kehvuse rekord olümpiaajaloos. Senisel kõige õnnetumal olümpial Ateenas 2004 avati medaliarve just kümnendal võistluspäeval. 

Olümpial maksab vaid medal

Enne kettaheidet oli Eesti parimaks kohaks neljas ja see on ka ainus koht esikümnes. Paarisaerulise neljapaadi saavutus on loomulikult kiiduväärt, kuid teisalt võib olümpia neljandat kohta ka jamaks nimetada. Sõudjate treener Mati Killing tunnistas, et olümpial maksab vaid medal.

“Oled neljas või kuues, sellel pole vahet. Medalivõiduks tulnuks aga poistel natuke riskida, finaalisõit jäi liiga hellaks.”

Sõudjad ise andsid enda arvates maksimumi. “Realiseerisime ennast sajaprotsendiliselt. Teise tuhande alguses ei suutnud enam lihtsalt tempot tõsta,” lausus Tõnu Endrekson. “Poolfinaalis oli meil ilmselt jaksu rohkem.”

Eessõudja Kaspar Taimsoo ütles, et eks neljandaks jäämine oli pettumus, kuid seegi koht saadi maksimaalse pingutusega. “4. koht pole muidugi paha, kuid hing, poolehoidjad ja Eesti rahvas ootasid medalit.”

Meeste sõnul pakkus lohutust teadmine, et pronksmedal jäi siiski peaaegu paadipikkuse kaugusele. Sõudjate nelik oli aga seda meelt, et koostööd tuleb jätkata ja võimalik on veel kõrgemate kohtade pärast pingutada.

i

TIIT LÄÄNE, London

blog comments powered by Disqus