Õue on saabunud sügisjahedus. Kel kütteseadmed korras ja tuba soe, sel pole muret, kel aga ahi või pliit parandamist või korsten pühkimist vajab, peaksid hakkama kiiresti tegutsema, sest korstnapühkijatel ja pottseppadel on käed-jalad sügiseti tööd täis.
Päästeameti lõuna päästekeskuse tuleohutuskontrolli büroo juhtivinspektori Arvo Jõgiste sõnul saab ahjul või pliidil ilmnenud lihtsamate vigade parandamisega hakkama ka korstnapühkija. Tal on tavaliselt šamottkivid, tahmastepslid, segu segamise vispel ja muud hädapärased vahendid kaasas, nii et ta võib töö kohe ära teha. Suuremate paranduste jaoks tuleb siiski kutsuda pottsepp.
Pottseppa kutsudes soovitab Arvo Jõgiste kontrollida, kas tegemist on kutsetunnistusega meistriga. Selle kohta saab infot sihtasutuse Kutsekoda kodulehelt. Pottsepa puhul on oluline ka tema kutseoskuste tase: madalama tasemega pottsepal on õigus ainult küttekollet parandada, kõrgema tasemega pottsepal ka uut küttekollet ehitada.
Kui pottsepp küttekollet parandama või ehitama tuleb, on mõistlik talt kutsetunnistust näha küsida (see peab olema kehtiv, mitte aegunud) ning meistri nimi ja kontaktandmed üles kirjutada.
“On esinenud juhtumeid, et uus küttekolle on küll valminud, aga sooja ei anna. Ent küttekolde omanik pole pottsepa kontaktandmeid säilitanud ja nime ka ei mäleta, vaid oskab öelda ainult, et oli selline pikk kräsupäine mees. Ning siis peab päästeamet hakkama jälitustegevust arendama, et soss-sepp üles leida,” sõnas Arvo Jõgiste.
Kui õnnetu küttekolde omanik küsib, mida ta edasi peaks tegema, ei ole inspektoril inimesele muud nõu pakkuda, kui et tuleb kutsuda päris meister, kes untsu läinud ahju või pliidi maha lammutaks ning uue ja korraliku teeks.
Ka korstnapühkijat kutsudes tasub enne tema tausta kontrollida: kas tal ikka on kehtiv kutsetunnistus või mitte.
Seesmine pidur
“Kutsetunnistus kehtib enamasti viis aastat. Kes tahab selle kehtivust pikendada, peab ilmuma kutsekoja poolt korraldatud eksamile ning tõendama seal, et on tunnistust väärt. Ta peab tundma nii korstnapühkija tööd kui ka tema tegevust puudutavaid normdokumente,” ütles Arvo Jõgiste. “Paraku ei takista kutsetunnistuse puudumine mõndagi meest korstnapühkimisteenust pakkumast. Põhjenduseks toob “libakorstnapühkija” tavaliselt selle, et teda ju kutsuti, kuidas ta siis appi ei lähe. Aga minu meelest peaks inimesel ikka mingi seesmine pidur olema. Ka autorooli ei tohi ju juhiloata istuda.”
Arvo Jõgiste sõnul hoitakse korstnapühkimisteenuse pakkumisel siiski silm peal ja kui selgub, et mõni kutsetunnistuseta isik järjekindlalt korstnapühkijana esineb, siis edastatakse tema andmed kutsekotta ja korstnapühkijate kotta, kes omakorda informeerivad omavalitsusi. Lõpuks võib selline isik sattuda ka maksu- ja tolliameti vaatevälja.
Möödunud aasta septembris sai täis viis aastat praegu kehtiva tuleohutuse seaduse kehtima hakkamisest. Seadus sätestab, et ka üksikelamus, suvilas, aiamajas, taluhoones ja väikeehitises, kus üldjuhul võib ahju, kaminat, pliiti, korstnat ja ühenduslõõri puhastada isik, kes korstnapühkija kutsetunnistust ei oma, peab korra viie aasta jooksul selle töö ära tegema kutsetunnistusega korstnapühkija. See tähendab, et juba hiljemalt aasta tagasi pidi kõigil eramu- ja suvilaomanikel ette näidata olema kutsetunnistust omava korstnapühkija koostatud korstnapühkimise akt, mis ei ole vanem kui viis aastat.
Märkab vigu
Arvo Jõgiste sõnul tasub kutsetunnistusega korstnapühkija küttekoldeid, lõõre ja korstnat puhastama kutsuda juba sellepärast, et nii võivad välja tulla puudused, mida omanik ise avastanud pole. Omaniku pilk on koduse küttesüsteemi olukorraga nii harjunud, et isegi auk soemüüris tundub talle täitsa talutav. Võõra pilk näeb aga vead kohe ära ja kui need õigel ajal parandatud saavad, võib mõnigi tuleõnnetus tulemata jääda.
Kui aga eramu või suvila korstnat pühib kutsetunnistuseta isik (kui kehtiv korstna pühkimise akt olemas, on see ju lubatud), peab ta endale aru andma, et ta ei või seda teha suvalisel viisil, vaid peab juhinduma siseministri 2010. aasta 30. augusti määrusega kehtestatud nõuetest.
Seda, kuidas majaomanikud tuleohutuse seadust täidavad, on viimase aasta jooksul päris usinalt kontrollitud. Kodukülastusi on päästeteenistuse komandopealikud, meeskonnavanemad ja komandode realiikmed teinud varemgi ja kontrollinud kütteseadmete korrasolekut.
Nüüd kontrollivad nad aga ka seda, kas majaomanikul on ette näidata kutsetunnistusega korstnapühkija koostatud korstnapühkimise akt. Külastusmarsruudi koostamisel tehakse tavaliselt koostööd kohaliku omavalitsusega: seal üldjuhul teatakse, millistes majapidamistes võib probleeme olla.
“Kui kõik on korras, siis au ja kiitus, kui tuvastatakse puudused, teavitatakse majaomanikku neist ja tehakse ettepanek need likvideerida. Ning minnakse teatud aja möödudes korduskülastusele. Kui ilmnenud probleemid on endiselt likvideerimata, minnakse natuke kurjemaks ning esitatakse andmed päästeameti tuleohutusjärelevalve osakonnale. Kui asjad ikka ei parane, võib asi minna haldusakti koostamise ja sunniraha väljanõudmiseni,” ütles Arvo Jõgiste.
Ka tema ise on kodudes käinud. Mõnes võeti vastu mõistvalt, mõnes vaenulikult ja pahaselt. Kodude külastamine pole siiski mingi ühekordne kampaania, vaid pikem protsess, mille abil loodetakse vähendada tuleõnnetuste ja tulesurmade arvu ning muuta Eesti ses osas sarnasemaks Põhjamaadega. Kui Eestis tuleb aastas saja tuhande elaniku kohta ette kolm-neli tulesurma, siis Põhjamaades ainult üks. Kui absoluutarvudest rääkida, siis ülemöödunud ja möödunud aastal hukkus meil tuleõnnetustes vastavalt 30 ja 34 inimest ja tänavu oleme tulesurma läbi kaotanud juba 26 inimest. 2015. aastaks tahetakse seda arvu olulisel määral vähendada.
RIINA MÄGI
