Paar-kolmkümmend aastat tagasi peeti Jõgevamaa kuumimaks peopaigaks Tabiveret: sinna pääsemiseks olid noored kuulu järgi valmis kasvõi tsisternvagunil turnides „jänest” sõitma. Selleks, mis noori hordidena Tabiverre tõmbas, oli sealse kultuurimaja ansambel KOP. Sel laupäeval Jõgeval toimuval küüslaugufestivalil tuleb bänd üle hulga aja taas rahva ette.
Ansambli KOP sünni- ja eluloole heidab valgust ansambli kitarristi Aivar Mihkelsoni kirjutis, mille huviline leiab agentuuri Meelejahutaja koduleheküljelt küüslaugufestivali tutvustavate materjalide hulgast. Mihkelsoni sõnul ei tekkinud KOP sugugi tühjale kohale, vaid sel oli eelkäija heatasemelise ansambli Wicing näol, milles tegid kaasa ka sellised hilisemad Eesti muusika suurkujud nagu Alo Mattiisen (klahvpillid) ja Raul Vaigla (basskitarr).
Üsna varsti pärast seda, kui esimene 1981. aasta lõpus In Spesse ja teine Radarisse lahkus ning nende asemel tulid Aivar Mihkelsoni, Margus Miti (löökriistad) ja Tiit Kuusiku (solist) kõrvale mängima Jaan Rässa ja Ain Salujärv, kerkis üles nimevahetuse küsimus. Õigupoolest polnud senise nimega rahul olnud juba eelmine koosseis. Uue nime — KOP — pakkus Aivar Mihkelsoni sõnul välja Jaan Rässa. Ansambli liikmete tõlgenduses tähendas see „Kõik Omad Poisid”, aga publiku hulgas liikus kindlasti ka muid tõlgendusi.
Pärast Ain Salujärve ansamblist lahkumist kutsuti bassi mängima Jõgeva noor talent Kalle Tetsmann. Margus Miti lahkumise järel ühines KOPiga Kalle vend Indrek. Selleks ajaks olid mõlemad Tallinna Georg Otsa nimelise Muusikakooli õpilased. Jaan Rässa lahkudes kutsusid vennad Tetsmannid klahve mängima algul Kristjan Tralla ja seejärel ka Roland Randi. Rolandist saigi bändi pikaajaline klahvimees ja üks loomingulisi juhte. Solist Tiit Kuusiku õlul olid aga juba Wicingi ajast peale ansambli finants- ja kõiksugu organisatoorsed mured. Helitehnikuna tegutses KOPi juures peaaegu kogu selle eksisteerimisaja Rein Reimets.
Festivalidel edukas
1984.-1986. a tegutseti peaaegu muutumatus koosseisus, vahetusid vaid solistid. Vahepeal oli bändiga liitunud ka Ülari Kirsipuu, kes mängis saksofoni, flööti ja klahvpille ning laulis. Tantsuõhtud lõppesid tavaliselt Ülari lauldud „Naerata” saatel. Sel perioodil esines ansambel edukalt festivalidel Tartu Sügis, Haapsalu Kevad ja Tartu levimuusikapäevadel. Festivalidel astuti üles enamasti instrumentaalkavadega. Et pidudel tuli esitada siiski enamasti tantsumuusikat, värvati solistideks veel Jüri Homenja, Sergo Kasemets, Ivar Riigov, Juhan Algus, Felix Herman, Lana Tarik, Üllar Jörberg ja Pearu Paulus.<b>
Pearu oli bändi solistiks ka ansambli lõpupäevil, mil tegutseti Jõgeva kultuurimaja tiiva all. Vahepealsetel aastatel oli KOP olnud Otsa-nimelise Muusikakooli ja Mustamäe Mängude Maja bänd. Proove tehti siis Tallinnas. Viimases koosseisus olid tegevad Mart Jürisalu (klahvpillid, looming), Taago Daniel (bass), Virgo Veldi (saksofon), Margus Lillemägi (trummid), Pearu Paulus (laul), Aivar Mihkelson (kitarr) ja lõpus taas Margus Mitt (trummid).
Küsimusele, miks KOP omal ajal nii populaarne oli, vastas Aivar Mihkelson, et ilmselt oli nende trumbiks hea nina tantsulugude valikul.
„Tantsuks mängisime 1980. aastate poppi ning me ei istunud ühe ja sama repertuaari otsas, vaid pakkusime ikka värskeid lugusid. Kusjuures alatasa juhtus, et lugu, mille me mõne välismaa ansambli repertuaarist laenanud olime, tõusis peatselt originaalesituses Soome TV või mõne muu välismaise edetabeli — meil siis veel selliseid ei koostatud — tippu,” meenutas Aivar Mihkelson. „Peo alguses mängisime tihti omaloomingulisi instrumentaalpalu. Kes nendest huvitatud polnud, tuli nimme hiljem kohale. Festivalidel olime aga instrumentaalloominguga üsna edukad. Tartu Sügise Grand Prix võitsime minu meelest koguni kahel korral.”
Kodupublik hindas KOPi siiski enam tantsubändina. Kui KOP Tabivere restoranis mängis, oli ruumipuudusel ukse taha jäänuid Mihkelsoni sõnul mõnikord rohkemgi kui sissepääsenuid.
„Oma tuttavad püüdsime ikka sisse aidata, kuigi neile, kes uksel pileteid müüsid, tegi see meelehärmi,” meenutas Aivar Mihkelson. „Tabivere pidudel käidi tegelikult palju kaugemalt kui oma maakonnast ehk toonasest rajoonist. Fänne oli meil Tallinnast Otepääni.”
Raha polnud peamine
Omal ajal tuli tantsubändidel regulaarselt osaleda tarifitseerimisülevaatustel. Allakirjutanugi mäletab paari sellist. KOP oli neil ülevaatustel tavaliselt kui seltskond teiselt planeedilt. Ainult et osa välismaiseid laenulugusid tuli nõukogude autorite omadeks luisata neilgi, sest kvoodinõue (välismaiseid lugusid tohtis olla ainult teatud väike protsent!) kehtis nii tugevamate kui ka nõrgemate kohta.
Ehkki KOPi nime võib tõlgendada ka lühendina sõnast „kopikas”, ei olnud rahateenimine Aivar Mihkelsoni sõnul bändi liikmetele esmatähtis. Tähtsam oli ikka teha head muusikat.
„Meil oli omavahel hea klapp ja ka muusikaline maitse oli meil suhteliselt sarnane. Kui keegi mingi loo välja pakkus, siis naljalt ei juhtunud, et teised selle repertuaari võtmise maha hääletasid. Ka omalooming sündis enamasti nii, et keegi võttis proovis mingi teema üles ja teised täiendasid seda,” meenutas Aivar Mihkelson. „Mis olmetingimustesse puutub, siis nende osas olime vähenõudlikud. Need mehed, kes Tallinnast Tabiverre proovi tegema tulid, ei pidanud paljuks nüüdseks maha põlenud rõskes vanas kultuurimajas reformvoodis magada.”
Kaks aastat tagasi said KOPist järele jäänud helimaterjalid Rein Reimetsa algatusel kahele CD-plaadile salvestatud. Ka taas üheskoos publiku ette tullakse Reimetsa initsiatiivil.
„Ehkki mina mängisin KOPi meestega viimati koos 22 aastat tagasi, pole mul mingit hirmu nendega taas lavale minna: see on läbiproovitud seltskond ja osa lugusidki on veel meeles. Paar proovi jõuame ka enne küüslaugufestivali ära teha,” ütles Aivar Mihkelson. Tema sõnul oli KOP heaks kasvulavaks paljudele nõutud pillimeestele tänasel kireval muusikaareenil.
Laupäeva keskpäeval astuvad Jõgeva publiku ette solistid Pearu Paulus, Jüri Homenja, Felix Herman, Tiit Kuusik ja Ülari Kirsipuu, pillimehed Aivar Mihkelson (kitarr), Roland Rand (klahvpillid), Kalle Tetsmann (basskitarr), Indrek Tetsmann (löökriistad) ja Ülari Kirsipuu (saksofon, flööt) ning helitehnik Rein Reimets. Omaaegsed fännid, olge kohal!
RIINA MÄGI
